Lille agilityaasta 2010

Võistlused on selleks hooajaks läbi saanud- kontorirotile kohaselt said kõik Lille jooksud excel tabelisse salvestatud. Hooaja jooksul tegime kokku 44 ametlikku starti, päris suur number vaatamata Lille kevadel- varasuvel olnud beebipuhkusele.Neist startidest 10 toimusid Soomes ja 4 Saksamaal.
Tulemused olid järgmised:
0 tulemus- 12 starti
DSQ- 14 starti
muu tulemus 18 starti.
Vigade analüüs kõneleb, et kõige sagedamini esinev viga on poomikontakt- 7 korda  (õnneks siiski trend on selline, et kui aasta esimesel poolel oli kontaktiviga sagedane, siis sügiseks saime treeningu abiga siiski asja paremuse poole)
3 eksimust on tulnud slaalomisse sisenemisel,
2 korda on juhtunud rõngast kõrvalt minek;
2 korda on kukkunud latt.
Kontrollaega ei jõudnud me 5-l korral, siin puhul jätsin arvesse võtmata need rajad, kus saime tõrke.

12-st 0 tulemusega rajast 5-l  saime ka esikoha. Näiteks MM puhas hüpperada andis meile individuaalses pingereas 50.nda koha!
Eesti Meistrivõistlustel me ei startinud, MM ebaõnnestus, hooaja tipptulemuseks on Soome Agility Thempioni tiitli saavumine. Hetkel Soome rankingus hoiab Lill praegu 149-ndat kohta 818 koera hulgas :-)

Lill, Setu, Gaspar, Rocky ja Borka rebasejahil

Tänu Borka õhutamisele pääsesid ka Lill ja Setu Jõgevamaale Roosiaia talusse rebase manu. Welshidest ühinesid veel Lille poeg teisest abielust Rocky ja linnavurle Gaspar, samuti väike reps Irma. Setuga oli küll selline lugu, et kõik, kes tehisurgu olid näinud, väitsid, et Setu sinna sisse ei mahu. Urg oli tõesti kitsas laudadest kokkuklopsitud mitmeosaline käik, kus olid mitmed pesad rebase jaoks. Ja Setu sünonüümiks Roosiaia talus talus sai paraku Paks. Las nüüd tuleb Paks rebase juurde!!
Harjutus algas sellega, et kõik koerad pidid läbima kanali, kus esialgu rebast veel ei olnud. Setul oli päris raske, aga hakkama ta sai. Ehkki küll väljast oli näha, millises käigu osas Setu just viibib- seal lihtsalt lauad värisesid ja kui Setu hakkas kanalist väljuma, tuli enne teda suur tolmupilv ja alles seejärel loom ise.
Siis anti kõigile koertele läbi puurivõre rebast näha, instinktipuudust küll welshidel ei olnud, Irma aga ilmutas sülekoera iseloomu ja teinud puuris pikutavast rebasest üldse välja.
Järgmisena pandi rebane ühte kanalipessa ja koer pidi ise kanalisse tungima, rebaseni jõudma ja seejärel püsivalt haukuma, eksami sooritamiseks peab haukuma 10 minutit. Welshide au ja uhkus oli siin Rocky, kes ka tegelikus elus on töötav jahikoer, ta puges kanalisse ja haukus nagu jaksas; video peaosas ongi Rocky. Rebase perenaise Marju sõnul oleks Rocky olnud võimeline kohe ka ametliku katse sooritama. Lill, Gaspar  ja Setu ei olnud  nõus ise kanalisse ronima, nende arust oleks võinud ju kasutada otseteed rebaseni. Kui neid aga kanalisse suruti, siis roomasid rebaseni küll ning haukumisega ka raskusi polnud.  Eksami sooritamiseks peab koer aga iseseisvalt urgu minema. Igal juhul pakkus see päev kõigile terjerilistele täiuslikku meelelahutust- sai teha asju, mis kogu senise elu on olnud keelatud ja selle eest veel saab lausa kiita!

Tumanova seminar

Osalesime teistkordselt Svetlana Tumanova agility seminaril. Lill oli väga aktsioonis ja suuri raskusi oli stardis, mina olin täielik käpard koera tõkke taha saatmises ja paraku ka eestlõikamises. Ega midagi väga uudset ei selgunud- vanad tõed, et Lill jookseb minust kiiremini ja inimkeelest ta aru ei saa, leidsid taas kinnitust. Sõna tunnel Lille sõnavarasse ei kuulu, nimelt harjutasime trenni teisel poolel tunnelisse saatmist ainult suulise käsuga, vähimalgi määral kaasa aitamata käe või liikumisega, edu oli suht nullilähedane. Kui koolitaja kuulis, et tegu juba 6 aastase koeraga, siis arvas, et teda on siiski hilja ümber õpetada. Hea, et minu vanust ei küsitud:-)

Säde võistlus Kilgi tallis 05.11

Hooaja viimane võistlus toimus esmakordselt Kilgi talu maneezis, super mõnus oli joosta nii heal liivapinnasel.
Kohtunikuks oli Leena Rantamäki-Lahtinen, kelle radasid jooksime ka augustikuus Hyvinkääl. Tegelikult oligi radade käekiri suhteliselt sama, palju oli kiireid otse jooksmisi.
Esimene rada algas meile suht sobimatult, otse üksteise järgi tõke, pikkus, tõke, kiik ja rõngas, olles sunnitud startima koos koeraga, ei ole see midagi lihtsat. Jõudsingi Lillega sammu pidada, mõneti oli see üllatus, aga rõnga juures oli mul jaks otsas, ei jõudnud anda Lillele signaali, kumba tunneli auku siirduda ja diskvall oligi käes. Peale seda lipsas Lill veel teisegi tunnelisse valest otsast ja raja lõpus poomikontaktist ka üle. Tegelikult oli rada lihtne, nii nagu järgminegi agility rada.
Teisel rajal olime normaalsed, tegime puhtalt ja võitsime esikoha, kiiruseks tuli 4m/s. Hea meel, et õnnestusid mõlemad koera vedamised ja taha heitmised, vedamistes olen varasemalt tihtilugu ebatäpne olnud.
Selleks aastaks on nüüd agilityvõistlused läbi, meie võistlushooaeg kulges tõusvas joones. Võistluspaus oli ligemale 4 kuud, treeningpaus kuu aega lühem, tulemused stabiliseerusid alles augustikuuks, kahjuks MM  ebaõnnestus, hooaja krooniks kujunes aga Soomes võistluse võit ja tsempioni tiitli saavutamine. 2011 aasta MM punktitabelis hoiame praegu liidrikohta.

Lill Soome agility tshempion!!!

Meie suur ja kõrge eesmärk, mis tundus lihtsalt ilusa unistusena, on nüüd täidetud. Augustikuiselt Soome võistluselt jäi kripeldama untsu läinud poomikontakti tõttu saamata jäänud esikoht ja seetõttu andsin Epule oma jah sõna järjekordse Soome võistlusreisi suhtes pikemalt mõtlemata. Et reis ei piirduks ainult Tamperes russelite meistrikateks olnud võistlusega, sai regatud ka Lietosse kolmele jooksule. Kohtunikuks Lieto agilityradadel oli Henri Luomala, kelle palju keerutamist ja mitte just lihtsate killast olevad rajad meile igati sobilikud on.
Päev ei alanud just paljutõotavalt, varahommikul selgus, et koerad olid öösel kööki kapile unustatud kuivatatud vobladega 1:0 teinud- kahtlustan, et kandev roll oli siin Mial, sest ainult tema keha pikkus + osavad käpad teevad võimalikuks asjade kättesaamise köögikapi tagumisest nurgast. Igal juhul olid kalad läinud, suur veekauss tilgatumaks joodud ja nagu kausi uuesti täitsin, joodi see uuesti tühjaks. Nii juhtuski, et võistlusele läks Lill ehtsas kalapohmellis .-)
Igati meile sobivalt oli miniklass stardiaeg pandud keset päeva, mis võimaldas ära sõita sama päeva hommikul. Esmalt ootas meid ees hüpperada, mille oli teinud kohtunik Eija Berglund. Sellist rada ei ole ammu näinud- kõik tõkked oli üksteisest nii umbes 8 meetri kaugusel, neli korda tuli läbida täiesti sirge tunnel, lisaks paar tõket tagant, ilmselt oli kohtunikul tõsine kavatsus selgitada välja koerajuhtide füüsiline vorm. Selguski, et ega seda vormi koerajuhtidel väga ei olnud, diskvalle tuli palju, maksikoertest sai sellel rajal tulemuse 8 koera, minikoertest oli edukaid pisut rohkem, paraku meie nende hulka ei kulunud. Stardikoridoris tekkis Lillel väike sõnelus meie ees oodanud snautseriga, ilmselt jäi midagi veel ütlemata ja nii lahkus Lill stardis minu juurest kohe kui ma rihma kaelast võtsin. Lill tegi hallis auringi, tagasiteel minu juurde hüppas ka teele jäänud tõkke, mille eest me loomulikult diskvalli saime.
Teine rada oli juba agilityrada, katsetasin Lille stardis püsimist, see ebaõnnestus, koer varastas, sai seetõttu slaalomist tõrke, hiljem hüppas üle poomikontakti ja seejärel üle vale tõkke. Vana rahvatarkus, et ega 2 diskvalli kolmandata jää, ei pidanud seekord õnneks paika. Kolmandal rajal otsustasin, et selleks päevaks aitab stardiharjutustest, startisin koos koeraga. Väike ebatäpsus oli koera vastuvõtmisel neljandalt hüppelt, aga edasi läks kõik ideaalilähedaselt ja väga nauditav oli joosta. Loomulikult ei hellitanud ma mingit lootust auhinnalisele kohale. Peale võistluse lõppu paluti mul ilmuda sekretariaati, kus sooviti täpsustada, kas Lill võib serti võtta! Kaks koera olid küll kiiremad, aga paraku oli neil 5 karistuspunkti ja seega kuulus meie üllatusesikoht peaaegu 2 sekundilise paremusega teise koha ees meile, võistlejaid sellel rajal oli 33.
Tagantjärgi uurisin, et kui võidab koer, kes juba on Soome agility tshempion, siis läheb sert edasi järgmisele koerale. See kui mitmendale koerale sert edasi võib minna, sõltub juba võistlejate arvust. Näiteks mõneteistkümne osalejega võistlusel sert ei lähegi järgmisele koerale edasi.
Ööseks sõitsime Tampere kanti ööbima, et alustada järgmisel päeval uute võistlustega, mis tänu russelite meistrivõistlustele olid just miniklassis eriti osavõtjaterohked. Võistlused toimusid meile harjumatul pinnal- kummimatil, mis tegelikult osutus väga mõnusaks. Midi ja eriti maksikoerad kannatasid siiski libeduse all. Võistlusel lisas vürtsi rammus rotimõõtu hiir, kes aeg-ajalt otsustas oma peidukohta hallis vahetada ja tuiskas siis muljetavaldaval kiirusel üle halli. Ükski koer teda seejuures ei märganud, millest on kahju, oleks saanud kohe kohalviibivatele russelitele iseloomutesti teha. Võistlus algas hommikul 7.30- peaaegu nagu MM kohe- ja kuna Bella start oligi hommikul esimene, siis oli meil varajane äratus. Päeva jooksul toimus 550 starti, võistluste planeeritud lõpp oli 22.00, aga kuna ajakavas ei suudetud püsida, siis ilmselt läks kauem, meie lahkusime õhtul pool kümme, kui mididel ja maksidel oli veel viimane rada tegemata.
A3 oli esimene hüpperada, kohtunikuks Kari Jalonen, mõnus joostav rada oli, mille puänt oli eelviimane takistus: rõngas-hüpe-hüpe üksteise järgi, kusjuures keskmine hüpe tuli võtta tagantpoolt, suur kiirus tegi selle päris raskeks. Päästsin siiski olukorra üle noatera, aga aega kaotasin kõvasti selle nikerdamisega. Sellist olukorda peab nüüd kindlasti trennis edaspidi harjutama. Vaatamata sellele koperdamisele saime puhta tulemusega 8.nda koha 48 koera hulgas, mis pole ju paha, aga samas ikka mõtled, et kui ma poleks sellist juhtimisapsakat teinud, siis.... Ajavahed kohtadel 5 kuni 8 olid suht olematud.
Agiltyraja kohtunikuks oli Anne Viitanen, jällegi mõnus rada, mida oli lihtsalt lust joosta. Kõik läks väga ilusast, poomikontakt oli tõeline maasikas, aga täielikust õnnestumisest jäi ikka pisut puudu. Metallkiige karkassile oli asetatud rajanumber, mis oli samuti metallist ning koera kiigelt tulles tegid need kaks kõva kolksu. Lill on küll kõva närviga, aga see kolks sundis teda siiski hetkeks seisatama. Mingi aja seetõttu kaotasime ja irw- jäime neljandaks. Tegelikult oli koht muidugi hiilgav sellises konkurentsis, isegi auhinnad anti  5-le esimesele kohale, nii et saime oma toidukollektsiooni veelgi täiendada.

Miks siis ikka on Soomes nii vahva võistelda- seepärast, et on konkurents, mis sunnib pingutama ja riske võtma. Ei piisa lihtsalt puhtast jooksust, pead võtma maksimumi koera juhtimisest, eriti kui kiirust 4,5 m/s kuskilt võtta pole. Samuti on väga hariv jälgida kaasvõistlejaid, see mida tegid maksikoerte juhid samal hüpperajal, oli ikka äärmiselt huvitav vaadata.

EST, Tiina ja Lill - mini agilityrada, AG MM 2010, Rieden

Nüüd on sest jooksust juba üksjagu möödas ja esmane emotsioon on juba haihtunud. Paraku ei õnnestunud ka seda rada läbida vigadeta ja jällegi tuli tõrge, sedakorda slaalomis, hetkeks ilmselt oli ka oht, et Lill hüppab mu selja tagant valele tõkkele.
Resümeeriks seda MM kui tervikut:
Positiivsed asjad-
Lille meeleolu ja särts oli lihtsalt fantastiline, õnneks ei rikkunud keskendumist ka tallis ilmselt leiduvad näriliste lõhnad.
Tunnelite valikutes usaldasin Lille, lahendasime olukorrad nii nagu me tavaliselt võistlustel teeme ja see õigustas end täiesti
Kontaktpindadel 100% õnnestumist
Negatiivsed asjad:
meie raudselt kõige nõrgem koht on start, selle nahka läks kaks rada. Veel halvem on see, et mõnel rajal ma isegi ei nõudnud Lille stardis püsimist.
Minu kehv raja läbimise planeerimine, iseäranis võistkondlik agility rada ja individ. hüpperada.
Vaatamata sellele, et me ei teeninud sel aastal ühtegi diskvalli ( eelmisel aastal saime 2), ei saa  üldse rahul olla, sügav rahulolematus on hinges. Ilmselt segas siiski ka see asjaolu, et Lill pääses koondisse reservkoerana ja seda veel tänu teise koera ebaõnnele.

Tiina ja Lill - meeskondlik agilityrada, AG MM 2010, Rieden

Peale hommikuse hüpperaja sooritamist ohverdasime Lillega võimaluse vaadata võistkonnakaaslaste sooritust ja lubasime endale mõnusa lõunaune hotellis. See läks täie ette ja peale puhkust tulime tagasi nagu uuesti sündinuna. Meeskonnaruumis juhtus meil väike intsident, Lill oli hetkeks rihmastamata ja terjerihing ei jätnud kasutamata võimalust minna tutvuma tallieluga. Õnneks taipasin ma metallist maiusekarbiga kolistada vastu hobuselatri raudvarbaid ja jooksik pöördus maiuse lootuses siiski ise tagasi. Õhtune aeg on Lille meelisaeg, tegime mõned jooksuringid tühjas poolpimedas maneezis ja Lill tundis, et ilmselt läheb kohe lahti tore jaht närilistele. Igaks juhuks otsutasin koerale mitte hitsi lisada, jätsin vahele soojenduse tõketel ja tegime vaid maiusega kontaktiharjutusi.
Raja õppimisel keskendusin paraku kõige enam sellele, kuidas lahendada tunnel- tõke- poom kombinatsioon ja samuti laud, mis ei kuulu meie igapäeva repertuaari. Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et valisin raja alustamiseks halvima võimaliku juhtimisvõtte, pimelõikamine oleks küll pidanud mängust välja jääma, sealt sain tõrke kirja ja lisaks veel vea koera puudutamise eest. Õnneks siiski suutsin end kokku võtta ja pingutasin maksimaalselt, et rada teha lõpuni, mis ka õnnestus päris normaalselt.
Kokku 14,4 karistuspunkti ja jällegi ei midagi rasket sellel rajal ei olnud, ainult vastutusrikas olukord on see, mis sunnib puterdama.
Suurim tänu kõigi videote eest Kristinale!

Tiina ja Lill - ind.hüpperada, AG MM 2010, Rieden

Laupäevane päev oli miniklassi jaoks kõige koormavam- päeva esimene ja viimane võistlus olid meile.
Esialgne plaan jalutada hommikusele võistlusele üle maalilise mäekuru ei olnud teostatav, sest väljas oli öö mis öö. Kell 6.00 hommikul oli täisti kottpime ja seega pidime ikkagi kohale sõitma autoga. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja jällegi ei miskit hullu, täiesti lihtne rada, kiiruseks 4,5m/s.
Lill oli jällegi väga tubli, kontaktne, kiire ja igati oma sõiduvees. Lillele eriti hommikused aktsioonid ei istu, tema magaks rahulikult välja ja tegutseks päeva teisel poolel. Õnneks MM-l seda probleemi ei olnud, ilmselt fännid oma karjakellade jms. suutsid tekitada piisavalt elevust. Paraku läks meie rada nässu juba peale teist tõket- ülisuur kaar lisas meile ilmselt +1,5 kuni 2 sekundit. Kuna ma Lille stardis istumisele loota ei saa, siis ilmselt oleks mu esialgne plaan alustada hoopis teiselt käelt, olnuks siiski parem.
Olin enda peale niivõrd tige ja üritasin raja lõpust võtta maksimaalset- välja kukkus aga hoopis vastupidi, trajektoori optimeerimisega saavutasin hoopis tõrke, arvatav sekundite kaotus parandamisega ka umbes 5s.
Tulemuseks 7,5 karistuspunkti aja eest ja 5 rajaviga, kokku 12, 5 kp ja individuaalselt hüpperajalt 56. koht- masendav.

Tiina ja Lill - mini meeskondlik hüpperada, AG MM 2010, Rieden

Traditsiooniliselt on maailmameistrivõistluste avaalaks meeskondlik hüpperada. Minikoerad said oma avastarti oodata kõige kauem, kohtunikuks Sabine MacNelly, kes oli minikoerte vastu olnud leebem kui makside võistkondlikul hüpperajal- rada oli meil üksjagu lihtsam. Selle jooksuga oli selline veider lugu, et veel kollektoris oodates olin väga rahulik, aga siis kui tuli asuda starti, siis paraku tuli MM tunne peale. Jooksust ei mäletagi suurt midagi- oli start ja kohe peale seda finish.
Tegelikult läks kõik päris hästi vaatamata, jõudsime ka kontrollaega- esimest korda MM- l ajaveata ja rajaveata tulemus.
Lill käitus nagu oleks igapäev harjunud prozektorisäras esinema, aplaus ja muu kisa-kära ainult lisab meeleolu. Leidsin hea koerapüüdmisnõksu- peale jooksu pidid kõik koerad läbima kiibikontrolli ja sellel otstarbel oli finishialas üks laud, sinna lendas Lill suurima rõõmuga peale- näeb ise kaugemale ja ka teda on näha. Ja laua peal oli juba mugav koera rihmastada.

Teekond Saksamaale

Meie teekond Saksamaale algas täitsa ööhakul, esmaseks sihtkohaks Uulu, kus ühinesime tartlaste ekipaaziga ning liikusime edasi Riia suunas, et Air Balticu abiga jõuda Münchenisse. Koera pileti hind on AB-l suhteliselt sõbralik, Tallinnast aga paraku ei olnud sobilikku lendu ja seetõttu sai valitud jälle juba eelmisel aastal Austriasse sõiduks kasutatud Riia- München lennuliin. Lill on end juba tõestanud  kõva närviga lendkoerana, nii et seetõttu ei pidanud muretsema, kuidas ta vastu peab. Palusin siis Lillel Pikole ka mõni julgustav sõna öelda ja nii need koerad Riia lennujaamas käru peale pandi.
Turvakontrollis selgus peale minu seljakoti lahtipakkimist ja kõigi taskute tühjendamist, et olin soovinud lennukisse pääseda metallesemega- ühest taskupõhjast tulid välja näpitstangid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Trennikotis peab ju ikka tööriistu olema :-) Hullem lugu oli see, et kõigi seljakoti urgaste läbivaatamisel käis turvatöötaja näppude vahelt läbi ka maltodektstriini pakike, aga kuna ta oli keskendunud millegi relvasarnase otsingule, siis pakike valget pulbrit antud hetkel ei olnud teema. Samas ei saa sugugi kindel olla, et minu juttu maltodektstriinist keegi seal uskunud oleks, nii et võimalik, et Lill oleks pidanud Münchenis seni üksi hakkama saama, kuniks Läti ametnikud selgitavad, mis pulbriga ikka tegu on. Tuleb tõdeda, et turvatöötaja oli proff, kes suutis täiesti kala näoga lahti pakkida minu koera motivatsiooni esemete paketi, kus olid nii piuksuv kummilelu Viburlane, nahkne nuut kui isetehtud patukas, mille sisse ma olin õmmelnud nii vinnutatud maksa kui keedetud kanapugusid, mis iseenesest andsid kokku päris korraliku haisupaketi. Õnneks võisin peale näpitstangidest loobumist oma koti taas kokku pakkida ja siiski teekonda jätkata.
Münchenis toodi meile koerad kenasti liftiga kohale, Lill jõi sõõmu vett ja oli valmis uuteks seiklusteks.
Lubatud WW Golfi asemel oli meil hea meel saada universaalkerega Opel Astra ja nii ei tekkinud mingeid probleem 4 kahejalgse ja 2 neljajalge mahutamisel. Õnneks oli Liivika soetanud navigaatori ja ka õige tee leidmine läks lihtsalt, umbes 200 km, millest suur osa oli kiirteed, läks väga kiiresti ja varsti olimegi Riedeni nimelises maalilises mäe külgedele ehitatud külakeses, kus meid ootas kodune pansionaat. Napilt enne meid oli laekunud ka terjeristide punt, kes lendas marsruudil Tallinn- Riia- Berliin- Nürnberg.
Tähistasime Saksamaale saabumist kohalikus külakõrtsis taldrikusuuruste Viini shnitslite ja Saksa õllega- ühed head mõlemas.
Järgmisel päeval oli meie võistkonna treening. Hall oli suur ja ilus ning liival äärmiselt mõnus joosta, hiljem oli näha, et liiva kobestati mingi riistapuuga ja peale seda rulliti kinni ka. Nii et ei mingit sarnasust Tartu liivaga. Lill oli väga hoos, mis tähendas paraku ka seda, et stardis püsimisest ei tulnud väga palju välja ja samuti poomikontaktid olid kehvapoolsed. Piiksuva lauaga probleeme polnud. Ülejäänud päeva veetsime Amberi linnakeses, peaasjalikult nende kaubanduslikul peatänaval.

Kohver koos

Saksamaale sõiduks vajalik on küll mitte veel kohvrisse pakitud, aga põhimõtteliselt valmis pandud. Viimane trenn sai tehtud laupäeval, harjutasime lauda ja tegime mõned poomid.
Lille lõplik osalemine MM-l selgus hiljaaegu, suurvõistlusele pääsesime paraku tänu täiskomplektsele koerale- loe saba ja kõrvade olemasolule. Seega ei saanud ka spetsiaalselt MM tarbeks treeningplaane teha. Küll aga oli plaanis peale aprillikuiseid kutsikaid sügiseks heasse vormi saada, igal juhul üritame endast maksimumi anda. Suureks plussiks on kindlasti rohkearvuline fänklubi ja eelkõige terjeristid, kes Saksamaale kaasa tulevad. Team number 373 on võistluseks valmis!
Pildike pärib augustikuiselt võistlusreisilt Soome, kus me käisime, et testida peenel kiviklibul jooksmist ja võistlemist suuremas seltskonnas.

II rada 18.09

18.09 Tako võistlused

Viimane võistlusvormi kontroll enne MM- otsustasin joosta kindla peale, mitte võtta ülemääraseid riske, eesmärk saada tulemus kirja. Eriülesanne- katsetada stardis püsimist juhuks kui on selline raja algus, mida ei saa teha koos koeraga. Esimene rada oli üle ootuste lihtne, igati mõnus jooksukas, miniklassis tuli 9 rajavigadeta tulemust! Mis harukordne olukord Eesti tingimustes- teed puhta raja ja esikolmikusse asja pole- iseenest väga vahva, et meil asjad sinnapoole liiguvad. Lille kiirus andis meile teise koha, 0,5 sekundilise ajakaotusega Charliele.
Tänase koolituse foonil kommentaariks oma jooksu, et liiga kõrged käed ilmselt tõepoolest röövivad nii mõnegi sekundi.


Teine jooks- paraku ei pidanud närv vastu, et starti katsetada. Muus osas klappis meil koostöö Lillega hästi, keerukad kohad lahendasime täitsa edukalt, aga lops tuli sealt, kus seda poleks oodatagi osanud. Koera rõngasse saates taipasin, et olen ise vales kohas. Lill, kes väga ülitäpselt kopeerib minu trajektoori, lipsaski rõnga kõrvalt läbi. Seda viga on meil ka varem juhtunud, aga et sellele ikka endiselt tähelepanu peab pöörama, poleks arvanud. Parandamisega kulutasime video järgi hinnates ca 5 sekundit, sellest oli kahju, oleks tahtnud teada, kui mitu sekundit Läti sheltiele puhta raja korral kaotanud oleksime. Aitäh Liviale videomaterjali eest.
Järgmine start on ees juba Saksamaal...

Suoknuuti trenn 04.09

29082010_Lill_CACIAG

CACIAGi rada oleks olnud kena jätk selle nädalavahetuse stabiilsetele jooksudele, kui mitte koerajuht poleks patustanud kahe reegli vastu:
rada lõpeb peale 21.st takistust
Vaata koera
Ajaviga 3,12 ja 5 karistuspunkti tõrke eest viimasel takistusel. Häbi on :-(

Luige 28.08

Laupäevased agilityrajad olid eelmisel õhtul kuulatud loengu praktiline tõestusmaterjal. Ja tegelikult pidas täiesesti paika- leia koerale optimaalne, mugav, joostav trajektoor, keskendu lahendustele ja asjad laabuvad iseenest. Minu varvastega juhitava koera puhul pidas see täielikult paika. Esimene agilityrada õnnestus joosta puhtalt ja suhteliselt lihtsalt tuli esikoht 0 karistuspunktiga meile. Soome shelti oli küll ajaliselt peaaegu 3 sekundit kiirem, aga paraku hüppas maha okseri.
Teisel rajal ei õnnestunud pihta saada poomikontaktile ja lisaks saime tõrke slaalomisse sisseminekul. Väikse koera jaoks, kel kaared lühikesed, oli muidugi tõkke ja slaalomi vahemaa vaevu 4 meetrit. Tagantjärgi tarkus-oleks pidanud koeral laskma minna suuremale kaarele, sellega oleks kaotanud küll aega, kuid loodetavasti sisenemine slaalomisse oleks läinud õigesti.
Positiivne oli see, et Lill nagu polnudki tema ise, ei mingit ülekeemist, väga rahulikud stabiilsed jooksud olid.

Hyvinkää 22.08

Öö Lempivaaral kenasti mööda saadetud- õnneks meie kartused laupäevaõhtuse karaoke suhtes ei täitunud-liikusime hommikul Hyvinkääle. Seekord ei pidanud võistlusele kiirustama, meil oli piisavalt aega ja jõudsime vaadata ka ühe A1 jooksu.
Hyvinkääl oli lisaks tavavõistlusele mängus ka suuremad panused, mitmed tõud nagu snautserid, kääbuspintserid ja muuhulgass ka welshi terjerid selgitasid välja oma tõu meistrid. Seetõttu oli võistlusel tavatult palju habemikke. Kohtunikuks oli seekord Leena Rantamäki-Lahtinen ja rajad olid tegelikult võrreldes eelmise päevaga hulga kergemad, aga samas täiesti nauditavad ja võimalik oli neid lahendada erinevalt, mis tegi vaatamise väga huvitavaks. Alustasime hüpperajaga, kõik oli muidu kena, aga raja lõpus ei pidanud minu närvid vastu ja hüüdsin täiesti õigesse tunneliauku suunduvat Lille nimepidi, mistõttu koer pidi tegema lisasamme ja kaotas aega. Epp oli tubli inimene, kes minu viga märkas. Ja sellises olukorras, kus puhtaid radu palju ja ajavahed imeväikesed, ei tohi sellist asja endale lubada. Meie puhas rada andis 8.nda koha, kiiruseks tuli 4,14 meetrit sekundis.
Agilityrajal oli meil kõik väga kaunis, kuni lõpus ülehüpatud poomikontaktini- ja seekord hüppas Lill kohe kaugelt üle :-(
Olin poomil liiga palju Lillest ees, näitasin juba järgmist takistust- pikkushüppet, paraku ei ole me suutnud treenida sellist jooksukontakti, mis toimiks sõltumata koerajuhi asendist.
Kiiruseks tuli 4,2m/s ja agilityrajalt 13.koht.
Kuna lahkusime võistlustelt enne ametlikku lõppu, jäigi esialgu teadmata, kuidas lõppesid welshide meistrikad. Hiljaaegu sai siis tõuühingu kodulehele teada, et meile kuulus 5 võistleja hulgas 3 koht. Kogu esikolmik lõpetas kahe raja kokkuvõttes 5 karistuspunktiga, esikoht jäi meist 1,6 sekundi ja teine koht  0,5 sekundi kaugusele. Konkurendid olid tugevad, tegu on koertega, kes soome võistlustel pidevalt eesotsas on.

Lohja 21.08

Lill ja Pätrik naudivad suplust, millega tegeleb maikas meeskodanik, jäigi arusaamatuks.

Juba mõnda aega olin soovinud kätt proovida veidi suuremas seltskonnas kui kodustel võistlustel. Sel eesmärgil sõitsime Soome, kus Lohja linnakeses oli laupäevasel päeval 4 starti A3-le. Registreerusime neist kolmele, et mitte eelmisel õhtul kohale tulla. Peaaegu oleks jäänud tegemata esimene kolmest jooksust, sest 10.40 -ks ei ole võimalik ühegi laevaga jõuda. Aga kui on täpsed riistad autos ja gaasipedaal õige inimese jala all, siis on kõik võimlik, aitäh Epule, kes meid roolis õigesse kohta. Teoreetiliselt ei tohiks sellise kiirustamise peale head tulemust tulla, aga võta näpust, päeva parim jooks tuli just sest esimesest ülepea kaela tehtud stardist. Kohtunikuks oli Henri Luomala, kelle ülirasked rajad on Soomes teada-tuntud. Ei olnud seegi rada kergete killast, aga enamus lõkse sai läbitud ilusasti, ainult poomikontakt, kus otse ees oli kiik, teha aga tuli 180 kraadi pööre tagasi, sai meile saatuslikuks. Muidu oli rada super ja protokolli vaadates oli tahtmine juukseid katkuda, Lillel oli sel rajal kiireim aeg minikoertest! Aga oleks ei maksa midagi ja 5 karistuspunktiga olime 7.kohal.
Teise agilityraja kohtunik oli Anne Savioja, võrreldes eelmisega oli see rada lihtsam. Teine takistus oli kiik, kust Lill pidurdas äärmiselt veidralt ja oleks peaaegu maha hüpanud, see vahejuhtum rikkus meie kiiruse raja esimeses kolmandikus. Tulemuseks puhas rada ja 6.koht, aega mahtusime üsna napilt.
Kolmas võistlus oli hüpperada jällegi Henri Luomalalt, väga mõnusalt joostav, paraku minu lohakus slaalomisse saatmisel maksis kätte, saime tõrke, edasi oli üks väga vahva 5 tõkke limbo, kus kõik keskkoha lihaseid tuli tööle panna, et koera juhtida, see tuli hästi välja, aga miskipärast jooksis Lill mööda ühest raja lõpuosa hüppetakistuset ja hakkas nuuskima, korjasin ta seepeale kokku ja lahkusin rajalt. Mis päev see ikka diskvallita on.
Pätrik ja Lill kümblesid veel koos saslõkivardaid järvest välja loopiva mustlasonuga ja seejärel sõitsime järgmiseks võistluspäevaks välja puhkama Lempivaara campingusse- juhul kui muidugi karaoket laulvad soomlased seda meil teha lasevad.

Võistlustreening 14.08

Osalesime Tubli võistlustreeningul, kus oli väga hea võimalus treenida võistluse õhkkonnas, tegime seda mitteametliku väljaspool arvestust võistlejana A1 rajal. Rada ei olnud sugugi kerge, slaalomisse sisenemise nurk meenutas üht Anne Savioja hüpperada Helsinki MM-lt, kus kõik kiiremad koerad said tõrke kirja, eestlastele see rada aga sobis. Kas see on nüüd hea või halb, aga Lille kitsaskohti sellel rajal nägin ette.
Kõigepealt rõngas, kus rõnga ümber oli meie jaoks tavatult tükk tühja maad. See ei ole muidugi mingi vabandus, A3 koer peaks ära tundma ikka ka erinevaid rõngaid. Lillel on rõngaga ennegi probleeme olnud, hasardi ja kiiruse tõustes on ta aeg-ajalt proovinud kõrvalt joosta, nii tegi ta seda tänagi ja lausa mitmeid kordi järjest.  
Slaalomisse sisenemise nurk oli väga hea proovikivi, võistlusel oleksin proovinud seda koerale võimalikult ette nämmutada, aga täna tahtsin katsetada, kas Lill saaks sellise nurgaga hakkama, nagu karta oli, ei saanudki.
Väga nõrk oli meie poom, mitu korda üle kontakti. PÄrast mõtlesin järgi ja omaarust ka leidsin põhjuse, miks see juhtus- olin ise liiga ligidal kontaktpinnale, tavaliselt olen ise eemal ja koer sooritab kontakti minust sõltumata. Täna aga toppisin ennast liiga lähedale. Ühesõnaga- see oli jooks kui õudusunenägu. Kui midagi postiivset otsida, siis - Lill istus stardis! Suvistel võistlustel tekkis meil probleem kiirusega ja seetõttu ei olnud meil mõtet väga stardis püsimisele rõhuda, peaasi, kui kuidagi hoo sisse saaks.
Teine rada oli hoopis teistsugune, kontaktid õnnestusid ja olid lausa väga ilusad, slaalom oli ok, seekord muidugi oli nurk ka hulga lihtsam.

Koeruse võistlused Hallikal

Mõned mõtted PH mõtted treeningutelt- kõige olulisemaks infoallikaks koerale on koerajuhi liikumine, suulised käsud on kolmandajärgulise tähtsusega kuna suurvõistlustel koer neid ei kuule.
Koera õhus viibitud aeg on kaotatud aeg, õige info andmisega tuleb see aeg minimiseerida. Koer võib küll liikuda lühimat trajektoori pidi, aga samas kaotada kiiruses niipalju et võit muutub ajakaotuseks. Mitmed harjutused tahaks edaspidi läbi teha stopperi kaasabil  ja kasutades erinevaid juhtimisvõtteid, et olla kindel, mis on minu ja minu koera jaoks parim lahendus. Ise sain tagantlõikamistes kindlasti enesekindlust juurde, tegelikult tulevad need meil välja küll ja laupäevasel võistlusel sai seda ka tõestatud.

Võistlusesel hiilgasime paraku jälle tavapärase ebastabiilsusega.
Esimene rada jäi meil paraku jooksmata, kahtlustasin Lille pissihädas ja igaks juhuks viisin ta süles starti.
Ja sinna esimese tõkke taha ta istuma jäigi, algus nuuskis istudes, mina üritasin teda kõikvõimalikke häältega tuua sisekosmosest jälle maa peale tuua, aga edutult. Oli see hiirekäik, mis ta tähelepanu pälvis, või miski muu, ei tea, see jooks jäi meil igaljuhul tegemata.
Kahe jooksu vahepeal üritasin Lille käima tõmmata soojendustõketel, tundus, et õnnestus. Teine rada algas tempokalt, poomi kontakt küll üle hüpatud, paraku olin ebatäpne Lille tõkke taha lükates ja diskvall tuli ära.
Kolmas rada- kaotada polnud enam midagi. Startisin koos Lillega, et olla kindel, et me ikka ühise asja nimel tegutseme, kõik läks hästi, paremini oleksin võinud juhtida koera tõkkel, mis oli enne A-takistust- swiss army knife handling oleks seda nimetatud eelnenud koolitusel-aeg oleks ehk võinud 0,5 -1 sek. parem olla kui oleksin osavam olnud sel takistusel. Aga siiski puhas tulemus ja selle raja võit. Video kahjuks tõrgub, ehk õnnestub siiski üles laadida edaspidi.
Kuna videot pole, lisan illustreeriva pildikese Hiiumaa treeninglaagrist, kus Lill pani rõhku ujumisele. Ja veespordis on ta tõeliselt hea, samuti vettehüpetes :-)

Haapsalu 18.07

Hüpperajalt rajavigadeta tulemus, küll aga ületasime ideaalaega 4 sekundiga, Snäppi ja Lexi olid meist kiiremad ja seega kokkuvõttes kolmas koht.

Teine agilityrada oli üllatavalt lihtne, teenisime kontaktivea poomilt, ajaline kaotus esikoha võitnud Charliele 0,5 sekundit, ideaalaega jõudsime, kokkuvõttes jälle kolmas koht.
Kolmas agilityrada- see oli nüüd tõeline pähkel, kontaktpindade ja tunnelite rägastik, lisaks ebamääraselt ja vaikselt piuksuv laud, jooksime vigadeta, aga paraku ajaviga üle 4 sekundi. Sellelt rajalt võtsime võidu.
Meie videokunstnik paraku viibis eemal ja ei saanud seekord oma kohust täita.
Kolm normaalselt tulemust ühelt päevalt pole paha, ka kohtunik märkis, et ta on mind sellel päeval juba mitmel korral autasustamisel kohanud .-)
Aeglase koeral on oma eelised :-)

Pärnu 17.07

Võistluslik nädalavahetus algas 2 stardiga Pärnus, kohtunikuks meie oma treener Anne, mis muidugi ei tähenda, et midagi oleks lihtsam. Esimene start läks p...sse juba enne starti. Lill märkas oma poja Rocky varju ja ilmselt tekkis tal mõte, et ehk on siiski verivaenlane Milla toodud Pärnusse, liikuma me õieti ei saanudki, peale 4-5 takistust kui rada pöördus uuesti sinnapoole, kus welshi vari oli olnud, jalutas Lill asja lähemalt uurima, võtsin koera kaenlasse ja lahkusin.
Teises stardis tegin hullult tööd, et Lille liikuma saada ja õnnestus päris hästi, kiirus tõusis, koer keskendus rajale ja paraku ma mingiks sekundi murdosaks unustasin ühe takistuse- jätsin koera slaalomisse saatmata! Anne rada mõõtes jättis esimesel korral ka slaalomi vahele, siis sai lõõbitud, et võistlejad võivad ka samamoodi teha ja nagu ennegi juhtunud- nali osutus meie puhul tõeks.
Kui slaalom välja arvata, siis muidu oleks see jooks suht ok olnud.
Kaks dsikvalli kirjas ja siis rannamõnusid nautima, nii sooja merevett ei ole mina oma elus veel tunda saanud kui sel laupäeval Vana-Pärnu rannas. Aitäh Rocky peremees Antsule, kes meile õige koha kätte näitas, nii et ka neljajalgsed said veest mõnu tunda.

Ülenurme 11.07

Agility maratoni kolmas ja viimane võistluspäev, kui varasemad päevad olid ülikuumad, siis Ülenurme staadionil oli temperatuur tappev ja kohtunik Valciukase rajad kohased mistahes tiitlivõistlustele. Esimene rada oli esimesest viimase tõkkeni paras pähkel, ei ühtki lihtsat kohta ja kõigele lisaks oleksin veel peaaegu valesti õppinud raja lõpu! Lill oli hajevil, kas mõjus kohtumine mõned päevad eemal olnud perenaisega, leitsak või mis, jooksma hakkas ta peale pikkushüpet. Alla kukkus meil kolmanda hüppetakistuse pulk, aga kõigist lõksudest pääsesime puhtalt. Viimasel hetkel veel muutsin oma otsust, kummalt poolt slaalomit ise joosta ja see oleks peaaegu kätte maksnud raja unustamise näol. Kokkuvõttes siis 5 kp. ja tänu nigelale kiirusele teine koht. Pole paha nii keerulise raja ja tapva ilma kohta. Küsimärgiks jääb, kas nö.Lille normaalkiirusel ka hakkama oleksime saanud
Teine jooks jäil meil paraku jooksmata, Lill lahkus rajalt, telgi taga olnud veekraan mõjus ilmselt motiveerivamalt kui 20 eesootavat takistust. Väga kahju, sest ka teine rada oli paras väljakutse, mida oleks proovida tahtnud.

Saaremaa 10.07

Agility maraton algas reedese treeningu Seppo käe all, mis tuletas veelkord meelde tõde, et väiksese koera juhtimisel võib jalgadega imet teha, abitreener Anja sõnul ei peakski ma niipalju õlgadega vehkima nagu seda teen. Ja tõepoolest, minu jaoks lahendamatu olukord treeningrajal õnnestuski õige jooksutrajektoori valikuga lahendada. Laupäevased võistlusrajad olid A3-le paraja keerukusega ja mõnusalt joostavad.
Lille agilityrajal saime tõrke slaalomis tänu minu nõmetsemisele, üritasin ülimalt korralikult koera slaalomisse saata ja kõigepealt lükkasin ta mööda ja seejärel olin ise koeral ees, nii et Lill sisenes valesti, siit tõrge. Muus osas oli kõik hea, kiirus ka niivõrd korralik, et selle võistluse võitsime.
Hüpperajal oli Lill esimesed takistused aeglane, siis läks käima ja saime puhta rajaga võidu!
Suur üllatus tuli aga Setult, kes lausa põles tahtmisest, samuti puhas rada ja Lillest 1,5 sekundit kiirem aeg!
Juhtisin koeri erinevalt, Lillel tegin 2 korda tunnelisse saatmise tagant lõikamisega, mis on aeglustav manööver, Setu puhul kasutasin valssimist. Ausalt öeldes rajaga tutvumisel ei jõudnudki Setu jaoks mingit plaani pidada, 5 minutit on nii napp aeg, et vaevu jõuab ühe koera kursi paika panna, seekord läks õnneks.
Pildil Livia püütud hetk Setust, kes ootab stardiluba. Õnnesoovid Toorule, kes tõestas edukalt, et tark ei torma ja nii nad Liviaga A0-s kolmandale kohale platseerusid! Kohtunik mainis, et tema sarpeid ei ole varem agilitys näinud, aga eks tal tuleb siis rohkem väljaspool Soomet hindamas käia :-)

Tunnelite teine etapp

Eesmärgiks oli testida stardis püsimist- eesmärgi täitmine- 0%.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli asi juba võistluspaigal jalutades väga imelik, Lill tõmbas ninaga lõhnu, silmad läksid pilukile ja selline sihilindel eesmärgile pürgiv nägu oli Lillel peas. Oli selge, et see ei ole mitte eesootav tunnelirada, mis teda selliseks ajas. Aga milles asi on, aru ei saa. Starti minnes vedas Lill samuti hoopis teises suunas masas lebotavate Pärnakate pundi poole. Oli selge, et stardis istumisest ei saa juttugi olla, ainuke võimalus on startida koos koeraga. Seda tegingi ja teine tunnel oligi vale takistus, koos koeraga minnes ei olnud mul piisavalt võimalust teda valest takistusest eemale juhtida. Ja siis lahkus Lill rajalt, ikka sinna Pärnakate juurde. Meelitasin ta tagasi, jooksime umbes pool rada ja siis juhtus see, mis pole mul veel kunagi võistlustel juhtunud- koer sittus rajale. See oli viimane tilk karikasse, lahkusime rajale ja läksime Pärnakate juurde uurima, mis võluvägi end seal nende juures peidab. Ja mis selgus- puuris, kus täna oli koer, oli eile olnud tuhkur ja pisinärilised on Lille kõige suurem kirg.
Teine rada ei olinud meil ka suurt parem, Lill jäi nuuskima ja oli endiselt hajevil, ehkki küll rajalt ei lahkunud.
Kuna rada oli tuksis, võtsin suurema riski  s.t olin ise pisut kaugemal A-lt alla tulles, see õigustas end. Samuti slaalomisse tagantlõikamise tegin raskema nurga alt kui oleksin muidu julgenud, see end ei õigustanud.
Siiski oli see see super päev tänu mu tublidele õpilastele, Margus ja Fess lausa pjedestaalil, Raulil ja Trudyl imelilus teine rada, sekundi kaotus esimesel rajal ilmselt võttis nelit medali, Indi ja Ove tegid oma parimad jooksud, Paulalt üks puhas rada, teisel rajal läks väikseks murul rullimiseks, aga pealtvaatajatel peab ju ikka lõbus olema.

Lill taas rajal- Pärnu võistlused

Lille esimene ametlik võistlus peale pisipere sündi, treeninud oleme üsnagi minimaalselt ja Tartu tunnelite võistlus ei sisendanud eriti optimismi. Seega eesmärk treenida, ei muud.
Tuleb tõdeda, et peale 3 aastast võistluskarjääri ei oska ma siiani Lille lugeda- meil on 2 varianiti, kas koer ei lähe hästi käima või vastupidi läheb käima liiga hästi ja keeb üle. Üle keemise näited- varastamine stardis, slaalomis ühe pulgavahe välgukiirusel vahele jätmine. Rajal vastu haukumine on pigem juba koerajuhi ebaselge juhendamise teema.
Lill tundus enne starti mitte just liiga entusiastlik, aga see tunne oli petlik. Ühesõnaga esimest tõket nähes sööstis ta rajale ja selle tulemusena said esimesed neli tõket tehniliselt inetult, aga siiski sooritatud ettenähtud järjekorras, Siiri sõnul sai Lill minult ka jalahoobi, ise ma seda tähele ei pannud, kohtunik ka mitte ja loodetavasti Lill tegi sellest oma järeldused :-) Tulemuse saime kirja, viieka teenisime poomikontakti eest, see pidi olema napp kontaktpinna mittepuudutamine, ise lootsin, et saime kontakti tehtud. Saime sellelt rajalt lausa teise koha.
Teine agilityrada oli kannatuste rada, stardis varastamine, tänu sellele disklaff teisel tõkkel ja rajal umbes veel 3 diskvalli kui neid niipalju välja antaks.
Hüpperajal otsustasin, et stardin koos koeraga, et vältida sama jama, mis kahel esimesel rajal oli juhtunud, kõik läks väga ilusasti kuni rõngani, mille Lill hüppas kõrvalt, selles oli ka minul oma osa, ma ei oleks tohtinud end nii vara müüri poole keerata ja üldse jooksin tunnelini kaasa rohkem kui olin plaaninud. Viisin koera tagasi rõngasse, väga kahju, et ma ei saanud teada oma aega, sest muu osa oli OK. Aega ei oleks küll mahtunud niikui nii, sest kohtuniku antud kiirus 4,2 m/s, kusjuures umbes pooled tõkked tuleb võtta tagantpoolt, ei olnud väga realistlik

Tartu tunnelite võistlus

http://www.blogger.com/blog-this.do?zx=1wvptz4pfvex4
See oli tolle päeva tõde- magav koer, raja unustanud koerajuht ja selle tulemusel sündis just selline jooks nagu näha on.

AG rahvusvahelised võistlused- agility rada

Starti minnes lootsin teha vähemalt ühe korraliku jooksu, aga see lootus purunes juba peale esimest takistust.
A-le mineku asemel läks Setu tutvust tegema kohtunikuga ja seejärel kiikas ka rajaabilise poole- poleks sellist asja ise näinud, ei usukski mitte. Setu ei ole midagi sellist teinud ka oma karjääri alguses mitte. Ei oska seda põhjendada muuga, kui et ilmselt on põhjus siiski tema füüsises, A-le minna on ebamugav ja seega otsitakse endale asendustegevus. Valisin teadlikult diklaffi koera sülle võttes ja uuesti starti viies. Sedakorda saime liikuma, poomi kontakt üle ja n-ö veel üks disklaff- ma ei viitsinud piisavalt võimelda, et koera saata tõkke taha. Väga kahju sest võistlusest ja tervikuna ka Setu agility karjäärist, 6 aastat pole veel mingi iga tegelikult. Rada oli äärmiselt mõnus, kiidusõnad kohtunikule.
Ja et lõpetada postiivselt- otseülekanne Lätist Ozolnieki agility võistlustelt pajatas, et Setu ja Lille tütar Kruopa Leedust saavutas teise koha nii individuaalselt ( seni teadmata kas A1-s või A2-s) ja koos Eesti terjer Tikaga oldi ka võistkondlikult teised, kolmas võistkonnaliige ei ole teada, kui tõugu ei nimetatud, siis ilmselt tegu terjeriga ei olnud :-)

A-koera RV võistlused

Teadmine, et Setu täiesti ilmaaegu sai regatud võistlema, tuli juba viimases trennis. Põhjuseks totaalne keskendumise puudus, tegime trennis väga lihtsaid radu, aga vaatamata sellele ei olnud Setu hingega asja juures, näiteks suutis isegi slaalomist 1 pulk varem väljuda, mis tema puhul on täiesti hämmastav. Seega läksime võistlema teadmises, et minu juhtimine peab olema väga konkreetne ja koera tuleb abistada.
Kolmas tõke oli tagant, täisring tagasi pööre, Setu jäigale kerele on sellised manöövrid väga raskelt sooritatavad ja ega me neid ka ülearu palju harjutanud ei ole. Siiski saime sellega hakkama ja ka latt jäi püsti, viga tuli seal, kus seda üldse oodata ei osanud, peale pikkushüpet lonkis Setu hoopis müüri poole, mis oli mulle niivõrd ootamtu, et ma teda isegi tagasi hüüdnud. Miks see nii juhtus. sain aru mõningase viitega- kuna peale pikkushüpet oleva tõkke nurk ei olnud ka kõige mugavam, siis otsustasin koera keerata juba enne hüpet asendisse, et tal oleks hea lihtne hüppelt tagasi keerata ja minu jalgade liikumine andis Setule vale signaali. Vigu juhtub ikka, muidu see ju polekski agility, aga kurvaks teeb see, et Setu teeb seda nagu viisakusest, et mulle meele järgi olla, sära silmades ja tõelist tahtmist pole. Ilmselt oli see meie suve viimane võistlus.
See eest on Lill varsti rajale tagasi pöördumas ja tema silmades on kõrgepinge kui ta agility takistusi näeb. Reedel käisime platsil ja seni kuni ma jõudsin latid maksikõrguselt maha võtta, oli Lill neist 3 tükki ületanud- ühtki muide maha ajamata!

EMV 2010

Külm ja vihmane päev Veskimetsas seljataga, lõpetasime võistluse 15 karistuspunktiga ja kolmanda kohaga.

Arvestades meie vähest treenitust ja jätkuvaid hüppeprobleeme, on tulemus tegelikult suurepärane. Hüpperajal tõmbas Setu maha pikkushüppe viimase osa. Kõige vaevalisemalt tulevadki tal välja esimesed hüpped peale starti, kiirus ja motivatsioon olid aga väga head. Agility rajal paraku ei võtnud ei poomi, ei A kontakti, piinlik lugu küll. Muidu aga klappis meie teami koostöö väga hästi.
Piltide eest suur tänu Liviale.

Massöör Setul külas

Täna oli Setul mõnupäev, meil käis külas Irina, kes Setu lihasgrupid hoolega läbi mudis. Panen kirja ( enne kui unustan) Irina arvamuse- Setu lihased on praegu paremas seisukorras kui aasta tagasi, lihas on küllaltki pehme. Tegelikult hindasin olukorda ise samamoodi, õnneks spetsialist siis sama meelt. Asjad, mida ma aga ise ei ole märganud- Setul ragisevad varbad masseerides päris korralikult, parem kehapool enamgi kui vasak. Kogunenud sooladele tuleb massaaziga valu anda, ei muud. Kõhukoopas oli tunda takistust, mis võib olla käärsooles peetunud mass. Massaaz elavdab soolte tegevust, aga lisaks võiks anda linaseemne leotist. Teeme proovi, aega veel on, nii et ei pea riskima kõhulahtisusega meistrikatel. Igal juhul pärast mere ääreas jalutamas oleks Setul nagu akud laetud olnud, energiat oli hulga rohkem kui tavaliselt. Eks Setu kehakaal on ka pisitasa ja suurte pingutustega liikunud võistluskaalu suunas, umbes 11,5 kg on see praegu silma järgi hinnates.

Setu tütar Lulu A3-s!

Hiilgavad uudised Soomest: Setu tütar Soomes Lulu ( Dixie Sound Gift) võistleb nüüdsest A3-s.
Palju õnne Riikka ja Irmeli! Lulu on esimene,kes Setu järeltulijatest nii kaugele jõudnud, loodame, et Kruopa Leedus ja Elli Tallinnas ka sama teed käivad.

Setu taas rajal

Võistluse eesmärgiks oli välja selgitada, kas me registreerume EMV-le või mitte, viimati oli Setu stardis möödunud aasta augustis. Esimese agility raja esimesed tõkked võttis Setu suht ettevaatlikult, kontaktpinnad sooritasime, aga edasise jooksu rikkus minu viga-laskesuusatajate keeli öeldes oli sihik vale, peale tunnelit ootas ees serpentiin kolmest tõkkest, paraku jäi üks neist A varju kui ma oma kursi paika panin ja seetõttu alustasin serpentiini teisest tõkkest, veast sain aru siis kui oodatud kolmanda tõkke asemel oli eest rõngas.  Hämmastavalt rumal viga muidugi! Teine rada oli juhtimise poolest paras pähkel, seetõttu oli raske kontrollida kontaktpindu, poomilt ja A-lt me 10 karistuspunkti korjasimegi. Headmeelt teeb see, et vaatamata pikale pausile saime Setuga siiski üksteisest aru ja kiirus ka väga mannetu ei olnud. Tuli välja, et konkurentidest Setu oli parem ja nii tuli üllatusesikoht! Hüpperajal me enam ei osalenud, aga natuke kripeldab, kas me oleksime hakkama saanud slaalomisse mineku nurgaga.
Ja kokkuvõtteks- jah, me osaleme meistrikatel.

Lill emapuhkusel

Agility uuudiseid meil pole, see-eest on aga madonnalik rauge ema.

Lill ja Kusti Tartus

Peteris oli tõsiselt raja tegemisega pingutanud, tundus täiesti lootusetu kakkama saada koera kolmandale tõkkele toomisega, aga saime hakkama, altminek tekkis täiesti ootamatult slaalomis ja seejuures mitte sisseminekul, vaid Lill lihtsalt lipsas välja ning tegi seda mitu korda järjest. Tagantjärgi asja üle juureldes pean põhjuseks tavaoludest erinevat pinnast, Lill ei suutnud oma tavalist slaalomirütmi hoida ja nii see juhtus-
Teise raja jooksime ära, viga näidati poomikontakti eest ja ajaviga oli üle 7 sekundi. Antud tingimuste jaoks olid kiirused täiesti ülejõu käivad. Lille aeg oli nii mini, midi kui maksiklassi koerte seas kiireim! Miniklassis saime teise koha. Nüüd on siis Lill ametlikult dekreedis ja enne suve pole teda võistlusrajale oodata.
Welshide au A2-s kaitsesid vapralt Kaarel ja Kusti saades mõlemas jooksus teise koha. Kauaoodatud 0-tulemust kahjuks ei tulnud, loodetavasti Kusti motivatsioon innustab ka Kaarlit ja neid saab veelgi võistlustel näha. Estrile tänud pilti tegemast!

TAKO mitteametlikud võistlused 14.03

Kohtunik Natalja rajad olid tõeline väljakutse igale koerajuhile, Lill sai esimese rajaga hiilgavalt hakkama, kõik sujus peaaegu lõpuni, kontaktid võetud ja siis unustasin sekundi murdosaks raja ja saatsin koera tõkkele, millest oleks pidanud mööda tõmbama. Juba õppides kippusin seda kohta segi ajama, et kas siis on  tõke või mitte ja skleroos maksiski kätte. Aeg oleks meil muidu olnud 39 sekundit, mis oli kõigest 3 sekundiline kaotus borderkollile, pole paha! Teine rada oli iseensest lihtsam, meie aga Lillega kobamad ja ei suutnud ma Lille tõmmata ära valest takistusest. Aitä Liviale video eest!
Siis tegin veel Kustile kaardilugejat ja päris hästi tuli meil välja, arvestades Kusti vähest kogemust sedavõrd keerukate radadega. Meie ponnistus pärjati teise kohaga, loodetavasti näeme Kustit oma pärisperemehega juba Tartu võistlusel.

Tako võistlused 21.02

Kohtunik Seppo rajad olid äärmiselt huvitavad, sisaldades üheaegselt kõrgeid nõudmisi juhtimisoskustele ja ühtlasi ka kohti, kus kiirus üles võtta. Esimesel rajal oli Lill veel ilmselt laupäevase pulmapeo mõju all ja otsustas, et läheb vaatab üle, kas platsil mõni pandav kutt ka on. Paraku polnud ja tuli rajale tagasi pöörduda. Sellist asja ei mäletagi, et mõni disklaff oleks kolme tõrkega välja teenitud- aga seekord tegime ära!
Teine rada algas esimesel takistusel pulga kukkumisega, põhjuseks meie jätkuvalt ebakindel start, kohe järgnes poomikontakti viga, kusagilt korjasime veel tõrke ja lõpus veel teisegi, kuna ma ei viitsinud enam juhtida, tulemus 20, 3 karistuspunkti, aegadega oli küll kohtunik leebe. Hüpperajast on aga tõsiselt kahju, suuremad riukad said edukalt läbitud, saatuslikuks sai meile koht, kus otsustasin eest lõigata, selle asemel, et turvaliselt valssida- kaotasin koera ja tuli hüpe valele tõkkele.
Tundub, et aeg Lille titepuhkuseks maha võtta, on igati mõistlik mõte.

Tako mitteametlikud võistlused 06.02

Täna oli väga hea võimalus võistelda mitteametlikult, kohtunik Kalle rajad olid täiesti asjalikud ja pakkusid piisavalt väljakutset. Lill oli kuidagi mittelillelikult rahulik, istus stardis, ei mõelnudki varastada. Esimene rada sujus väga hästi, puhas jooks, esmamulje oli see, et kiirust polnud, aga tänu väikestele kaartele oli aeg siiski korralik. Kõige rohkem teeb headmeelt, et meie team Lillega töötas täiesti ühes taktis ja täielikus harmoonias, ei jõudnud ma kuhugi liiga vara ja samuti ei jäänud ka maha.
Teine jooks enam niiviisi ei õnnestunud, kuni poomini oli kõik OK, aga peale ülehüpatud kontakti oleksin peaaegu lasknud koera valele tõkkele ja seejärel saatsin koera halvasti slaalomisse- teise vahesse. Tagantjärgi tarkus- oleksin slaalomi pidanud lahendama nii nagu Marinale sooovitasin. Sellest jooksust meile 10 karistuspunkti, koondarvestuse seega 2 koht.

Lill Tartus 10.01

Traditsiooniliselt on hooaja avavõistlus Tartus, nii ka sel aastal. Setu on jätkuvalt puhkusel, seega võistles vaid Lill, kes eeloleval kevadtalvel on samuti pausile jäämas, seda küll Setust erinevatel põhjustel.
Esimene rada nägi eemalt tunduvalt õudsem välja kui asi seda tegelikult väärt oli, küll oli aga oluline koera juhtida igal takistusel, puudus koht, mida oleks saanud lõdvemalt võtta. Lillega oli meil väike mõttevahetus stardis, peale jäi seekord koerajuht, raja tegime puhtalt, poomi kontakt tuleb tunnistada oli õnnega pooleks sooritatud ja miinuspoolele jääb suur kaar peale poomi, vähemalt 1,5 sekundit läks sinna nahka. Aeg läks üle 2,3 sekundit, millest aga siiski piisas esikohaks.
Teine rada algas meil jälle sõnelemisega stardis, peale jäi küll minu sõna, aga vist oli Lill nihkunud takistusele liiga ligidadele, latt tuli maha ja kiige sooritus oli samuti väga ebalev, raske kiik ei lange nii kiiresti kui me harjunud olema ja tundus, et Lill plaanis juba maha hüppamist. Peale sellist logisevat algust ei suutnud ma koera peale tunnelit kontrolli alla võtta ja lasin ta valelel tõkkele. Peale disklaffi puterdasime veel nii slaalomis ja tõkete kombinatsioonis oleksime saanud veel teisegi disklafi juhul kui neid antaks.
Rajad olid väga põnevad, tahaks neid kohe kindlal maal ka proovida.