Riia rahvusvahekine võistlus algas tavatult agilty rajaga. Viimase aja lihtsate radade taustal sisaldas see rada mõnusa vimka slaalomisse sissemineku näol. Nurk oli küll lihtne, kuid sisenemistee mõlemilt poolt ``blokeeritud`` hüppetakistusega. Ega neid koeri palju polnud, kes sealt puhtalt pääsesid. Kahjuks tõmbasin minagi süüdimatult koera slaalomi algusest mööda kartes kõrval olevat tõket, hiljem lisasime ka kahjuks juba traditsioonilise poomikontakti vea.
Hüpperada oli mõnus jooksurada, omad konksud olid sealgi, kahjuks saime jällegi tõrke slaalomisse sisenemisel. Ilmselt pingutan võistlustel üle ja ei usalda koera, trennis tulevad minu meelest slaalomisse sisseminekud hästi välja.
Konkurents oli Riias väike, ei mäletagi võistlust, kus oleks A3 miniklassis olnud 5 võistlejat, aga Riias see nii oligi. Ja nendest 5-st olid ka veel 3 Eestist kohale tulnud, midiklassis oli osalejaid suisa 3.
Kuna mitmed kaasvõistlejad olid saanud diskvalli, siis rahvusvahelisel võistlusel saime teise koha!
Kohtunik Marianne Fernström, rajad jällegi pigem lihtsamate kui keeruliste killast. Lille tulemused:
Esimene agilityrada 5kp. (poom) ja 4.koht
Teine agilityrada 5 kp. ( poom) ja 2.koht
Hüpperada 0 kp. ja 4.koht, see viimane rada oli täiesti ebaõnnestunud vaatamata 0 tulemusele, tahtsin üliökonoomselt koera tunnelisse saata ( nagu Rauno Virta koolitusel harjutasime), aga välja tuli vastupidi, saatsin koera peaaegu tunneli taha ja kaotasin sellega kiiruse, tundus, et Lill ei tulegi tunnelist välja. Peale sirget tunnelit tuli meil veel ülisuur kaar ja seega kaotasime ajaga oluliselt teistele. Kas tõesti pean hakkama õpetama oma suurepäraselt pööravale minikoerale tunnelipidurdust?
Otsustasin Setu regada kahele rajale, kuna turistina oleks ta nagunii Pärnus kaasas viibinud ja pealegi tundus peale meistrikaid, et vanamees tunneb agilityst täit mõnu ja seega miks mitte veel mõni start teha. Vastuargumendiks vast see, et Anne nipikad rajad on meile puudulikule ettevalmistusele liiga keerukad, õnneks nii ei olnud. Hüpperada õnnestus teha ühes kohas inetult pusserdades, aga siiski puhtalt, Pikole kaotasime peaaegu 4 sekundit ja saime 2 koha. Agilityrajal enam nii hästi ei läinud, kaotasin koera väga lihtsas kohas ja see viis tõkkele valelt pool, seega agility rajalt diskvall.
Kuna adrenaali selles päevas ilmselgelt nappis, otsustasin omaniku poolt hüljatud iiri terjeri viimasesse starti viia, tulemuseks 3 edukalt sooritatud tõket ja seejärel tõmbasin koera tunnelisse A asemel, üsna piinlik etteaste oli. Sedriku jooksudest kahjuks jäädvustust ei ole.
Ryder osales sel aastal esimest korda tunnelite karikasarjas ja vägagi edukalt. Ei mingit ringivahtimist, ilus keskendunud jooks, kahjuks õnnestus mul teisel rajal saada tõrge- jäin koerale ette ja saatsin ta pika käega tunneli taha, seetõttu jäi meie üldtulemuseks 18.koht. Muidugi ei ole Ryder tunnelimürskudega samaväärselt kiire, aga ka mitte hullult aeglane. Ehk proovime ka edaspidi osaleda mõnel tunnelivõistlusel või hüpperajal.
Ehkki nii Lill kui Sedrik on mõlemad 7 aastased, on Setu võistluskarjäär olnud tunduvalt pikem kui Lillel, alustasime niipea kui vajalik 15 kuu piir kätte jõudis, siis nimelt ei kehtinud veel 18 kuu nõue. Tol ajal peeti Eestis 3 agilityvõistlust suve jooksul ja nii ei saanud ühtki võimalust jätta kasutamata. Nii ongi välja kukkunud, et praegused meistrikad Setule olid juba viiendad, Lill aga osales alles teist korda EMV-l, kuna 4 aastat tagasi saime A3 just meistrikate päeval ja üks aasta jäi vahele kutsikate tõttu.
2007- 5.koht 6 osaleja hulgas, hüpperajal sai meile saatuslikuks vale tunneliauk
2008- 2. koht 6 osaleja hulgas, meistritiitel jäi pidama üle hüpatud poomikontakti taha, aeg oli meil kiireim.
2009- 3. koht 6 osaleja hulgas
2010- 3. koht 7 osaleja hulgas
Oli üsna ilmselge, et sel aastal kuulume ainult rahvasportlaste hulka, kelle rolliks on osavõtt. Aga minu meelest on uhke, et agility meistrikatele jõuab ühe rohkem koeri ja kindlasti tahtsin ka oma panuse anda, et osalejate nimekiri ikka pikem oleks. Meistrikate plaani sai peetud juba talvest saadik, see oli motivaator Setu füüsiliseks ettevalmistuseks, dieedil pidamiseks ja ka mingil määral treenimiseks. Paar proovistarti enne meistrikaid olid küll rohkem kui õudsed, kõige kurvem, et Setus ei olnud enam seda sära ja rõõmu, mis teda varem valdas agilityt tehes. Ses mõttes oli Tartu jooksud väga positiivne üllatus, Setu oli väga keskendunud ja ületas ennast igati. Loomulikult on meie ja eesti parimate midikoerte, kelle tase on praegu rõõmustavalt hea ja ühtlane, suur-suur tühimik.
Hüpperada läks igati korda, okseri ületamine oli suur katsumus, aga õnnestus, suuri kaari ei olnud, ajaliselt kaotasime liidrile 5 sekundiga. Rajad olid ülilihtsad ja valdavalt tulidki võistlejatelt puhtad rajad. Samuti lõpetasime agilityraja 0 tulemusega, kaotus liidrile 5,5 sekundit. Selle puhta raja kohal on muidugi suur küsimärk- minu teada hüppas Setu A- kontakti üle, kas kohtunik seda näitas või ei, ei tea, just see rada jäi ka filmimata, hindamislehel viga ei olnud ja seega jäi Setu lõpptulemuseks ikkagi 0 vaatamata kaasvõistleja protestile.
Seega kui vaadata lõppresultaati, siis enne pole Setu kunagi meistrikaid 0 karistuspunktiga lõpetanud, seega meie parim tulemus :-) , kohaks 5-s 8 võistleja konkurentsis.
Setu hüppetehnika oli täiesti hea, ei esinenud tema tippimist enne tõket ja sellele järgevat mõttetut hüpet kõrgusesse, nii sain innustust viia vanamees ka Pärnusse võistlema.
Ilusad pildid pärinevad Livialt ja Tuulilt, aitäh!
Võistluseelse nädala vaevlesin küsimuse- kas olla või mitte olla käes, antud kontekstis tähendas see siis, kas osaleda Lievinis maailmameistrivõistlustel või mitte. Ja otsus sai tehtud lähtudes faktist, et võistlusvorm, mis küll tundub juba uksele koputavat, ei taha siiski kuidagi saabuda ja samas ka Lille bioloogiline kell kutsikate saamiseks üha tiksub. Seega otsustasin anda võimaluse pingereas järgimisele ja ise sõita Prantsusmaale pealtvaatajana ning Lille agilitykarjäär võiks siis veel jätkuda 2012 aastal, näiteks Rootsis toimuval EO-l.
Hea kerge tunne oli kui otsus tehtud sai :-) Aga siiski lendasid läbimõeldud plaanid tuulde. Naljaviluks oli välja öeldud, et kui Lill tuleb Eesti meistriks, siis ei mingeid kutsikaid, vaid sõit MM-le, aga naljadega on tihti nii nagu unistustegagi- täide lähevad!
Senine mulje Leena Rantamäki-Lahtise radadest oli kui kergetest jooksuradadest ja nii nägid välja ka meistrikate rajad, kohe eriti lihtsad, miniklassis näiteks ei tulnud mitte ühtki diskvalli, seega käis kogu võistlus vaid sekunditega ehk siis puhtalt kiiruse peale. Paraku meil siin midagi hõisata pole, kui pole pöördeid, kus efektiivne olla, siis otsejooksimises ei ole Lille tihe õmblusmasina samm kindlasti mitte kiiremate killast.
Võistlus oli meie jaoks veel eriline sellepoolest, et jooksuaja tõttu startisime peale maksikoeri viimase võistlejana. Tundus, et jooksuaeg oli Lillest pisut üleliigset vurtsu välja lasknud, Haapsalu elekter oli igatahes kadunud, aga ei ole halba heata, mõtliku Lillega on ausalt öeldes pisut kindlam joosta.
Hüpperajal platseerusime 4.ndale kohale, kaotus liidrile 2 sekundit, aga meie jooks oli ka väga-väga rahulik.
Agilityrajal seevastu oli Lillel pisut kiirem minek ja ainuke keerutamise koht õnnestus ka väga kenasti, sellelt rajalt teine koht, kaotus liidrile 0,6 sekundit.
Kuna aga meistrivõistlused peetakse kahe raja koondarvestuses, siis kahe 0 tulemusega võistlejate hulgas oli meie koondaeg parim ja seega meistritiitel meie! See oli küll suur üllatus, lootsin kohta medalikolmikus ja oli pettunud, kui mind ei kutsutud ei teisele ega kolmandale kohale, arvasin, et ju siis neljas koht tuli ära. Aegade poolest kaks kiiremat koera Charlie ja Relly olid paraku saanud 5 karistuspunkti ja langesid seega mängust tiitlile välja.
Pildil on Lill võtmas viimast meistrikate tõket. Enne võistlust lugesin endale sõnad peale, et ei korduks Haapsalu vead- ka lihtsal rajal ei ole kohti, kus end lõdvaks lasta, rada lõpeb peale viimast tõket. Miskipärast kipub see tõde ikka aeg-ajalt ununema.
Peale võistluste lõppu juhtus aga veel üks oluline asi- otsus MM-l mitte osaleda läks veelkord läbivaatamisele ja Tuulelippude Nõukogu lõplik otsus sai selline- Lill sõidab Lievinisse ja lapsi ei tule, Ryderi tsölibaat kestab edasi .-)
Pildimaterjal Livialt, video Keerd Movie Production, tänud akõigile abilistele ja pöidlahoidjatele!
