Viimane kontrollvõistlus enne Libereci

Libereci maailmameistrivõistlused koputavad juba lausa uksele, seetõttu oli kunstmurul peetav võistlus igati vajalik võistlusvormi testimeseks. Lille võistlushooaeg on olnud lünklik, märtsist juuli keskpaigani oli Lill beebipuhkusel, peale seda asusime taas harjutama ja võistlema. Augusti lõpuks oli esimesi märke teineteise tunnetuse taastekkimisest. Üldjoontes võib viimase võistlusega rahule jääda. Parim jooks oli esimene hüpperada, tundus, et tuleb ka ilus aeg, aga paraku tõmbasin Lille tunnelist mööda ja nii lõpetasime jooksu tõrkega ja heast ajast polnud loomulikult juttugi. Video kahjuks sellest jooksust ebaõnnestus. Teisel rajal vussisin mina oma juhtimisega kõik ära, kolmas laupäevane rada oli puhas ja mõneti üllatavalt oli meie aeg parim ja saavutasime esikoha. Üllatav seetõttu, et nii mõnegi koha oleks saanud väiksemate kaartega teha, aga loomulikult on hea meel võita, konkurents on ju A3 miniklassis vägagi tihedaks muutunud

Pühapäevase võistluspäeva moto oli see, et ära jälgi, mida teevad kaasvõistlejad rajal ja jää oma paikapandud plaanile kindlaks. Punkt.
Üldjoontes tundub, et võime hea enesetundega Tsehhimaale sõita, Lill on vormis, motiveeritud ja enda kohta kiire, mina pean oma hallid ajurakud kokku võtma rajaga tutvumisel ja siis ka tehtud plaanist kinni pidama. Kahel eeloleval nädalavahetusel harjutame veel TAKO hallis suurel platsil koos kogu meeskonnaga ja siis on minek.

Ryderi sisevõistluste debüüt

Ryder on ametlikel võistlustel osalenud varem kahel korral, mõlemad võistlused toimusid  Jõulumäel. Koeri on palju ja paraku kipub Ryder ikka vaeslapseks jääma, kellele koerajuhti ei jagu. Seekordki pääses Ryder jooksma ainult laupäevasel päeval.
Esimene rada oli igati rahulik ja väljapeetud, kõik kontaktpinnad õnnestusid, samuti päris keerukas slaalomisse minek, puhas rada oli juba peaaegu tehtud kui eelviimasel tõkkel oskasin Ritu ära kaotada, lihtsalt piinlik!

Vaatamata äpardusele saime siiski medalikolmikusse. Muide, A1 midiklassis oli sel päeval lausa 9 osalejat!
Tesel rajal suutsin ka tõrke välja puterdada, kott tundus olema kohtunikuhärra lemmiktakistusi kõigis klassides ja paraku tuleb koera juhtimisega peale kotti olla topelt tähelepanelik, kuna kotis kaotab koer orientatsiooni, kus võiks olla koerajuht. Mina seda ei olnud ja peale kotti hakkasid äpardused peale. Kontaktpinnad ja slaalom õnnestusid ka sellel rajal, ehkki tuleb tõdeda, et kui poomi kõrval joostes kiirust suurendasin, siis hüpe oli juba peaaegu käes. Sellelt rajalt saime lausa teise koha.

Oktoobrikuus on oodata Anu ja Ryderi ühist starti, pind päkka!