Lill 18.04 võistlusel

Võistlustele on meil nüüdsest asja vaid Lillel, sest vana spordimees Setu on võistluspausil- kangevõitu lihased vajavad hoolitsust, seniks jookseme treeningutel lattideta, teeme spetsharjutusi ja kasutame massööri abi. Eks aeg näitab.
Lill oli heas meeleolus ja püüdlik, ilmselt lootes välja teenida oma lõunasööki, eks hommikusöök oli ju ka vahele jäänud. Agility rajal kiirustasin ise kolmandal tõkkel ja tõmbasin koera mööda, sealt tuli tõrge, poom oli ilus, A-kontakti küll võtsime, aga sealgi hakkasin ise liiga vara liikuma, tulevikku silmas pidades ei tohiks sellist kontakti lubada, üllatus tuli aga siis, kui Lill jooksis mööda täiesti otse olevast kotist. Kahtlustasin, et ehk paistis päike silma. Sellise vea parandamine võtab muidugi ohtralt sekundeid ja minu viitsimine pingutada sai peale kotti otsa, lõpus lasin koeral valelt poolt ühe tõkke võtta. Kohtunik, kes muidu varmalt vilistas, seekord vaikis, kahtlustasin juba ebakompetentsust, aga ei, midagi sellist polnud, minu teenitud DSQ sai ilusasti protokolli kantud.
Hüpperajal oli jälle mitmeid praktiliselt täisringseid tagasipöördeid, ei tea, kas võtsid need Lillel hoogu ja tuju maha, saime küll 0 tulemuse, aga aega ei mahtunud- 3,38kp-ga neljas koht, jooks ise oli kole ka, agility rajaga jäin rohkem rahule. Ja aprilliks olekski ju varavõitu tippvormi ajastada:-)
Ja veel selgus tõsiasi, et meie ettevalmistuses on suur tühimik- koer ei tea ühtki takistust nimepidi.
Nimelt ütles FCI kohtunik A3-le rajale saates: sinna alla pole teil üldse vaja minna, seal on kõik nimega takistused, alguses ei saanudki aru, mida see lause peaks tähendama, aga pärast tegime teiste võistlejatega rühmatööd ja sain lõpuks minagi aru, et tuleb koerale takistused nimepidi selgeks teha ja oma elu läheb hulga lihtsamaks, ei ole üldse vaja üle platsi sibada koerale tunnelit või poomi näitama. Ei mingit peenjuhtimist õlgade vms.!
Tore, nii võib veel suisa vanuripäevil edukalt agilityt harrastada, peasi kui suudad takistuste nimesid artikuleerida.