Thursday, October 28, 2010

Lill Soome agility tshempion!!!

Meie suur ja kõrge eesmärk, mis tundus lihtsalt ilusa unistusena, on nüüd täidetud. Augustikuiselt Soome võistluselt jäi kripeldama untsu läinud poomikontakti tõttu saamata jäänud esikoht ja seetõttu andsin Epule oma jah sõna järjekordse Soome võistlusreisi suhtes pikemalt mõtlemata. Et reis ei piirduks ainult Tamperes russelite meistrikateks olnud võistlusega, sai regatud ka Lietosse kolmele jooksule. Kohtunikuks Lieto agilityradadel oli Henri Luomala, kelle palju keerutamist ja mitte just lihtsate killast olevad rajad meile igati sobilikud on.
Päev ei alanud just paljutõotavalt, varahommikul selgus, et koerad olid öösel kööki kapile unustatud kuivatatud vobladega 1:0 teinud- kahtlustan, et kandev roll oli siin Mial, sest ainult tema keha pikkus + osavad käpad teevad võimalikuks asjade kättesaamise köögikapi tagumisest nurgast. Igal juhul olid kalad läinud, suur veekauss tilgatumaks joodud ja nagu kausi uuesti täitsin, joodi see uuesti tühjaks. Nii juhtuski, et võistlusele läks Lill ehtsas kalapohmellis .-)
Igati meile sobivalt oli miniklass stardiaeg pandud keset päeva, mis võimaldas ära sõita sama päeva hommikul. Esmalt ootas meid ees hüpperada, mille oli teinud kohtunik Eija Berglund. Sellist rada ei ole ammu näinud- kõik tõkked oli üksteisest nii umbes 8 meetri kaugusel, neli korda tuli läbida täiesti sirge tunnel, lisaks paar tõket tagant, ilmselt oli kohtunikul tõsine kavatsus selgitada välja koerajuhtide füüsiline vorm. Selguski, et ega seda vormi koerajuhtidel väga ei olnud, diskvalle tuli palju, maksikoertest sai sellel rajal tulemuse 8 koera, minikoertest oli edukaid pisut rohkem, paraku meie nende hulka ei kulunud. Stardikoridoris tekkis Lillel väike sõnelus meie ees oodanud snautseriga, ilmselt jäi midagi veel ütlemata ja nii lahkus Lill stardis minu juurest kohe kui ma rihma kaelast võtsin. Lill tegi hallis auringi, tagasiteel minu juurde hüppas ka teele jäänud tõkke, mille eest me loomulikult diskvalli saime.
Teine rada oli juba agilityrada, katsetasin Lille stardis püsimist, see ebaõnnestus, koer varastas, sai seetõttu slaalomist tõrke, hiljem hüppas üle poomikontakti ja seejärel üle vale tõkke. Vana rahvatarkus, et ega 2 diskvalli kolmandata jää, ei pidanud seekord õnneks paika. Kolmandal rajal otsustasin, et selleks päevaks aitab stardiharjutustest, startisin koos koeraga. Väike ebatäpsus oli koera vastuvõtmisel neljandalt hüppelt, aga edasi läks kõik ideaalilähedaselt ja väga nauditav oli joosta. Loomulikult ei hellitanud ma mingit lootust auhinnalisele kohale. Peale võistluse lõppu paluti mul ilmuda sekretariaati, kus sooviti täpsustada, kas Lill võib serti võtta! Kaks koera olid küll kiiremad, aga paraku oli neil 5 karistuspunkti ja seega kuulus meie üllatusesikoht peaaegu 2 sekundilise paremusega teise koha ees meile, võistlejaid sellel rajal oli 33.
Tagantjärgi uurisin, et kui võidab koer, kes juba on Soome agility tshempion, siis läheb sert edasi järgmisele koerale. See kui mitmendale koerale sert edasi võib minna, sõltub juba võistlejate arvust. Näiteks mõneteistkümne osalejega võistlusel sert ei lähegi järgmisele koerale edasi.
Ööseks sõitsime Tampere kanti ööbima, et alustada järgmisel päeval uute võistlustega, mis tänu russelite meistrivõistlustele olid just miniklassis eriti osavõtjaterohked. Võistlused toimusid meile harjumatul pinnal- kummimatil, mis tegelikult osutus väga mõnusaks. Midi ja eriti maksikoerad kannatasid siiski libeduse all. Võistlusel lisas vürtsi rammus rotimõõtu hiir, kes aeg-ajalt otsustas oma peidukohta hallis vahetada ja tuiskas siis muljetavaldaval kiirusel üle halli. Ükski koer teda seejuures ei märganud, millest on kahju, oleks saanud kohe kohalviibivatele russelitele iseloomutesti teha. Võistlus algas hommikul 7.30- peaaegu nagu MM kohe- ja kuna Bella start oligi hommikul esimene, siis oli meil varajane äratus. Päeva jooksul toimus 550 starti, võistluste planeeritud lõpp oli 22.00, aga kuna ajakavas ei suudetud püsida, siis ilmselt läks kauem, meie lahkusime õhtul pool kümme, kui mididel ja maksidel oli veel viimane rada tegemata.
A3 oli esimene hüpperada, kohtunikuks Kari Jalonen, mõnus joostav rada oli, mille puänt oli eelviimane takistus: rõngas-hüpe-hüpe üksteise järgi, kusjuures keskmine hüpe tuli võtta tagantpoolt, suur kiirus tegi selle päris raskeks. Päästsin siiski olukorra üle noatera, aga aega kaotasin kõvasti selle nikerdamisega. Sellist olukorda peab nüüd kindlasti trennis edaspidi harjutama. Vaatamata sellele koperdamisele saime puhta tulemusega 8.nda koha 48 koera hulgas, mis pole ju paha, aga samas ikka mõtled, et kui ma poleks sellist juhtimisapsakat teinud, siis.... Ajavahed kohtadel 5 kuni 8 olid suht olematud.
Agiltyraja kohtunikuks oli Anne Viitanen, jällegi mõnus rada, mida oli lihtsalt lust joosta. Kõik läks väga ilusast, poomikontakt oli tõeline maasikas, aga täielikust õnnestumisest jäi ikka pisut puudu. Metallkiige karkassile oli asetatud rajanumber, mis oli samuti metallist ning koera kiigelt tulles tegid need kaks kõva kolksu. Lill on küll kõva närviga, aga see kolks sundis teda siiski hetkeks seisatama. Mingi aja seetõttu kaotasime ja irw- jäime neljandaks. Tegelikult oli koht muidugi hiilgav sellises konkurentsis, isegi auhinnad anti  5-le esimesele kohale, nii et saime oma toidukollektsiooni veelgi täiendada.
Miks siis ikka on Soomes nii vahva võistelda- seepärast, et on konkurents, mis sunnib pingutama ja riske võtma. Ei piisa lihtsalt puhtast jooksust, pead võtma maksimumi koera juhtimisest, eriti kui kiirust 4,5 m/s kuskilt võtta pole. Samuti on väga hariv jälgida kaasvõistlejaid, see mida tegid maksikoerte juhid samal hüpperajal, oli ikka äärmiselt huvitav vaadata.

Sunday, October 17, 2010

EST, Tiina ja Lill - mini agilityrada, AG MM 2010, Rieden


Nüüd on sest jooksust juba üksjagu möödas ja esmane emotsioon on juba haihtunud. Paraku ei õnnestunud ka seda rada läbida vigadeta ja jällegi tuli tõrge, sedakorda slaalomis, hetkeks ilmselt oli ka oht, et Lill hüppab mu selja tagant valele tõkkele.
Resümeeriks seda MM kui tervikut:
Positiivsed asjad-
Lille meeleolu ja särts oli lihtsalt fantastiline, õnneks ei rikkunud keskendumist ka tallis ilmselt leiduvad näriliste lõhnad.
Tunnelite valikutes usaldasin Lille, lahendasime olukorrad nii nagu me tavaliselt võistlustel teeme ja see õigustas end täiesti
Kontaktpindadel 100% õnnestumist
Negatiivsed asjad:
meie raudselt kõige nõrgem koht on start, selle nahka läks kaks rada. Veel halvem on see, et mõnel rajal ma isegi ei nõudnud Lille stardis püsimist.
Minu kehv raja läbimise planeerimine, iseäranis võistkondlik agility rada ja individ. hüpperada.
Vaatamata sellele, et me ei teeninud sel aastal ühtegi diskvalli ( eelmisel aastal saime 2), ei saa  üldse rahul olla, sügav rahulolematus on hinges. Ilmselt segas siiski ka see asjaolu, et Lill pääses koondisse reservkoerana ja seda veel tänu teise koera ebaõnnele.

Sunday, October 10, 2010

Tiina ja Lill - meeskondlik agilityrada, AG MM 2010, Rieden


Peale hommikuse hüpperaja sooritamist ohverdasime Lillega võimaluse vaadata võistkonnakaaslaste sooritust ja lubasime endale mõnusa lõunaune hotellis. See läks täie ette ja peale puhkust tulime tagasi nagu uuesti sündinuna. Meeskonnaruumis juhtus meil väike intsident, Lill oli hetkeks rihmastamata ja terjerihing ei jätnud kasutamata võimalust minna tutvuma tallieluga. Õnneks taipasin ma metallist maiusekarbiga kolistada vastu hobuselatri raudvarbaid ja jooksik pöördus maiuse lootuses siiski ise tagasi. Õhtune aeg on Lille meelisaeg, tegime mõned jooksuringid tühjas poolpimedas maneezis ja Lill tundis, et ilmselt läheb kohe lahti tore jaht närilistele. Igaks juhuks otsutasin koerale mitte hitsi lisada, jätsin vahele soojenduse tõketel ja tegime vaid maiusega kontaktiharjutusi.
Raja õppimisel keskendusin paraku kõige enam sellele, kuidas lahendada tunnel- tõke- poom kombinatsioon ja samuti laud, mis ei kuulu meie igapäeva repertuaari. Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et valisin raja alustamiseks halvima võimaliku juhtimisvõtte, pimelõikamine oleks küll pidanud mängust välja jääma, sealt sain tõrke kirja ja lisaks veel vea koera puudutamise eest. Õnneks siiski suutsin end kokku võtta ja pingutasin maksimaalselt, et rada teha lõpuni, mis ka õnnestus päris normaalselt.
Kokku 14,4 karistuspunkti ja jällegi ei midagi rasket sellel rajal ei olnud, ainult vastutusrikas olukord on see, mis sunnib puterdama.
Suurim tänu kõigi videote eest Kristinale!

Tiina ja Lill - ind.hüpperada, AG MM 2010, Rieden


Laupäevane päev oli miniklassi jaoks kõige koormavam- päeva esimene ja viimane võistlus olid meile.
Esialgne plaan jalutada hommikusele võistlusele üle maalilise mäekuru ei olnud teostatav, sest väljas oli öö mis öö. Kell 6.00 hommikul oli täisti kottpime ja seega pidime ikkagi kohale sõitma autoga. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja jällegi ei miskit hullu, täiesti lihtne rada, kiiruseks 4,5m/s.
Lill oli jällegi väga tubli, kontaktne, kiire ja igati oma sõiduvees. Lillele eriti hommikused aktsioonid ei istu, tema magaks rahulikult välja ja tegutseks päeva teisel poolel. Õnneks MM-l seda probleemi ei olnud, ilmselt fännid oma karjakellade jms. suutsid tekitada piisavalt elevust. Paraku läks meie rada nässu juba peale teist tõket- ülisuur kaar lisas meile ilmselt +1,5 kuni 2 sekundit. Kuna ma Lille stardis istumisele loota ei saa, siis ilmselt oleks mu esialgne plaan alustada hoopis teiselt käelt, olnuks siiski parem.
Olin enda peale niivõrd tige ja üritasin raja lõpust võtta maksimaalset- välja kukkus aga hoopis vastupidi, trajektoori optimeerimisega saavutasin hoopis tõrke, arvatav sekundite kaotus parandamisega ka umbes 5s.
Tulemuseks 7,5 karistuspunkti aja eest ja 5 rajaviga, kokku 12, 5 kp ja individuaalselt hüpperajalt 56. koht- masendav.

Saturday, October 9, 2010

Tiina ja Lill - mini meeskondlik hüpperada, AG MM 2010, Rieden


Traditsiooniliselt on maailmameistrivõistluste avaalaks meeskondlik hüpperada. Minikoerad said oma avastarti oodata kõige kauem, kohtunikuks Sabine MacNelly, kes oli minikoerte vastu olnud leebem kui makside võistkondlikul hüpperajal- rada oli meil üksjagu lihtsam. Selle jooksuga oli selline veider lugu, et veel kollektoris oodates olin väga rahulik, aga siis kui tuli asuda starti, siis paraku tuli MM tunne peale. Jooksust ei mäletagi suurt midagi- oli start ja kohe peale seda finish.
Tegelikult läks kõik päris hästi vaatamata, jõudsime ka kontrollaega- esimest korda MM- l ajaveata ja rajaveata tulemus.
Lill käitus nagu oleks igapäev harjunud prozektorisäras esinema, aplaus ja muu kisa-kära ainult lisab meeleolu. Leidsin hea koerapüüdmisnõksu- peale jooksu pidid kõik koerad läbima kiibikontrolli ja sellel otstarbel oli finishialas üks laud, sinna lendas Lill suurima rõõmuga peale- näeb ise kaugemale ja ka teda on näha. Ja laua peal oli juba mugav koera rihmastada.

Tuesday, October 5, 2010

Teekond Saksamaale

Meie teekond Saksamaale algas täitsa ööhakul, esmaseks sihtkohaks Uulu, kus ühinesime tartlaste ekipaaziga ning liikusime edasi Riia suunas, et Air Balticu abiga jõuda Münchenisse. Koera pileti hind on AB-l suhteliselt sõbralik, Tallinnast aga paraku ei olnud sobilikku lendu ja seetõttu sai valitud jälle juba eelmisel aastal Austriasse sõiduks kasutatud Riia- München lennuliin. Lill on end juba tõestanud  kõva närviga lendkoerana, nii et seetõttu ei pidanud muretsema, kuidas ta vastu peab. Palusin siis Lillel Pikole ka mõni julgustav sõna öelda ja nii need koerad Riia lennujaamas käru peale pandi.
Turvakontrollis selgus peale minu seljakoti lahtipakkimist ja kõigi taskute tühjendamist, et olin soovinud lennukisse pääseda metallesemega- ühest taskupõhjast tulid välja näpitstangid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Trennikotis peab ju ikka tööriistu olema :-) Hullem lugu oli see, et kõigi seljakoti urgaste läbivaatamisel käis turvatöötaja näppude vahelt läbi ka maltodektstriini pakike, aga kuna ta oli keskendunud millegi relvasarnase otsingule, siis pakike valget pulbrit antud hetkel ei olnud teema. Samas ei saa sugugi kindel olla, et minu juttu maltodektstriinist keegi seal uskunud oleks, nii et võimalik, et Lill oleks pidanud Münchenis seni üksi hakkama saama, kuniks Läti ametnikud selgitavad, mis pulbriga ikka tegu on. Tuleb tõdeda, et turvatöötaja oli proff, kes suutis täiesti kala näoga lahti pakkida minu koera motivatsiooni esemete paketi, kus olid nii piuksuv kummilelu Viburlane, nahkne nuut kui isetehtud patukas, mille sisse ma olin õmmelnud nii vinnutatud maksa kui keedetud kanapugusid, mis iseenesest andsid kokku päris korraliku haisupaketi. Õnneks võisin peale näpitstangidest loobumist oma koti taas kokku pakkida ja siiski teekonda jätkata.
Münchenis toodi meile koerad kenasti liftiga kohale, Lill jõi sõõmu vett ja oli valmis uuteks seiklusteks.
Lubatud WW Golfi asemel oli meil hea meel saada universaalkerega Opel Astra ja nii ei tekkinud mingeid probleem 4 kahejalgse ja 2 neljajalge mahutamisel. Õnneks oli Liivika soetanud navigaatori ja ka õige tee leidmine läks lihtsalt, umbes 200 km, millest suur osa oli kiirteed, läks väga kiiresti ja varsti olimegi Riedeni nimelises maalilises mäe külgedele ehitatud külakeses, kus meid ootas kodune pansionaat. Napilt enne meid oli laekunud ka terjeristide punt, kes lendas marsruudil Tallinn- Riia- Berliin- Nürnberg.
Tähistasime Saksamaale saabumist kohalikus külakõrtsis taldrikusuuruste Viini shnitslite ja Saksa õllega- ühed head mõlemas.
Järgmisel päeval oli meie võistkonna treening. Hall oli suur ja ilus ning liival äärmiselt mõnus joosta, hiljem oli näha, et liiva kobestati mingi riistapuuga ja peale seda rulliti kinni ka. Nii et ei mingit sarnasust Tartu liivaga. Lill oli väga hoos, mis tähendas paraku ka seda, et stardis püsimisest ei tulnud väga palju välja ja samuti poomikontaktid olid kehvapoolsed. Piiksuva lauaga probleeme polnud. Ülejäänud päeva veetsime Amberi linnakeses, peaasjalikult nende kaubanduslikul peatänaval.