Lill Soome agility tshempion!!!

Meie suur ja kõrge eesmärk, mis tundus lihtsalt ilusa unistusena, on nüüd täidetud. Augustikuiselt Soome võistluselt jäi kripeldama untsu läinud poomikontakti tõttu saamata jäänud esikoht ja seetõttu andsin Epule oma jah sõna järjekordse Soome võistlusreisi suhtes pikemalt mõtlemata. Et reis ei piirduks ainult Tamperes russelite meistrikateks olnud võistlusega, sai regatud ka Lietosse kolmele jooksule. Kohtunikuks Lieto agilityradadel oli Henri Luomala, kelle palju keerutamist ja mitte just lihtsate killast olevad rajad meile igati sobilikud on.
Päev ei alanud just paljutõotavalt, varahommikul selgus, et koerad olid öösel kööki kapile unustatud kuivatatud vobladega 1:0 teinud- kahtlustan, et kandev roll oli siin Mial, sest ainult tema keha pikkus + osavad käpad teevad võimalikuks asjade kättesaamise köögikapi tagumisest nurgast. Igal juhul olid kalad läinud, suur veekauss tilgatumaks joodud ja nagu kausi uuesti täitsin, joodi see uuesti tühjaks. Nii juhtuski, et võistlusele läks Lill ehtsas kalapohmellis .-)
Igati meile sobivalt oli miniklass stardiaeg pandud keset päeva, mis võimaldas ära sõita sama päeva hommikul. Esmalt ootas meid ees hüpperada, mille oli teinud kohtunik Eija Berglund. Sellist rada ei ole ammu näinud- kõik tõkked oli üksteisest nii umbes 8 meetri kaugusel, neli korda tuli läbida täiesti sirge tunnel, lisaks paar tõket tagant, ilmselt oli kohtunikul tõsine kavatsus selgitada välja koerajuhtide füüsiline vorm. Selguski, et ega seda vormi koerajuhtidel väga ei olnud, diskvalle tuli palju, maksikoertest sai sellel rajal tulemuse 8 koera, minikoertest oli edukaid pisut rohkem, paraku meie nende hulka ei kulunud. Stardikoridoris tekkis Lillel väike sõnelus meie ees oodanud snautseriga, ilmselt jäi midagi veel ütlemata ja nii lahkus Lill stardis minu juurest kohe kui ma rihma kaelast võtsin. Lill tegi hallis auringi, tagasiteel minu juurde hüppas ka teele jäänud tõkke, mille eest me loomulikult diskvalli saime.
Teine rada oli juba agilityrada, katsetasin Lille stardis püsimist, see ebaõnnestus, koer varastas, sai seetõttu slaalomist tõrke, hiljem hüppas üle poomikontakti ja seejärel üle vale tõkke. Vana rahvatarkus, et ega 2 diskvalli kolmandata jää, ei pidanud seekord õnneks paika. Kolmandal rajal otsustasin, et selleks päevaks aitab stardiharjutustest, startisin koos koeraga. Väike ebatäpsus oli koera vastuvõtmisel neljandalt hüppelt, aga edasi läks kõik ideaalilähedaselt ja väga nauditav oli joosta. Loomulikult ei hellitanud ma mingit lootust auhinnalisele kohale. Peale võistluse lõppu paluti mul ilmuda sekretariaati, kus sooviti täpsustada, kas Lill võib serti võtta! Kaks koera olid küll kiiremad, aga paraku oli neil 5 karistuspunkti ja seega kuulus meie üllatusesikoht peaaegu 2 sekundilise paremusega teise koha ees meile, võistlejaid sellel rajal oli 33.
Tagantjärgi uurisin, et kui võidab koer, kes juba on Soome agility tshempion, siis läheb sert edasi järgmisele koerale. See kui mitmendale koerale sert edasi võib minna, sõltub juba võistlejate arvust. Näiteks mõneteistkümne osalejega võistlusel sert ei lähegi järgmisele koerale edasi.
Ööseks sõitsime Tampere kanti ööbima, et alustada järgmisel päeval uute võistlustega, mis tänu russelite meistrivõistlustele olid just miniklassis eriti osavõtjaterohked. Võistlused toimusid meile harjumatul pinnal- kummimatil, mis tegelikult osutus väga mõnusaks. Midi ja eriti maksikoerad kannatasid siiski libeduse all. Võistlusel lisas vürtsi rammus rotimõõtu hiir, kes aeg-ajalt otsustas oma peidukohta hallis vahetada ja tuiskas siis muljetavaldaval kiirusel üle halli. Ükski koer teda seejuures ei märganud, millest on kahju, oleks saanud kohe kohalviibivatele russelitele iseloomutesti teha. Võistlus algas hommikul 7.30- peaaegu nagu MM kohe- ja kuna Bella start oligi hommikul esimene, siis oli meil varajane äratus. Päeva jooksul toimus 550 starti, võistluste planeeritud lõpp oli 22.00, aga kuna ajakavas ei suudetud püsida, siis ilmselt läks kauem, meie lahkusime õhtul pool kümme, kui mididel ja maksidel oli veel viimane rada tegemata.
A3 oli esimene hüpperada, kohtunikuks Kari Jalonen, mõnus joostav rada oli, mille puänt oli eelviimane takistus: rõngas-hüpe-hüpe üksteise järgi, kusjuures keskmine hüpe tuli võtta tagantpoolt, suur kiirus tegi selle päris raskeks. Päästsin siiski olukorra üle noatera, aga aega kaotasin kõvasti selle nikerdamisega. Sellist olukorda peab nüüd kindlasti trennis edaspidi harjutama. Vaatamata sellele koperdamisele saime puhta tulemusega 8.nda koha 48 koera hulgas, mis pole ju paha, aga samas ikka mõtled, et kui ma poleks sellist juhtimisapsakat teinud, siis.... Ajavahed kohtadel 5 kuni 8 olid suht olematud.
Agiltyraja kohtunikuks oli Anne Viitanen, jällegi mõnus rada, mida oli lihtsalt lust joosta. Kõik läks väga ilusast, poomikontakt oli tõeline maasikas, aga täielikust õnnestumisest jäi ikka pisut puudu. Metallkiige karkassile oli asetatud rajanumber, mis oli samuti metallist ning koera kiigelt tulles tegid need kaks kõva kolksu. Lill on küll kõva närviga, aga see kolks sundis teda siiski hetkeks seisatama. Mingi aja seetõttu kaotasime ja irw- jäime neljandaks. Tegelikult oli koht muidugi hiilgav sellises konkurentsis, isegi auhinnad anti  5-le esimesele kohale, nii et saime oma toidukollektsiooni veelgi täiendada.

Miks siis ikka on Soomes nii vahva võistelda- seepärast, et on konkurents, mis sunnib pingutama ja riske võtma. Ei piisa lihtsalt puhtast jooksust, pead võtma maksimumi koera juhtimisest, eriti kui kiirust 4,5 m/s kuskilt võtta pole. Samuti on väga hariv jälgida kaasvõistlejaid, see mida tegid maksikoerte juhid samal hüpperajal, oli ikka äärmiselt huvitav vaadata.