TAKO rahvusvaheline agility võistlus on juba üsna mitmendat aastat Luigel peetud. Ilmataat ei ole meiega just suurem sõber seni olnud, aga õnneks sel aastal ta siiski leebus ja pühpäevane ilm oli lausa suurepärane. Laupäevased jooksud ei olnud eriti edukad - esimeselt rajalt 15kp. ( A, kiik ja viimane latt, suhteliselt ebatüüpilised vead meile), ainuke, millega rahule võis jääda, oli kiirus, miniklassi teine aeg 3 sekundilise kaotusega sheltiele polnud ju üldse paha. Teiselt rajalt ilus diskvall tõkkel number 17, mille kohta Livial on vägagi kõnekas pildiseeria tehtud. Ise olin jumala kindel, et tegu oli juhtimisveaga ja vaidlesin veel kohtunikule vastu, kes tagasiteel hotelli mainis,et mul oleks olnud ilus rada kui koer poleks käkki keeranud.
Piltidelt selgub, et Lill maandus absoluutselt õiges suunas, kuid seejärel pöördus vastassuunda, mis teda seal peibutas, jääbki salduseks. Muidu oli väga ilus kiire jooks.
Tõke 17 Võte 1 Foto Livia Kask
Tõke 17 Võte 2 Foto Livia Kask
Tõke 17 Võte 3 Foto Livia Kask
Laupäevased jooksud lõid täpselt sellise tunde, et varsti saame oma masinavärgi käima. Kiirus on olemas, lihtsalt koostöö vaja klappima saada. Õnneks sisetunne ei petnud, pühapäevaselt rahvusvaheliselt hüpperajalt rajavigadeta tulemus, 5 aeg 21 koera konkurentsis ja esimene mitte-sheltie! Kusjuures jäi ka resurssi sisse mitte kõige ökonoomsemate kaarte tõttu. Kohtunik oli kiiruseks seadnud 4,4 m/s, mis paraku tähendas meile 2,75s ajaviga. Minikoertest ideaalaega jõudsid vaid kaks koera.
Agilityrada õnnestus samuti, seekord neljas aeg, kohtunik oli ka kiirusega leebem olnud, kõigest 3,7m/s, mis oli täiesti jõukohane.Seekordki jäi üks kaar hinge peale, videos jäi see küll A taha peitu. Nii õnnestuski meil Eesti koertest ainsana miniklassis pjedestaalile pääseda. Lille pisipere on ju alles 3 kuud vana, kuid sellest hoolimata tekkis kuidagi selline tunne, et kaduma läinud koostööd ei õnnestugi enam üles leida.
Torkas silma, et miniklassi esiviisikus oli vaid üks koer noor, ülejäänud aga kõik sünniaastaga 2003 kuni 2004 ehk siis koerad, kes mitteametlikel võistlustel võiksid vabalt veteranklassis startida.
Laupäeva õhtul saabus ilusate koerte hulgast ( loe Pärnu näituselt) tarkade koerte ( loe Jõulumäele) sekka Ryder, et teha kaasa oma teine võistlus A1 klassis. Paraku ümberkehastumine väga hästi ei õnnestunud ning kange seljaga valdavalt tagant lõikav koerajuht ja Ryder ühist keelt ei saavutanudki.
Kahelt rajalt tulemus puhas diskvall, vaid ühelt agilityrajalt saime tulemuse- 5kp., kuna slaalom esimesel katsel ei õnnestunud.
Sel aastal oli EMV korraldamise teatepulk pärnakate käes, kes said sellega suurepäraselt toime ja korraldasid tõelise agilitypeo Jõulumäe mändide all. Tegu oli kuuendate agility meistrikatega Eestis, kui 2007 aastal osales 13 koera, siis nüüd 47! Eks selle numbri suurendamisse sai ka enda panus antud, sest ausalt öeldes Setu regamine oli rohkem põhimõtteline küsimus. Selge see, et ega meil parematega rinda pista ei õnnestu, aga samas "lemmiku" klassis võiksime joosta küll. Ma ei ole küll päris kindel, aga mulle tundub, et 2007 aastal osalejatest oli 2 koera, kes praegugi rivis- Charlie ja Sedrik, kellest Charlie on veel tänapäevalgi tegija. Setugi on heas sportvormis, kuid paraku me tihti ei treeni ja iseäranis kunstmurul kipub Setu hüppetehnika näotuks muutuma.
Rajad oli mõistlikud ja isegi lihtsad, Setu hüpperada kulges rabedalt nii nagu võibki eeldada mittetreenivast paarist, ühelt tõkkelt keeras Setu teisele poole kui eeldasin ja kaotasime sellega aega. Muidu oli täiesti normaalne jooks ja väikse ajaveaga platseerusime kolmandaks!
Agilityrada oli veelgi rabedam, olin kindel, et mul on juba tõrge kirjas, aga suureks üllatuseks avastasin videolt, et olime saanud hoopis A-lt kontaktivea ja rabelemist ühe tõkke ees kohtunik ei pidanud tõrke vääriliseks! Ka sellelt rajalt oli meil ajaviga 2,5 sekundit ja 6 koht, nii platseerus Setu oma kuuendatel meistrikatel auväärsele 4 kohale (kahe raja kokkuvõttes 9,07kp.)
Lill oli küll eelmise aastase tiitlikaitsja, kuid selge oli see, et meie pooleaastase trenni ja võistluspausi mõju pole veel lõppenud. Hüpperada õnnestus läbida puhtalt, kuid aeglaselt. Lisaks loiule Lillele ei olnud minu planeeritud tee kolmandale takistusele kõige optimaalsem. Hüpperaja 7 aeg ja kaotus liidrile 5 sekundit oli paras ehmatus, aga samas kadunud polnud veel midagi.
Agilityrajale startisin hulga aktiivsemalt, Lille minek oli ka hoopis parem, sellele vast aitas lisaks aktiveerinud koerajuhile kaasa ka peale hüpperada väljutatud vedel häda nr. 2. Paraku kees Lill slaalomis üle, jättis kusagil keskel ühe pulga vahele, see võistlus oli sellega tehtud ja edasisel enam mõtet polnud, parandasin küll slaalomi vea, kuid lasin Lillel müürile lipsata valelt poolt..
Sel võistlusel siis sedamoodi, nüüd üritame teha trenni ja saavutada võistluskindlus oktoobri alguseks. Lillel on loodetavasti ees veel nii mõnedki meistrikad, kuid Setu tõenäoliselt andis Jõulumäel midiklassi teatepulga Miale edasi.
