Tako agility võistlused 30.05 Hoiupaigas

Tundub, et vihmasesoon agiltys on nüüd ühele poole saanud, taevas säras päike ja soojakraadegi oli pigem ülearu, nagu teada vanasõna pahast seast räägib, virisemiseks leiab ikka põhjust, pahal sportlasel on kehv suusailm kogu aeg.
Seekord olid võistlusele regatud nii Setu kui Lill, Setu küll ainult teisele ja kolmandale võistlusele, paraku oli mul see fakt täiesti meelest läinud ja seetõttu tegin Setu juba soojakski ning valmistusin starti minema, kui viimasel hetkel meenus, et polegi vaja. Rada oli iseenesest väga ambitsioonikas ja disklaffita pääsesid sellest vähesed, seetõttu oli mul pärast kahju, et just seda rada Setu joosta ei saanud. Lillega oli kõik hingematvalt ideaalne kuni takistuseni 13, kus valik tuli teha A ja tunneli vahel, selles vene ruletis tegime me vale valiku ja saimegi DSQ kätte, eks ka see, et peale kontaktpinda tavaliselt ikka on mingi preemia, aga ons keegi peale tunnelit preemiat saanud? (küsimus agility koerte ringile) , kallutas ka Lille valikut kontaktpinna kasuks. Nojah, sinna see läks, aga vähemalt niikaugele jõudsime ja mitmest lõksust tulime ka edukalt mööda.
Teine agilityrada polnud enam sugugi nii edukas, kuidagi rabedalt läks ja siis tuli viga slaalomis, huvitaval kombel paljudel tuli, ei olnud seal mingit salakavalt nurka, aga ilmselt sai saatuslikuks kiirus, sealt saime esimese tõrke, siis veel teisegi ja ka ühe vea, kokku 21,9 karistuspunkti koos ajaveaga ja 6. koht 11 konkurendi seas.
Sedriku komistuskiviks sel rajal sai vana vaenlane okser, hea, et pulk terveks jäi, kontaktid olid OK, ajaviga 1,35s. , mis andis meile kokkuvõttes teise koha 7 konkurendi hulgas. Sel rajal ei saanud ma ka aru, et Sedrikul hüppamisega erilisi probleeme oleks.
Viimaseks siis hüpperada, mille üheks keerukamaks kohas oli peale kotti koera ökonoomselt slaalomisse saatmine, üldiselt tegid kõik seal suuri kaari. Endal ei õnnestunud sõjaplaan teha peale tunnelit valss, tagantjärgi tarkus- tõke, mis oli enne tunnelit, nõudis täit tähelepanu viimase hetkeni, seetõttu lihtsalt valsile ei jõudnud. Rakendus plaan B, mis ka õnneks toimis, paraku lippas Lill hiljem mööda täiesti otse olevast pikkushüppest, ega ma talle mingit käsku ka tegelikult ei öelnud, aga enda õigustuseks öeldes, A3-s võitlev koer võiks ikka otse nina ette jäävad takistused võtta. Sellise tõrke parandamine nõudis muidugi aega, nii et normaalsele tulemusele võisime kriipsu peale tõmmata.
Setu võttis hüpperajale minnes ideaalse stardiasendi, aga paraku kukkus rinnuli teisele tõkkele, käis kohutav raks, pulk jäi terveks, aga Setu ilmselt sai korralikult haiget, edasi jooksis ta aeglaselt ja ettevaatlikult, ajaviga tuli üle 6s., kokkuvõttes jäime kolmandaks.

EMV 23.05 Veskimetsas

Kauaoodatud meistrikad on lõpuks peetud, tundub, et vihm hakkab juba tavapäraseks agility võistlustel muutuma, hommik algas uduvihmas, päeva peale ilm pisut paranes.
Süstisin endasse entusiasmi, et veekindlatele koertele (pidades silmas enda habemikke loomulikult) on vihmane ilm pigem eeliseks. Hüpperada kulges meil täpselt nii nagu plaanitud.
Lill tegi superjooksu, 0 kp. ja Charlie järel teine koht. Kuna agility rajale starditakse pööratud järjestuses, siis olin tulemusega ülirahul, ei pea kandma favoriidirolli, mis võib koormavaks osutuda. Setu tegi ka hea jooksu, saime küll slaalomis ootamatu tõrke, pärast asja vaagides selgus, et ega see nii ootamatu polnudki, Setu võimas kaugushüpe viis ta nii kaugele, et vale sisenemine slaalomisse oli sisse kodeeritud. Parandamisega kaotasime ka aega üsna minimaalselt. Samas mitmed kaasvõistlejad, kes oma koera sel hüppel pidurdasid, kukutasid jälle lati maha. Ka Setule hüpperajalt seega teine koht ja lootustandev positsioon agility rajale.
Paraku agilityrajal asjad enam ei sujunud üldse. Esimene oli Lille start, kes tundus olevat väga kontaktne, paraku sööstis ta raketikiirusel platsile nuuskima nii nagu rihma ära võtsin, ta pöördus küll hüüdmise peale tagasi, aga rajal klähvis, kamandas ja nii me ka ühe tõkke valelt poolt võtsime. Peale disklaffi suutis Lill veel poomi langeva osa pealt alla hüpata ja tegi seda ka korduskatsel. Tegelikult oleksime pidanud saama disklaffi juba sel hetkel kui retkelt tagasi pöörduva koera uuesti istuma surusin, aga siis meile veel disklaffi ei antud, ilmselt suutsime ka sümpaatset kohtunikuprouat, kes muide ka kunagi welshi terjeriga on võistenud, üllatada.
Setu agility rada algas esimese pulga kukutamisega, üritasin küll koera piisavalt kaugele ootama panna, aga ilmselt jäi meievaheline vahemaa pikaks ja kui Setu üritab kiiresti distantsi koerajuhiga lühendada, on seda ennegi juhtunud. Kahjuks mõjub selline aps väga demotiveerivalt ja ilmselt ei pingutabud ka mina enam nii nagu oleks pidanud.Edasise rajaga saime küll hakkama, peale pikkushüpet aga tekkis meil üks teineteise mittemõistmine, kuhu võis nii 1,5 sek. kuluda, kontaktivigu õnneks ka ei tulnud ja nii kuulus meile kokkuvõttes meistrikate kolmas koht. Vahed esinelikus olid küll nii väikesed ja rebimine oli päris tihe.

Lill Paikusel 09.05

Sejakotti olid pakitud nii bikiinid, päevituskreem kui plätud, aga Pärnu tervitas meid vihma, 10 soojakraadi ja lõõtsuva tuulega. Võistlused toimusid meeldivalt heal murul Paikuse koolistaadionil, ka plats oli kenasti aiaga piiratud, kui ainult ilm oleks vähe leebem olnud. Külalisesinejaks oli meil sedapuhku Freya kaasas, kelle esimese agility raja ilus algus purunes kolmandal takistusel, milleks oli A. Juba peale minnes helkis Freyal tuluke silmas ja nii oligi, ei mingit tagumist kontakti ja kohe ühe hüppega rõngasse hüppetakistuse asemel. A-d uuest alustades juhtus täpselt sama, rohkem enam ei harjutanud seda kohta, läksime rajaga edasi. Poomile läks Freya juba rahulikult ja jäi ka poomi lõpus seisma!
Lille agilityrada oli paras pähkel, raskete kohtadega saime hakkama, aga A kontakid mõlemal korral olid küll kohtunik Sveta arvates olemas, aga tegelikkuses niivõrd piiripealsed, et järgmisel korral võivad juba olemata jääda. Kehvad kontaktid viisid alla koerajuhi motivatsiooni ja nii lasin juhtimise käest ning teenisin lihtsal kohal tõrke. Konkurendid aga ei suutnud DSQ-st enamat ja nii kuulus meile 5kp. esikoht.
Hüpperaja läbisime Freyaga puhtalt ja teenisime ka esikoha, küll aga logises juhtimine mitu korda ja õnn päästis meid ka disklaffist, sama takistuse teistkorda tagasihüppamine polnud enam kaugel.
Lill keskendus enne hüpperada ilusasti, vaatas silma nagu borderkolli, paraku päästis kaelarihma äravõtmine lahti haukumise ja istuma mitte jäämise. Sain ta siiski kontrolli alla ja kenasti minema, paraku ei julgenud ma enne slaalomit eest lõigata ja tegin valsi, see viis mind aga slaalomist mööda ja saime tõrke, muidu läks jooks kenasti lõpuni. Kokkuvõttes 5 kp. ja teine koht.
Päeva lõpus olid terjerineiud taibanud, et kahepeale on neil vaid üks juht ja viisakalt koos jalutamise asemel ( mis hommikul täiesti toimis) oleksid nad natuke naiste maadlust teinud.
See lõbu jäi siiski olemata, pisut lärmi oli kõik, mis sest vastasseisust sündis.

Lill TAKO võistlusel 02.05

Imeilus ilm, parajalt soe, esimene katsetus sel aastal õues, kohtunikuks Soome korüfee Miia Laamanen.
Hakatuseks hüpperada, väga huvitav ja täpset juhtimist nõudev, ette rutates oli öeldud, et samas stiilis ka kõik ülejäänud rajad. Raja algus sujus ilusasti, aga paraku slaalomisse saatmine ei õnnestunud esimese korral ja tõenäoliselt koera puutumise eest tuli veel üks viiekas ning veel üks tõrge tõkete rägastikus, kokku üle 20 kp. ja viies koht 13.ne võistleja hulgas.
Järgmisel agilityrajal saime poomil hakatuseks kontaktivea ja tuli ka DSQ.
Kolmas rada oli kõige nõrgem, koerajuhil püssirohi otsas, raja läbimise strateegia oli nõrgavõitu ja DSQ omal kohal.
Rõõmu teeb, et Lill oli igati tubli koer, kontaktne, viimasel rajal oli tal plaan stardis varastada, aga kuri sõna peletas koera kohale tagasi, kontaktid võtsime kõik, aga juhtimisega paraku hakkama ei saanud. Radade õppimiseks kuluks iga hetk 5-st antud minutist ja õigupoolest puududugi jäi, tõeline ajutreening oli koerajuhtidele.