Ei tea, kas meid segab Tartu vaim, sügav liiv või miski muu, aga Tartu on meie jaoks diklaffi pealinn. Sama mis Lill kaks kuud tagasi, suutsime sel korral koos Setuga korraldada- ehk siis 3xDSQ! Kui kõik ausalt ära rääkida, siis Setu suhtes olid kahtlused juba mitu trenni järjest- poisi hüpped on veidraks muutunud ja ka pulgad kipuvad kukkuma. Ju siis Setu soovib, et perenaine tulevasel hüppeseminaril kogu raha eest saaks teadmisi omandada .-)
Lahtises liivas ei tahtnud Setu üldse hüpata s.t küll hüppas, aga pulki muudkui kukkus ja Setu otsis endale meeldivamat tegevust vaadates pidevalt rajaabilisi.
Esimese raja küll sooritasime pulkade langedes, finishis astus meile aga ligi kohtunik, kes tavatult teatas, et meil tuleb rada uuesti sooritada. Olin kui puuga pähe saanud, ega ei taibanud, milles asi. Selgus, et Setu soorituse ajal oli kohtunik valel ajal liikuvaid rajaabilisi eemale ajanud ega ei olnud üldse näinud meie sooritust. Egas midagi, lootsin teha uue ja parema jooksu, aga kuna raja alguses olnud tunneli ja poomi lõks esimesel korral ilusasti lahendus, siis teisel korral kaotasin valvsuse ja nii saigi kohe disklaff teenitud. Kordusjooksu tehes tahtis Setu veel vähem joosta kui esimesel korral, kui üritasin teda sülepöördesse tõmmata, jäi ta praktiliselt seisma rajale.
Teisel agility rajal saime jälle suhteliselt alguses disklafi, tõkkest möödatõmbamine, mis tavaliselt õnnestub, nurjus ja nii ta tuli.
Hüpperaja sirge algus tuli talutavalt välja, slaalomis liikus koer päris reipalt, aga kui tuli tõkete vahel keerutamise koht, kadusid Setul kiirus ja tahtmine, seisva koera juhtimine on mul aga nende aastate jooksul, mil Marta enam võistlustel ei käi, meelest läinud ja nii tuli jälle üks tõke valelt poolt.
Võistluse plusspoolele kanname kohtumised toredate sõpradega, huvitava kohtuniku (Johanna Allanach Taanist), uue Eesti agility borderi esmaesitluse, kaks uut A3 koera, ühe uue EST AG CH, kohtumised Soome agility welshide Una, Thelma ja Superruuviga! Kiitos kuvasta, Nanna!
Lahtises liivas ei tahtnud Setu üldse hüpata s.t küll hüppas, aga pulki muudkui kukkus ja Setu otsis endale meeldivamat tegevust vaadates pidevalt rajaabilisi.
Esimese raja küll sooritasime pulkade langedes, finishis astus meile aga ligi kohtunik, kes tavatult teatas, et meil tuleb rada uuesti sooritada. Olin kui puuga pähe saanud, ega ei taibanud, milles asi. Selgus, et Setu soorituse ajal oli kohtunik valel ajal liikuvaid rajaabilisi eemale ajanud ega ei olnud üldse näinud meie sooritust. Egas midagi, lootsin teha uue ja parema jooksu, aga kuna raja alguses olnud tunneli ja poomi lõks esimesel korral ilusasti lahendus, siis teisel korral kaotasin valvsuse ja nii saigi kohe disklaff teenitud. Kordusjooksu tehes tahtis Setu veel vähem joosta kui esimesel korral, kui üritasin teda sülepöördesse tõmmata, jäi ta praktiliselt seisma rajale.
Teisel agility rajal saime jälle suhteliselt alguses disklafi, tõkkest möödatõmbamine, mis tavaliselt õnnestub, nurjus ja nii ta tuli.
Hüpperaja sirge algus tuli talutavalt välja, slaalomis liikus koer päris reipalt, aga kui tuli tõkete vahel keerutamise koht, kadusid Setul kiirus ja tahtmine, seisva koera juhtimine on mul aga nende aastate jooksul, mil Marta enam võistlustel ei käi, meelest läinud ja nii tuli jälle üks tõke valelt poolt.
Võistluse plusspoolele kanname kohtumised toredate sõpradega, huvitava kohtuniku (Johanna Allanach Taanist), uue Eesti agility borderi esmaesitluse, kaks uut A3 koera, ühe uue EST AG CH, kohtumised Soome agility welshide Una, Thelma ja Superruuviga! Kiitos kuvasta, Nanna!
