Tunnelite Karikasarja 2 etapp Viljandis

Vastselt isaks saanud Ryder pääses Viljandisse meelt lahutama, samal ajal kui ema Lill andunult kodus pisikesi kantseldas, täpselt nagu inimestegi maailmas see asi käib :D
No tegelikult oleksi ma ma ise pidanud koju jääma, aga kuidagi ei raatsinud ja ning vaatamata oma viga saanud jalale otsustasin siiski heategeval otstarbel rajad läbi liibata.
Esimene rada oli meile päris keeruline, eriti see osa kus tunnel 7 oli näoga publikusse keeratud ja koera jaoks täiesti varjatud sissepääsuga. Mõistagi panin sellisesse kohta ka valve välja. Ritu aga oli ülimalt tubli, kuna Miaga see koht oli juba ebaõnnestunud, siis jooksin ette sundvalssima, aga ilmselt tänu tuuleveski kätele lipsas Ritu siiski valesse auku.

Teist rada aga valmistas päeva ilusama üllatuse, kuna Miga olin oma säärelihase lootusetult ära venitanud, siis kibekiirelt ajasin kohale Ruudy peremehe Gleni, kes kohe Ryderi suurepärasesse kontakti sai ja nii tegid poisid koos superjooksu, mini-midiklassi kolmas aeg sheltiede järgi!
Väga uhke olen nii Ryderi kui Gleni üle!

Pärnu

Anu põlvevalu tõttu sai tehtud äkiline muudatus händleri osas ja nii startis Pärnus hoopis Tiina ja Ryderi võistluspaar. Ryderi auks peab ütlema, et ta käitus nagu päris agilitykoer, ei mingit tähelepanu muule kui rajale. Ei pdanud ma teda ka piiksuva viburlasega ära ostma, Ryder rippus rebimismänguasja otsas nagu kleebitud. Esimene rada koosnes tõketest ja tunnelitest, selle lahendasime tagantlõikamistega, mis kenasti välja tulid.

Teine rada oli agilityrada, kus oli ka poom ja samuti slaalom. Ryderi poomikontakt oli ilus, paraku tõmbasin teda aga õigesse tunneliauku suunates üle ja saatsin ta tunneli taha, õnneks ei sattunud Ritu siiski valesse auku, slaalom õnnestus suurepäraselt, kuid jänni jäin hüpetele järgnevale  tunnelisse saatmisega. Valssida ma ei tahtnud, aga tagant lõikamise jaoks olin jälle koeral liiga jalus. Saime veelkord ühe tõrke ja õnneasi, et Ritu ei sattunud ka seekord valesse tunnneliauku.
Mõlemilt rajalt sai Ryder teise koha, hüpperajal 0 kp.-ga (Mia 0,3 sekundit kiirem kui Ryder) ja agilityrajal 10kp.samuti teine koht.

Teine jooks toimus külmas lausvihmas, õnneks ei lasknud Ryder end vähimalgi määral segada. Ja üldse oli Ryder Pärnus ülitubli, hakka või uskuma, et temast võibki päris agilitykoer saada.

Anu ja Ryder TAKO võistlusel

Welshi terjerite ainuke esindaja seekordsel võistlusel oli Ryder, kes tegi küll oma tavapäraseid raiderlikke ringe esimesel rajal, teine rada läks palju paremini ja koondarvestuses õnnestus saada 3 koht!
Lill aga valmistub emaks saama, ultraheli tuvastas tavapärased 4 kutsikut, kes mai keskel peaksid ilmavalgust nägema.

Tunnelid 01.04

Otsustasin Lillele rõõmu teha ja panin ta kirja tunnelivõistlusele. Peale kodus istutud nädalaid Lill lihtsalt särises energiast. Paraku vedasin mina esimesel rajal koera alt, juba õppides vaevas väsimus ja eelhäälestus oli selline, et rada nagunii meelde ei jää. Lonkimisi jõudsin endale suureks üllatuseks peaaegu lõpuni veatult, siis aga juhtisin koera valesse tunnelisse, tegin seda aga niivõrd veenvalt, et kohtunik ei märganud midagi ja andis mulle isegi järgmise tunneli eest tõrke, mis ajas mind veel rohkem segadusse- oli siis vale tunnel või mitte. Protokolli sai loomulikult diskvall nii nagu see pidigi olema.
Teisel rajal võtsin oma ajurakud kokku ja tegime veatu ning ka kontaktse jooksu. Kahe raja kokkuvõttes 6 koht!

See oli nüüd mitmeteks kuudeks meie viimane võistlus, mai keskel on oodata Lille kutsikate sündi.

Lenda, Juri Gagarin, lenda!

Ryderil võistluseelne nädal oli väga frustreeriv, Lille jooksuaja tippaeg, unetud ööd südamedaamile serenaade lauldes, mõned õnnelikud kohtumised ja siis ka Irma jooksuaeg otsa. Juba neljapäevases trennis oli Ryder absoluutselt hajevil, keskendumine olematu ja täpselt sama võis oodata ka võistluselt. Täpselt nii see läkski, esimesel rajal irdus Ryder 3 korda, ikka oli üle vaadata kes kõik halli kogunenud on.
Nagu keegi mulle naljatamisi ütles, et Ryderile oli jäetud rajapikkus ütlemata ja toimekas koer soovis võimalikult palju läbi joosta.
Teisel rajal kordus sama stsenaarium, Ryder läks üle vaatama nägusid raja ääres, võtsin ta sülle, sain selle eest loomulikult diskvalli, poomilt tulles vale tunneli auk, suht komplitseeritud salakavalate tõkkenurkade kiire rajalõik sai läbitud edukalt, tunnelist A-le tulles juhtus aga midagi täiesti enneolematut ja ettearvamatut. Olin A-st pisut möödas kui järsku nägin kedagi oma silmade kõrgusel mööda lendamas- see oli Ryder, kes mingil põhjusel oli alla hüpanud praktiliselt A tipust. Miks ta seda tegi, ei oska kuidagi arvata. Anu arvas, et ilmselt seksuaalne frustratsioon, juba 2 päeva ilma, teeb ikka mehe närviliseks küll!

Õnneks ei juhtunud sellest õhulennust midagi hullemat kui ehmatus. Ja ehkki võib nagu kohati tunduda, et esimesed ametlikud võistlused ei tohiks enam väga kaugel olla, siis selliste etteastete puhul on küll selge, et A0 on meile igati sobilik klass.

Plaan 2012

Vaikelu ja määramatus on läbi, Lillel algas jooksukas ja tänu sellele faktile on nüüd võimalik teha 2012 treening- ja võistlusplaane. Kutsikate sündi on oodata mai keskel ja juuni lõpust saame taas harjutama hakata. Füüsilisest poolest on Lill alati väga kiirelt taastunud peale kutsikaid ja loodame, et seegi kord pole erand.
Juulis saab Lill muide juba 8 aastaseks, aga ausalt öeldes ei paista see vanus küll kusagilt välja. Mis puudutab stabiilsust ja enesevalitsemist, siis ilmselt seda ei tule Lillel ka mitte pensioneas. Mis välgatused terjeriajust läbi käivad, need ka kohe teoks tehakse. Aga kuniks jooksmine meile mõlemile rõõmu pakub, ei loobu me kindlasti treenimisest-võistlemisest.
Video viimasest rajatreenigust, kus tõesti oli mõnus koos joosta.

Mis puudutab võistlemist, siis suur kiusatus on osaleda EO-l Rootsis ja kindlasti tahaks rajal olla ka EMV-l.

Welshid Saaremaal

Welshidest võeti Saaremaale kaasa Lill ja Ryder.
Ryderi ja Anu jooksud olid igati head vaadata, ehkki tulemust kirja ei saadud küll kummalgi rajal, oli tegu kindlasti kasuliku kogemusega. Ja mis oli perfektne- need olid kontaktpinnad :)

Lill ja Tiina jooksude kohta aga häid sõnu on raske leida. Lill oli täielikult jahilainel, esimesel rajal tegi Lill auringi, tõrget selle eest ei antud ja kontaktivigu ka ei olnud, saime kolmanda koha umbes 12 sekundilise ajaveaga. Muu jama kõrval õnnestu minul  pikali prantsatada, esimene emotsioon oli koer kaenlasse võtta ja rajalt lahkuda, aga siis võtsin end siiski kokku ja jatkasin.

Teisel rajal tuli diskvall teisel tõkkel, kui palju me sel rajal veel diklaffe ja tõrkeid oleksime korjanud, et ole isegi mitte tahtmist kokku lugeda. Hüpperajal lahkus Lill aga üldse hallist, videos toimuv on filmitud peale naasmist halli. Tõsist trenni ei ole Lill viimasel ajal teinud, seega ei ole sellistes tulemustes midagi ootamatut. Tuleks juba kevad, ära on tüüdanud külm ja paksudes riietes jooksmine.