Lill taas rajal- Pärnu võistlused

Lille esimene ametlik võistlus peale pisipere sündi, treeninud oleme üsnagi minimaalselt ja Tartu tunnelite võistlus ei sisendanud eriti optimismi. Seega eesmärk treenida, ei muud.
Tuleb tõdeda, et peale 3 aastast võistluskarjääri ei oska ma siiani Lille lugeda- meil on 2 varianiti, kas koer ei lähe hästi käima või vastupidi läheb käima liiga hästi ja keeb üle. Üle keemise näited- varastamine stardis, slaalomis ühe pulgavahe välgukiirusel vahele jätmine. Rajal vastu haukumine on pigem juba koerajuhi ebaselge juhendamise teema.
Lill tundus enne starti mitte just liiga entusiastlik, aga see tunne oli petlik. Ühesõnaga esimest tõket nähes sööstis ta rajale ja selle tulemusena said esimesed neli tõket tehniliselt inetult, aga siiski sooritatud ettenähtud järjekorras, Siiri sõnul sai Lill minult ka jalahoobi, ise ma seda tähele ei pannud, kohtunik ka mitte ja loodetavasti Lill tegi sellest oma järeldused :-) Tulemuse saime kirja, viieka teenisime poomikontakti eest, see pidi olema napp kontaktpinna mittepuudutamine, ise lootsin, et saime kontakti tehtud. Saime sellelt rajalt lausa teise koha.
Teine agilityrada oli kannatuste rada, stardis varastamine, tänu sellele disklaff teisel tõkkel ja rajal umbes veel 3 diskvalli kui neid niipalju välja antaks.
Hüpperajal otsustasin, et stardin koos koeraga, et vältida sama jama, mis kahel esimesel rajal oli juhtunud, kõik läks väga ilusasti kuni rõngani, mille Lill hüppas kõrvalt, selles oli ka minul oma osa, ma ei oleks tohtinud end nii vara müüri poole keerata ja üldse jooksin tunnelini kaasa rohkem kui olin plaaninud. Viisin koera tagasi rõngasse, väga kahju, et ma ei saanud teada oma aega, sest muu osa oli OK. Aega ei oleks küll mahtunud niikui nii, sest kohtuniku antud kiirus 4,2 m/s, kusjuures umbes pooled tõkked tuleb võtta tagantpoolt, ei olnud väga realistlik

Tartu tunnelite võistlus

http://www.blogger.com/blog-this.do?zx=1wvptz4pfvex4
See oli tolle päeva tõde- magav koer, raja unustanud koerajuht ja selle tulemusel sündis just selline jooks nagu näha on.

AG rahvusvahelised võistlused- agility rada

Starti minnes lootsin teha vähemalt ühe korraliku jooksu, aga see lootus purunes juba peale esimest takistust.
A-le mineku asemel läks Setu tutvust tegema kohtunikuga ja seejärel kiikas ka rajaabilise poole- poleks sellist asja ise näinud, ei usukski mitte. Setu ei ole midagi sellist teinud ka oma karjääri alguses mitte. Ei oska seda põhjendada muuga, kui et ilmselt on põhjus siiski tema füüsises, A-le minna on ebamugav ja seega otsitakse endale asendustegevus. Valisin teadlikult diklaffi koera sülle võttes ja uuesti starti viies. Sedakorda saime liikuma, poomi kontakt üle ja n-ö veel üks disklaff- ma ei viitsinud piisavalt võimelda, et koera saata tõkke taha. Väga kahju sest võistlusest ja tervikuna ka Setu agility karjäärist, 6 aastat pole veel mingi iga tegelikult. Rada oli äärmiselt mõnus, kiidusõnad kohtunikule.
Ja et lõpetada postiivselt- otseülekanne Lätist Ozolnieki agility võistlustelt pajatas, et Setu ja Lille tütar Kruopa Leedust saavutas teise koha nii individuaalselt ( seni teadmata kas A1-s või A2-s) ja koos Eesti terjer Tikaga oldi ka võistkondlikult teised, kolmas võistkonnaliige ei ole teada, kui tõugu ei nimetatud, siis ilmselt tegu terjeriga ei olnud :-)

A-koera RV võistlused

Teadmine, et Setu täiesti ilmaaegu sai regatud võistlema, tuli juba viimases trennis. Põhjuseks totaalne keskendumise puudus, tegime trennis väga lihtsaid radu, aga vaatamata sellele ei olnud Setu hingega asja juures, näiteks suutis isegi slaalomist 1 pulk varem väljuda, mis tema puhul on täiesti hämmastav. Seega läksime võistlema teadmises, et minu juhtimine peab olema väga konkreetne ja koera tuleb abistada.
Kolmas tõke oli tagant, täisring tagasi pööre, Setu jäigale kerele on sellised manöövrid väga raskelt sooritatavad ja ega me neid ka ülearu palju harjutanud ei ole. Siiski saime sellega hakkama ja ka latt jäi püsti, viga tuli seal, kus seda üldse oodata ei osanud, peale pikkushüpet lonkis Setu hoopis müüri poole, mis oli mulle niivõrd ootamtu, et ma teda isegi tagasi hüüdnud. Miks see nii juhtus. sain aru mõningase viitega- kuna peale pikkushüpet oleva tõkke nurk ei olnud ka kõige mugavam, siis otsustasin koera keerata juba enne hüpet asendisse, et tal oleks hea lihtne hüppelt tagasi keerata ja minu jalgade liikumine andis Setule vale signaali. Vigu juhtub ikka, muidu see ju polekski agility, aga kurvaks teeb see, et Setu teeb seda nagu viisakusest, et mulle meele järgi olla, sära silmades ja tõelist tahtmist pole. Ilmselt oli see meie suve viimane võistlus.
See eest on Lill varsti rajale tagasi pöördumas ja tema silmades on kõrgepinge kui ta agility takistusi näeb. Reedel käisime platsil ja seni kuni ma jõudsin latid maksikõrguselt maha võtta, oli Lill neist 3 tükki ületanud- ühtki muide maha ajamata!