Teadmine, et Setu täiesti ilmaaegu sai regatud võistlema, tuli juba viimases trennis. Põhjuseks totaalne keskendumise puudus, tegime trennis väga lihtsaid radu, aga vaatamata sellele ei olnud Setu hingega asja juures, näiteks suutis isegi slaalomist 1 pulk varem väljuda, mis tema puhul on täiesti hämmastav. Seega läksime võistlema teadmises, et minu juhtimine peab olema väga konkreetne ja koera tuleb abistada.
Kolmas tõke oli tagant, täisring tagasi pööre, Setu jäigale kerele on sellised manöövrid väga raskelt sooritatavad ja ega me neid ka ülearu palju harjutanud ei ole. Siiski saime sellega hakkama ja ka latt jäi püsti, viga tuli seal, kus seda üldse oodata ei osanud, peale pikkushüpet lonkis Setu hoopis müüri poole, mis oli mulle niivõrd ootamtu, et ma teda isegi tagasi hüüdnud. Miks see nii juhtus. sain aru mõningase viitega- kuna peale pikkushüpet oleva tõkke nurk ei olnud ka kõige mugavam, siis otsustasin koera keerata juba enne hüpet asendisse, et tal oleks hea lihtne hüppelt tagasi keerata ja minu jalgade liikumine andis Setule vale signaali. Vigu juhtub ikka, muidu see ju polekski agility, aga kurvaks teeb see, et Setu teeb seda nagu viisakusest, et mulle meele järgi olla, sära silmades ja tõelist tahtmist pole. Ilmselt oli see meie suve viimane võistlus.
See eest on Lill varsti rajale tagasi pöördumas ja tema silmades on kõrgepinge kui ta agility takistusi näeb. Reedel käisime platsil ja seni kuni ma jõudsin latid maksikõrguselt maha võtta, oli Lill neist 3 tükki ületanud- ühtki muide maha ajamata!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment