Monday, September 26, 2011

Tako võistlused 24.09

Kohtunik Kati Wala Soomest, võistluspaik meie koduhall, rajad mõistlikult rasked ja mis kõige olulisem selle asja juures, tegu viimase võistlusega enne Lievinit.
 Esimene rada- täielik keskendumise puudus Lille poolt, ausalt öeldes tundus, et ta põgeneb rajalt, et läbi otsida oma lemmiknurk. Kohe esimestel tõketel tulid näotud suured kaared, A-kontakt oli ka vägagi kahtlane, kuna tegelesin enda õigesse kohta positsioneerimsega, et Lill tunnelisse saata. Tõrge juhtus peale tunnelit olnud tõkkel, kust Lill keeras minu järgi tagasi, seega tõde, et saada koer tõkkele ja usalda teda, meil paraku ei kehtinud. Olin sellest niivõrd nördinud, et peale poomi ja tunnelit lasin Lille lihtsalt valele tõkkele hüpata. No ei viitsi mitte lõpuni pingutada, kui enam puhast rada pole.
Järgmised rajad püüdsin juhtida nii, et koer saaks turvaliselt üle iga tõkke upitatud, õnnestuski, aga midagi nauditavat selles polnud, samas ei tahtud ka viimast kontrollvõistlust lõpetada kolme diskvalliga.
Teine rada õnnestuski läbida puhtalt, paraku aga aeglaselt, alla sekundilise ajaveaga teine koht Reila järel.
Hüpperada õnnestus samuti rajavigadeta, aga ajaviga oli 2 sekundit, mingeid suuri kaari ei paistnud olema, järelikult ikka kiirus oli päris kohutav. Veelkord teine koht, seekord Pätriku järgi. Järgmisel päeval välitrennis oli Lillel särtsu küll, nii et ei saa end ka valetiinusega vabandada ja jääb üle ainult loota, et Lievini pasunad ja prozektorisära Lillele elu sisse teevad.

Sunday, September 25, 2011

Ryderi debüüt 0 klassis

Ryderi A0 debüüt leidis aset Tako hallis sel reedel toimunud võistlusel, varasemalt oleme jooksnud ainult tunneleid. Kuna kontaktpinnad veel selged pole, siis esialgu saame harjutada hüpperadu.
Suurem seltskond hallis oli Ryderile siiski päris erutav. Esimesel rajal piirdus Ritu ühe vaatlusringiga, kohtunik oli nullikatega leebe ja kätte ei tõstnud, vaatamata lisaringile tuli kiiruseks siiski 4,1 m/s ja kuna konkurendid ka enamat ei suutnud, siis Ryderi debüüt päädis esikohaga.
Teine rada läks meil aga täiesti aia taha, vaatmata suurepärasele kontaktile enne starti ja veel paremale püsimisele stardis, ei suutnud Ritu siiski raja läbimisele keskenduda ja siirdus jälle pealtvaatajatega tutvust tegema. Kuna Ryderiga enam ühendust ei õnnestunud saada, siis võtsin koera kaenlasse ja lahkusin rajalt.
Seoses Ryderi nimelise tüübi ilmumisega peaks vist kaaluma blogi nime muutmist ;-)

Friday, September 23, 2011

Nokiat otsimas

Pühapäevaseks võistluseks olime valinud Nokia- jah seesama Nokia, kus alustati kummikute tootmist ja lõpetati mobiiltelefonidega. Tampere kiirteed pidi on see vast 2 tundi autosõitu, seega ei midagi hullult kauget, teekond läks igati kiirelt vaatamata sellele, et Citröeni 5 käik oli jäävalt hingusele läinud. Ja milleks on siis autos raadio, ikka selleks, et valesid hääli summutada. 
Nokia plats on ilmselt kõige ilusam agilityplats, mida ma näinud olen- asub sügavas metsas sammaldunud kaljude embuses. Samal väljakul olid ka IPO varjeid, seega paistab, et tehakse muudki koerasporti. Väikeses majakes oli  võistluspäeval avatud kohvik ja ruumi oli näiteks ka klubiürituste või loengute tarbeks.
Ka inimesed olid seal muhedad ja ilmselt hea huumorimeelega, vt. näiteks pildikesi kohaliku kemmergu uksel, mis olid sedavõrd vahvad, et ei saanud neid jäta jäädvustamata.
Paraku eriliste sportlike saavutustega me järjekordselt ei hiilanud, esimene agilityrada õnnestus kõige paremini, rada iseenesest oli paras pähkel, sest kohtunik Marjo Heino ei näinud eriti vaeva, et muuta maksiklassis kasutusel olnud Henri Luomala rada. Kui me poleks saanud slaalomis tõrget, oleks tulemus võinud päris korralik olla. Aga oleksit ei ole ja seega 7 koht tulemusega 5,5. Teiselt agilityrajalt Lill lahkus, sest metsa servas ülesvõetud lõhn vajas uurimist :-(
Hüpperajal oli algus igav keerutamine, mis tõi kaasa ühe tõrke ja 12. koht 7,5 kp.ga.
Mis aga põhiline selle reisi juures- viimasel rajal tegid supertulemuse Liivika ja Piko, saavutasid serdi ja nii võiski öelda, et tulles oli autos üks soome agility tshempion ja minnes juba kaks! Väga tore oli sellise sündmuse tunnistajaks olla ja suured õnnitlused päevakangelastele.

Saturday, September 17, 2011

Vantaa 10.09

End proovile panemiseks väljaspool koduseinu sõitsime koos Liivika ja Pikoga Soome. Võistlused toimusid Soome borderterjerite tõuühingu korraldusel Ojangos, kus lisaks arvukatele väliplatsidele ehitatakse ka uut koeraspordihalli.
Kohtunikuks oli Ritva Herrala, kes kevadisest võistlusest oli meelde jäänud ülimalt lihtsate radadega. Seekord tundusid rajad  A2 tasemel olevat, aga  see oli siiski petlik, diskvalle ikka kogunes. Täitsa huvitavad rajad olid ning pakkusid erinevaid lahendusvõimalusi.
Esimene agilityrada läks päris normaalselt kuni slaalomini, ei oska nüüd öelda, kas enne oli muna või kana- mina tunnetasin, et Lill hüppab kohe slaalomist välja ning täpselt nii see toimuski. Või hüppas Lill välja seepärast et minu mõte liikus juba slaalomist edasi- võta sa kinni. Parandamisega muidugi läks aeg ja poomikontakti viga ei jäänud ka sel korral tulemata. Seega 10 kp.ga 20-s koht.
Hüpperajal juhtus aga midagi õige kummalist. Raja esimene pool kulges meil väga konarlikult, õnneks ei juhtunud seekord ka slaalomis midagi, peale tunnelit rõngasse minnes hüppas Lill aga rõngasse sisse, mispeale kaasaegne turvarõngas laiali lagunes. Mina seda muidugi ei teadnud, hääle järgi sain küll aru, et hüpe puhtalt välja ei tulnud. Kahjuks videol jäi see episood kohtuniku selja taha. Rõnga nurk eelneva takistuse suhtes ei olnud sugugi paha, ainuke, mida oskaks süüdistada, oli otse silma paistev päike, mingi vabanduse peab ju ometi leidma :-) Peale rõnga purustamist liikus Lill väga aeglaselt, tuli 0,3 sekundit ajaviga ja 10. koht
Eeldasin, et rõnga purustamise eest antakse vähemalt 5 kp., minu üllatuseks seda aga ei juhtunud.
Viimane rada, jälle kontaktivead :-(, olen end A-l alati väga julgelt tundunud, kuid nii nagu Luigelgi juhtus, kiirustasin edasi ja Lill hüppas üle, lisaks oli kiirus vägagi kehv. Sellelt rajalt siis kümnekaga 25.koht.
Peale minide ja midide jookse vaatasime ka maksisid ja seejärel tegime mõnusa jalutuskäigu Luukki maastikukaitsealal, mille saabunud vihm küll lühemaks kärpis.

Sunday, September 4, 2011

CACIAG Luigel


Kohtunik oli kõva selgrooga, ehkki laupäevane päev kõneles, et seatud kiirus ideaalaega jõudmiseks meie koertele jõukohane pole, ei tehtud ses osas ka pühapäeval mingeid järelandmisi. Ja eks ta õige olegi, kui ikka CACIAG tahad võita, siis tuleb olla tasemel- s.t olla võimeline konkureerima maailma parimatega. Pühapäeval võtsin koera stardiks ettevalmistamist märksa tõsisemalt kui päev varem, ka tunne enne starti oli väga hea s.t suutsin unustada võistluse korraldaja rolli, kuid siiski tabas meid esmapilgul täiesti arusaamatu diskvall suhteliselt raja alguses, videolt vaadates selgub, et vastus on siiski liiga kõrgele tõstetud käes, mis saadab koera hoopis eemal asuvasse tunnelisse.
Agilityrada oli väga kentsaka stardiga, kus esimese takistuse suund oli pigem nagu rajalt välja. Suure üllatusena suutsime hankida kontaktivea A-lt, seda on Lille agilitykarjäärijooksul juhtunud vaid paar korda ja seega pean siiski meeles pidama, et ei tohi nii julgelt hakata koera kõrvale tõmbama. Lisandus veel üks tõrge.Vaatamata rohkem kui 21 karistuspunktile olime agilityrajal 4.ndal kohal, sest teistel läks veelgi hullemini. Parim koer agilitys oli Soome welshi terjer Superruuvi, kuid aeg läks temalgi üle rohkem kui 4 sekundit ja Caciag jäi välja andmata nii mini kui ka teistes võistlusklassides.


Friday, September 2, 2011

Tako võistlused 27.08 Luigel

Laupäevane hüpperada oli täiesti kohutav, ei olnud tuju ei minul ega koeral ja sellise tujutu juhtimisega oli lihtsas kohas koera tõkkelt valele poole keeramine ja seejärel kohe samale tõkkele tagasi hüppamine igati loogiline.
Agilityrajalt jäi pisut parem mulje, poomikontakt läks küll üle ja napilt jäi puudu, et Lill oleks peaaegu A alla välja jooksnud, kuid seejärel tabas meid ootamatu viga slaalomis, kus Lill sisenes õigesti, aga peale kolmandat pulka lipsas slaalomist välja. Tagantjärgi olukorda analüüsides ei oska muud arvata, et kuna kiirus slaalomisse sisenedes oli tavalisest suurem, siis tekkis nö.kiirete koerte sündroom, kes ei suuda peale paari pulka enam oma keha kontrollida ja seetõttu jätavad pulga vahele. Või läks mu mõte siiski ülearu vara slaalomist koera välja pööramise peale, ei tea. Kuna viga või õigemini isegi kaks olid käes, oli mul võimalus kasutada tunnelist tunnelise saatmisel varianti jääda hoopis ise teisele poole poomi. Ja see õnnestuski, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Oleme sellist kohta treeninud ja paraku edu saavutamata.
Vaadates protokolli ei ole nii kehvasid tulemusi ammu näinud, aga ausalt öeldes on Eesti agilitysportlasi viimasel ajal ka ülearu hellitatud lihtsate radadega  ja mõtetult väikeste kiirustega. Ei mäletagi, et oleks kunagi näinud sellist asja, et puhtalt raja läbinud koer saab DSQ maksimum-aja ületamise eest, nendel võistlustel juhtus seda aga päris mitmel korral.