End proovile panemiseks väljaspool koduseinu sõitsime koos Liivika ja Pikoga Soome. Võistlused toimusid Soome borderterjerite tõuühingu korraldusel Ojangos, kus lisaks arvukatele väliplatsidele ehitatakse ka uut koeraspordihalli.
Kohtunikuks oli Ritva Herrala, kes kevadisest võistlusest oli meelde jäänud ülimalt lihtsate radadega. Seekord tundusid rajad A2 tasemel olevat, aga see oli siiski petlik, diskvalle ikka kogunes. Täitsa huvitavad rajad olid ning pakkusid erinevaid lahendusvõimalusi.
Esimene agilityrada läks päris normaalselt kuni slaalomini, ei oska nüüd öelda, kas enne oli muna või kana- mina tunnetasin, et Lill hüppab kohe slaalomist välja ning täpselt nii see toimuski. Või hüppas Lill välja seepärast et minu mõte liikus juba slaalomist edasi- võta sa kinni. Parandamisega muidugi läks aeg ja poomikontakti viga ei jäänud ka sel korral tulemata. Seega 10 kp.ga 20-s koht.
Hüpperajal juhtus aga midagi õige kummalist. Raja esimene pool kulges meil väga konarlikult, õnneks ei juhtunud seekord ka slaalomis midagi, peale tunnelit rõngasse minnes hüppas Lill aga rõngasse sisse, mispeale kaasaegne turvarõngas laiali lagunes. Mina seda muidugi ei teadnud, hääle järgi sain küll aru, et hüpe puhtalt välja ei tulnud. Kahjuks videol jäi see episood kohtuniku selja taha. Rõnga nurk eelneva takistuse suhtes ei olnud sugugi paha, ainuke, mida oskaks süüdistada, oli otse silma paistev päike, mingi vabanduse peab ju ometi leidma :-) Peale rõnga purustamist liikus Lill väga aeglaselt, tuli 0,3 sekundit ajaviga ja 10. koht
Eeldasin, et rõnga purustamise eest antakse vähemalt 5 kp., minu üllatuseks seda aga ei juhtunud.
Viimane rada, jälle kontaktivead :-(, olen end A-l alati väga julgelt tundunud, kuid nii nagu Luigelgi juhtus, kiirustasin edasi ja Lill hüppas üle, lisaks oli kiirus vägagi kehv. Sellelt rajalt siis kümnekaga 25.koht.
Peale minide ja midide jookse vaatasime ka maksisid ja seejärel tegime mõnusa jalutuskäigu Luukki maastikukaitsealal, mille saabunud vihm küll lühemaks kärpis.
Kohtunikuks oli Ritva Herrala, kes kevadisest võistlusest oli meelde jäänud ülimalt lihtsate radadega. Seekord tundusid rajad A2 tasemel olevat, aga see oli siiski petlik, diskvalle ikka kogunes. Täitsa huvitavad rajad olid ning pakkusid erinevaid lahendusvõimalusi.
Esimene agilityrada läks päris normaalselt kuni slaalomini, ei oska nüüd öelda, kas enne oli muna või kana- mina tunnetasin, et Lill hüppab kohe slaalomist välja ning täpselt nii see toimuski. Või hüppas Lill välja seepärast et minu mõte liikus juba slaalomist edasi- võta sa kinni. Parandamisega muidugi läks aeg ja poomikontakti viga ei jäänud ka sel korral tulemata. Seega 10 kp.ga 20-s koht.
Hüpperajal juhtus aga midagi õige kummalist. Raja esimene pool kulges meil väga konarlikult, õnneks ei juhtunud seekord ka slaalomis midagi, peale tunnelit rõngasse minnes hüppas Lill aga rõngasse sisse, mispeale kaasaegne turvarõngas laiali lagunes. Mina seda muidugi ei teadnud, hääle järgi sain küll aru, et hüpe puhtalt välja ei tulnud. Kahjuks videol jäi see episood kohtuniku selja taha. Rõnga nurk eelneva takistuse suhtes ei olnud sugugi paha, ainuke, mida oskaks süüdistada, oli otse silma paistev päike, mingi vabanduse peab ju ometi leidma :-) Peale rõnga purustamist liikus Lill väga aeglaselt, tuli 0,3 sekundit ajaviga ja 10. koht
Eeldasin, et rõnga purustamise eest antakse vähemalt 5 kp., minu üllatuseks seda aga ei juhtunud.
Viimane rada, jälle kontaktivead :-(, olen end A-l alati väga julgelt tundunud, kuid nii nagu Luigelgi juhtus, kiirustasin edasi ja Lill hüppas üle, lisaks oli kiirus vägagi kehv. Sellelt rajalt siis kümnekaga 25.koht.
Peale minide ja midide jookse vaatasime ka maksisid ja seejärel tegime mõnusa jalutuskäigu Luukki maastikukaitsealal, mille saabunud vihm küll lühemaks kärpis.
No comments:
Post a Comment