Laupäevane hüpperada oli täiesti kohutav, ei olnud tuju ei minul ega koeral ja sellise tujutu juhtimisega oli lihtsas kohas koera tõkkelt valele poole keeramine ja seejärel kohe samale tõkkele tagasi hüppamine igati loogiline.
Agilityrajalt jäi pisut parem mulje, poomikontakt läks küll üle ja napilt jäi puudu, et Lill oleks peaaegu A alla välja jooksnud, kuid seejärel tabas meid ootamatu viga slaalomis, kus Lill sisenes õigesti, aga peale kolmandat pulka lipsas slaalomist välja. Tagantjärgi olukorda analüüsides ei oska muud arvata, et kuna kiirus slaalomisse sisenedes oli tavalisest suurem, siis tekkis nö.kiirete koerte sündroom, kes ei suuda peale paari pulka enam oma keha kontrollida ja seetõttu jätavad pulga vahele. Või läks mu mõte siiski ülearu vara slaalomist koera välja pööramise peale, ei tea. Kuna viga või õigemini isegi kaks olid käes, oli mul võimalus kasutada tunnelist tunnelise saatmisel varianti jääda hoopis ise teisele poole poomi. Ja see õnnestuski, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Oleme sellist kohta treeninud ja paraku edu saavutamata.
Vaadates protokolli ei ole nii kehvasid tulemusi ammu näinud, aga ausalt öeldes on Eesti agilitysportlasi viimasel ajal ka ülearu hellitatud lihtsate radadega ja mõtetult väikeste kiirustega. Ei mäletagi, et oleks kunagi näinud sellist asja, et puhtalt raja läbinud koer saab DSQ maksimum-aja ületamise eest, nendel võistlustel juhtus seda aga päris mitmel korral.
No comments:
Post a Comment