Kohtunik oli kõva selgrooga, ehkki laupäevane päev kõneles, et seatud kiirus ideaalaega jõudmiseks meie koertele jõukohane pole, ei tehtud ses osas ka pühapäeval mingeid järelandmisi. Ja eks ta õige olegi, kui ikka CACIAG tahad võita, siis tuleb olla tasemel- s.t olla võimeline konkureerima maailma parimatega. Pühapäeval võtsin koera stardiks ettevalmistamist märksa tõsisemalt kui päev varem, ka tunne enne starti oli väga hea s.t suutsin unustada võistluse korraldaja rolli, kuid siiski tabas meid esmapilgul täiesti arusaamatu diskvall suhteliselt raja alguses, videolt vaadates selgub, et vastus on siiski liiga kõrgele tõstetud käes, mis saadab koera hoopis eemal asuvasse tunnelisse.
Agilityrada oli väga kentsaka stardiga, kus esimese takistuse suund oli pigem nagu rajalt välja. Suure üllatusena suutsime hankida kontaktivea A-lt, seda on Lille agilitykarjäärijooksul juhtunud vaid paar korda ja seega pean siiski meeles pidama, et ei tohi nii julgelt hakata koera kõrvale tõmbama. Lisandus veel üks tõrge.Vaatamata rohkem kui 21 karistuspunktile olime agilityrajal 4.ndal kohal, sest teistel läks veelgi hullemini. Parim koer agilitys oli Soome welshi terjer Superruuvi, kuid aeg läks temalgi üle rohkem kui 4 sekundit ja Caciag jäi välja andmata nii mini kui ka teistes võistlusklassides.
No comments:
Post a Comment