Pühapäevaseks võistluseks olime valinud Nokia- jah seesama Nokia, kus alustati kummikute tootmist ja lõpetati mobiiltelefonidega. Tampere kiirteed pidi on see vast 2 tundi autosõitu, seega ei midagi hullult kauget, teekond läks igati kiirelt vaatamata sellele, et Citröeni 5 käik oli jäävalt hingusele läinud. Ja milleks on siis autos raadio, ikka selleks, et valesid hääli summutada.
Nokia plats on ilmselt kõige ilusam agilityplats, mida ma näinud olen- asub sügavas metsas sammaldunud kaljude embuses. Samal väljakul olid ka IPO varjeid, seega paistab, et tehakse muudki koerasporti. Väikeses majakes oli võistluspäeval avatud kohvik ja ruumi oli näiteks ka klubiürituste või loengute tarbeks.
Ka inimesed olid seal muhedad ja ilmselt hea huumorimeelega, vt. näiteks pildikesi kohaliku kemmergu uksel, mis olid sedavõrd vahvad, et ei saanud neid jäta jäädvustamata.
Paraku eriliste sportlike saavutustega me järjekordselt ei hiilanud, esimene agilityrada õnnestus kõige paremini, rada iseenesest oli paras pähkel, sest kohtunik Marjo Heino ei näinud eriti vaeva, et muuta maksiklassis kasutusel olnud Henri Luomala rada. Kui me poleks saanud slaalomis tõrget, oleks tulemus võinud päris korralik olla. Aga oleksit ei ole ja seega 7 koht tulemusega 5,5. Teiselt agilityrajalt Lill lahkus, sest metsa servas ülesvõetud lõhn vajas uurimist :-(
Hüpperajal oli algus igav keerutamine, mis tõi kaasa ühe tõrke ja 12. koht 7,5 kp.ga.
Mis aga põhiline selle reisi juures- viimasel rajal tegid supertulemuse Liivika ja Piko, saavutasid serdi ja nii võiski öelda, et tulles oli autos üks soome agility tshempion ja minnes juba kaks! Väga tore oli sellise sündmuse tunnistajaks olla ja suured õnnitlused päevakangelastele.
No comments:
Post a Comment