Sel aastal oli EMV korraldamise teatepulk pärnakate käes, kes said sellega suurepäraselt toime ja korraldasid tõelise agilitypeo Jõulumäe mändide all. Tegu oli kuuendate agility meistrikatega Eestis, kui 2007 aastal osales 13 koera, siis nüüd 47! Eks selle numbri suurendamisse sai ka enda panus antud, sest ausalt öeldes Setu regamine oli rohkem põhimõtteline küsimus. Selge see, et ega meil parematega rinda pista ei õnnestu, aga samas "lemmiku" klassis võiksime joosta küll. Ma ei ole küll päris kindel, aga mulle tundub, et 2007 aastal osalejatest oli 2 koera, kes praegugi rivis- Charlie ja Sedrik, kellest Charlie on veel tänapäevalgi tegija. Setugi on heas sportvormis, kuid paraku me tihti ei treeni ja iseäranis kunstmurul kipub Setu hüppetehnika näotuks muutuma.
Rajad oli mõistlikud ja isegi lihtsad, Setu hüpperada kulges rabedalt nii nagu võibki eeldada mittetreenivast paarist, ühelt tõkkelt keeras Setu teisele poole kui eeldasin ja kaotasime sellega aega. Muidu oli täiesti normaalne jooks ja väikse ajaveaga platseerusime kolmandaks!
Agilityrada oli veelgi rabedam, olin kindel, et mul on juba tõrge kirjas, aga suureks üllatuseks avastasin videolt, et olime saanud hoopis A-lt kontaktivea ja rabelemist ühe tõkke ees kohtunik ei pidanud tõrke vääriliseks! Ka sellelt rajalt oli meil ajaviga 2,5 sekundit ja 6 koht, nii platseerus Setu oma kuuendatel meistrikatel auväärsele 4 kohale (kahe raja kokkuvõttes 9,07kp.)
Lill oli küll eelmise aastase tiitlikaitsja, kuid selge oli see, et meie pooleaastase trenni ja võistluspausi mõju pole veel lõppenud. Hüpperada õnnestus läbida puhtalt, kuid aeglaselt. Lisaks loiule Lillele ei olnud minu planeeritud tee kolmandale takistusele kõige optimaalsem. Hüpperaja 7 aeg ja kaotus liidrile 5 sekundit oli paras ehmatus, aga samas kadunud polnud veel midagi.
Agilityrajale startisin hulga aktiivsemalt, Lille minek oli ka hoopis parem, sellele vast aitas lisaks aktiveerinud koerajuhile kaasa ka peale hüpperada väljutatud vedel häda nr. 2. Paraku kees Lill slaalomis üle, jättis kusagil keskel ühe pulga vahele, see võistlus oli sellega tehtud ja edasisel enam mõtet polnud, parandasin küll slaalomi vea, kuid lasin Lillel müürile lipsata valelt poolt..
Sel võistlusel siis sedamoodi, nüüd üritame teha trenni ja saavutada võistluskindlus oktoobri alguseks. Lillel on loodetavasti ees veel nii mõnedki meistrikad, kuid Setu tõenäoliselt andis Jõulumäel midiklassi teatepulga Miale edasi.
Rajad oli mõistlikud ja isegi lihtsad, Setu hüpperada kulges rabedalt nii nagu võibki eeldada mittetreenivast paarist, ühelt tõkkelt keeras Setu teisele poole kui eeldasin ja kaotasime sellega aega. Muidu oli täiesti normaalne jooks ja väikse ajaveaga platseerusime kolmandaks!
Lill oli küll eelmise aastase tiitlikaitsja, kuid selge oli see, et meie pooleaastase trenni ja võistluspausi mõju pole veel lõppenud. Hüpperada õnnestus läbida puhtalt, kuid aeglaselt. Lisaks loiule Lillele ei olnud minu planeeritud tee kolmandale takistusele kõige optimaalsem. Hüpperaja 7 aeg ja kaotus liidrile 5 sekundit oli paras ehmatus, aga samas kadunud polnud veel midagi.
No comments:
Post a Comment