Teekond Saksamaale

Meie teekond Saksamaale algas täitsa ööhakul, esmaseks sihtkohaks Uulu, kus ühinesime tartlaste ekipaaziga ning liikusime edasi Riia suunas, et Air Balticu abiga jõuda Münchenisse. Koera pileti hind on AB-l suhteliselt sõbralik, Tallinnast aga paraku ei olnud sobilikku lendu ja seetõttu sai valitud jälle juba eelmisel aastal Austriasse sõiduks kasutatud Riia- München lennuliin. Lill on end juba tõestanud  kõva närviga lendkoerana, nii et seetõttu ei pidanud muretsema, kuidas ta vastu peab. Palusin siis Lillel Pikole ka mõni julgustav sõna öelda ja nii need koerad Riia lennujaamas käru peale pandi.
Turvakontrollis selgus peale minu seljakoti lahtipakkimist ja kõigi taskute tühjendamist, et olin soovinud lennukisse pääseda metallesemega- ühest taskupõhjast tulid välja näpitstangid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Trennikotis peab ju ikka tööriistu olema :-) Hullem lugu oli see, et kõigi seljakoti urgaste läbivaatamisel käis turvatöötaja näppude vahelt läbi ka maltodektstriini pakike, aga kuna ta oli keskendunud millegi relvasarnase otsingule, siis pakike valget pulbrit antud hetkel ei olnud teema. Samas ei saa sugugi kindel olla, et minu juttu maltodektstriinist keegi seal uskunud oleks, nii et võimalik, et Lill oleks pidanud Münchenis seni üksi hakkama saama, kuniks Läti ametnikud selgitavad, mis pulbriga ikka tegu on. Tuleb tõdeda, et turvatöötaja oli proff, kes suutis täiesti kala näoga lahti pakkida minu koera motivatsiooni esemete paketi, kus olid nii piuksuv kummilelu Viburlane, nahkne nuut kui isetehtud patukas, mille sisse ma olin õmmelnud nii vinnutatud maksa kui keedetud kanapugusid, mis iseenesest andsid kokku päris korraliku haisupaketi. Õnneks võisin peale näpitstangidest loobumist oma koti taas kokku pakkida ja siiski teekonda jätkata.
Münchenis toodi meile koerad kenasti liftiga kohale, Lill jõi sõõmu vett ja oli valmis uuteks seiklusteks.
Lubatud WW Golfi asemel oli meil hea meel saada universaalkerega Opel Astra ja nii ei tekkinud mingeid probleem 4 kahejalgse ja 2 neljajalge mahutamisel. Õnneks oli Liivika soetanud navigaatori ja ka õige tee leidmine läks lihtsalt, umbes 200 km, millest suur osa oli kiirteed, läks väga kiiresti ja varsti olimegi Riedeni nimelises maalilises mäe külgedele ehitatud külakeses, kus meid ootas kodune pansionaat. Napilt enne meid oli laekunud ka terjeristide punt, kes lendas marsruudil Tallinn- Riia- Berliin- Nürnberg.
Tähistasime Saksamaale saabumist kohalikus külakõrtsis taldrikusuuruste Viini shnitslite ja Saksa õllega- ühed head mõlemas.
Järgmisel päeval oli meie võistkonna treening. Hall oli suur ja ilus ning liival äärmiselt mõnus joosta, hiljem oli näha, et liiva kobestati mingi riistapuuga ja peale seda rulliti kinni ka. Nii et ei mingit sarnasust Tartu liivaga. Lill oli väga hoos, mis tähendas paraku ka seda, et stardis püsimisest ei tulnud väga palju välja ja samuti poomikontaktid olid kehvapoolsed. Piiksuva lauaga probleeme polnud. Ülejäänud päeva veetsime Amberi linnakeses, peaasjalikult nende kaubanduslikul peatänaval.