Osalesime teistkordselt Svetlana Tumanova agility seminaril. Lill oli väga aktsioonis ja suuri raskusi oli stardis, mina olin täielik käpard koera tõkke taha saatmises ja paraku ka eestlõikamises. Ega midagi väga uudset ei selgunud- vanad tõed, et Lill jookseb minust kiiremini ja inimkeelest ta aru ei saa, leidsid taas kinnitust. Sõna tunnel Lille sõnavarasse ei kuulu, nimelt harjutasime trenni teisel poolel tunnelisse saatmist ainult suulise käsuga, vähimalgi määral kaasa aitamata käe või liikumisega, edu oli suht nullilähedane. Kui koolitaja kuulis, et tegu juba 6 aastase koeraga, siis arvas, et teda on siiski hilja ümber õpetada. Hea, et minu vanust ei küsitud:-)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Nojah, sellel, et koer inimkeelest aru ei saa, on ju siiski ka positiivne külg täiesti olemas - võid koerale öelda nii mõnegi "hellitava sõna" ja ta ei solvu ;), võid rajal suurest ärevusest tõkete nimed segi ajada (näiteks hõigata poomi asemel tunnel) ja koer ei hämmeldu sellest mitteüks raas, võid südamerahus kõvahäälselt planeerida koera vannitamist või mõnda muud iluprotseduuri ja ei pea pärast seda koera mööda korterit jäljetumalt kadunud loomakest taga otsima...
ReplyDeleteÕppida pole kunagi hilja, isegi mina olen õppimisvõimeline ja ma olen vanem kui Lill :D!