Lill ja Ryder Jõulutunnelil

Welshide järelkasvu esindas Jõulutunnelil Ryder, protokolli sai kantud igaks juhuks koerajuht Anule ka dublant Tiina, keda siiski sel korral vaja ei läinud. Anu ja Ryderi team sai suurepäraselt hakkama, esimesel rajal juhtus küll väike viperus; Ryder tahtis korraks publiku üle vaadata ja tuli ka üks tõrge, aga see-eest teine jooks oli super. Ryderil jäi veel ilmselt reservi, aga Anu pani endast küll kõik välja, väga tubli!
Esimene rada http://youtu.be/IBgIUkbQ-_s
Teine rada http://youtu.be/QWKjARf3qHQ
Kahe raja kokkuvõttes Ryderile väga tubli 7 koht.

Edasijõudnute klassi sai registreeritud Lill, kes trenni pole viimasel ajal saanud ja seetõttu on tugevas agilitynäljas. Lill jooksiski vägagi tempokalt, paraku unustasin mina raja sekundi murdosaks, õigupoolest kummitas mind sarnane koht algajate rajalt ja nii kadus hetkeks keskendumine, näitasin üht tunnelit liiga lohakalt ja sealt saime tõrke. Muidu oleks kõik ilus olnud.
Esimene rada http://youtu.be/a6Gi0SQwCrc

Teisel rajal oli võimalik katsetada mitmeid tunneli ja A valikuid, sest rajal oli lausa kaks A takistust. Võtsin eesmärgiks teha julge ja ilus jooks- joosta nii, et näitad koerale, kuhu tuleb minna ja mitte valssida end koera ette blokeerimaks vale takistust. Selles osas plaan töötas väga hästi. Kahjuks ei suutnud ma suure kiirusega Lille saata slaalomisse  90 kraadise nurga all ja minu julge plaan oli välistanud ka koera pidurdamise enne slaalomit. Lisaks hüppas ülierutunud Lill ka teisel korral slaalomist välja.
Teine rada http://youtu.be/vp5nbmQ53h8
Vaatamata neile ebaõnnestumisele saavutasime kokkuvõttes neljanda koha, sest rajad tõid võistlejtele ohtralt diskvalle.

Fotod: Inessa Zaitseva

Sassi tallid 03.12

Ootasin selt võistluselt meeldivat punkti agilityaastale, nädal varem oli ootamatult selgunud, et Lill on vunki täis ja seetõttu ei piirdunud ma ainult algselt planeeritud 0 klassi radadega. Samuti oli Leedu kohtunik eelmisel Pärnu võistlusel jätnud igati hea mulje, ise ma tookord küll ei osalenud, aga võistlejate tagasiside oli igati positiivne.
Nägin A1 esimest ja A2 viimast rada ja siis hakkas kahtluseuss närima, et mis siis A3-s juhtuma hakkab. A3 hüpperada mingit jooksurõõmu ei pakkunud, slaalomi- pikkushüppe ühendtakistusest saime tõrke, diskvalli tõi pikkushüppe järgne vale tunneliauk. Kui ma ei oleks niikauaks jäänud munema eelmise hüppetakistuse juurde, oleksin täiesti võinud sellega kohaga hakkamagi  saada. Aga ikkagi ei ole nii ilus rada teha.
Agilityraja slaalomisse sisenemine oli juba tiba parem, kui ma oleksin suutnud koera õigel ajal hüüda, oleks see võinud isegi õnnestuda. Ka sel rajal oli pikkushüpe risti-põiki tee peal ees, õnneks meie võistlejad on kõik väikesegabariidilised inimesed, XL numbri kandjal oleks päris raske olnud läbi laveerida. Kaks asja, mis meil sel rajal õnnestusid- poomilt mahakeeramine ja kiigele minek, nii et ma ei jooksnud tunneli juurde kaasa, vaid jäin teisele poole slaalomit. Asju, mis meil ei õnnestunud, oli umbes 20 :-) Eks sellele aitas ka kaasa, et peale diskvalli hakkasin katsetama kui eemalt ma ikka saaks Lille tunnelisse saata ja kõik need katsed ebaõnnestusid. Meistrid oleksid selle rajaga igal juhul hakkama saanud, meiesugused käpardid aga mitte.

Muidu oli võistlukoht ja korraldus suurepärane, hea pinnas, avar maneez, väga  loodaks, et koerasportlased on ka edaspidi seal teretulnud.

Tako mitteametlikud võistlused 26.11

Lill on olnud agilitypuhkusel, peale MM oli see meil kolmas kord koos agilityhalli sattuda, valetiinus on nüüdseks möödunud. Lill üllatas esimest hetkest torpeedo kiirusega, õnneks olin raja planeerinud ohtrate tagantlõikamistega, sellele vaatamata oli sellise äkilise pudrukuuliga väga raske sammu pidada ning hüpperaja lõpus tuli ikka kõvasti pingutada, et koer käest ei lipsaks. Tänu konarlikule raja lõpule kaotasime ilmselt ka paar sekundit.
Agiltyrada läks veelgi tempokamalt, kuid samuti mitte viperusteta, tahtes väikest kaart saada, põrutasin Lille korraks täiesti seisma ja A-lt teenisime viieks. Samas olen Lille jooksudega  üliväga rahul, vaatamata pikale pausile on meie vaheline nähtamatu niit tugev, rõõm oli joosta ja oma etteastega teenis Lill endale välja Pärnu pileti Sassi tallidesse :-)
http://youtu.be/1gYaEoSrlHk
http://youtu.be/o9JAAnZzsb0

0 klassis tegid oma ühise eduka debüüdi Ryder ja Anu saavutades midiklassis esimese koha!
Video-coming soon..

Open klassi proovisin Ryderiga ise joosta, eesmärgiks oli katsetada, kuidas meil õnnestub slaalom võistlusolukorras- see õnnestus hästi, aga muud meil küll midagi välja ei tulnud. Tagant lõikamised õnnestuvad Rituga trennis suurepäraselt, aga võistlusolukorras oleksin pidanud valima rohkem kontrollivamad võtted ja ise häälekam olema. Kui diskvalle ei antaks 1 kord igal rajal, siis me oleks saanud neid umbes iga nelja takistuse tagant :-)
http://youtu.be/Th1tTUuP_4k



Ilusad mehed teavad kuidas seista nr.1 kõrval!



Fotod Livia, video Siiri

Individuaalne agility- Lievin

Laupäev

Laupäeval oli minide programmis võistkondlik hüpperada. Mingit pinget peal ei olnud, meeskonna korralik koht oli agilityrajaga juba läinud, samuti oli Rolf Graberi rada pigem lihtsamate killast. Seda andeksandmatum on viga, kuidas ma võistkonnakaaslaste eduka soorituse järel ankrurollis oma üliaeglase koera tunnelisse lasin.Tuleb välja, et liiga rahulik olla pole ka hea olla.
Merci, Joel,  for painfull video :-)

Esimene MM võistluspäev

Tagasihoidlikuvõitu ja suht kehvasti organiseeritud avamine selja taga taga, oli aeg võistlust alustada, esmalt said tuleproovi maksikoerad ja siis oli minide kord.
Mingil hetkel juhtus selline vahva lugu, et koridoris langes järsku kellegi raske käsi mu õlale, tegu oli kohtunik Powelliga, kes tahtis MM ainukesele welshi terjerile pind päkka soovida! Nimelt on härra Powell samuti welshi tejeriga võistelnud. Staazikas Hispaania midiklassi welsh oli küll kataloogis, kuid reaalselt võistlusel ei osalenud, seega oligi Lill ainuke welsh MM-l. Kohtunik teatas, et see oli tema, kes eelmise MM lõpetamisel palus luba minust ja Lillest pilti teha :-)
Esimesena saimegi joosta David Powelli hüpperada.

Joonisel tundus asi hullem kui ta tegelikus elus oli. Protokolli vaadates oli diskvalle muidugi palju ja eriti palju oli eksimisi slaalomis, kus väga ligidal olev kott häiris paljusid koeri sedavõrd, et nad enne slaalomi lõppu välja lipsasid. Õnneks startisin alguses ja kaasvõistlejaid praktiliselt ei vaadanudki, kui ma oleks kõiki neid võimalikke vigu näinud, oleks ilmselt enesekindlus kahanema hakanud. Kiiruseks oli seatud 4,3m/s, puhta tulemuse saavutasid 21 võistlejat, diskvalli % ca 40.
Lille ajaviga oli muidugi täiesti masendav, 6,86 sekundit ja paremusjärjestuses 29 koht. Seda oli tunda ka joostes, Lill vaevu liikus ja kogu aeg oli koera järgi ootamise tunne. Selle jooksu videot ei ole leidnud, et täpsemalt vaadata, mis toimus. Mälu järgi mingeid suuri kaari ei olnud, lihtsalt väga-väga aeglane liikumine oli. Olin valmis okserisse koera saatma tagant lõikamisega, aga selleks polnud absoluutselt vajadust, aega jäi piisavalt, et sooritada eest lõikamine.
Sel aastal pidid minikoerad jooksma reedesel päeval kaks rada, veider oli ka see, võistkondlikus arvestuses tuli enne läbida agilityrada ja alles siis hüpperada.
Ka võistkondlik agilityrada oli kohtunik Powellilt.

Sellel rajal tuli valmis olla lauaks, kodus olin harjutanud tunneli kaisus olevat lauda, kuna see tundus kohtuniku meelisvõte olevat, rajal siiski sellist ekstreemlauda ei olnud.
Nikerdamise kohad olid seekord poomi ümbruses. Meie jama hakkaski peale laualt, sest plaanitud keha ja varvaste keeramist poomi suunda ei saanud ma sugugi teha. Lille käimatõmbamisele olin peale nutust esimest rada pühendanud hulga rohkem tähelepanu ja teinud muuhulgas ka väikse saiadopingu. Lill oli laua peal väga aktsioonis, haukus ja tegi nägu, et kui ma vähegi hingata julgen, nii ta sealt maha kargab. Nii olingi vales suunas kui tuli laualt luba lahkuda ja suures hirmus poomi lähedal asunud müüri eest, tõmbasin Lille poomist mööda, siit kirja tõrge. Edasi läks üle kivide ja kändude- poomikontakt üle ja tõkete kombinatsiooni läbimisel tuli mängu plaan B.
Mis puudutab treeneri abi raja õppimisel, siis palusin appi Kristi kui vilunud minikoera händleri.
Meie koostöö kulges väga hästi, lihtsalt üllatav kui hästi Kristi tunneb mind, Lille ja meie teami tüüpilisi juhtimisvõtteid. Ilmselt pean ma Kristi juuresesolekul edaspidi ainult ilusaid ja häid mõtteid mõtlema, sest tundub, et ta näeb mind läbi :-) Igal juhul said juhtimisvõtted meil kõigil radadel üksipulgi läbi arutatud, aga paraku sellest veel ei piisa, kavandatu tuleb ka täia viia, aga see on juba sportlase töö.

Ryder 0 klassi võistlus 22.10

Nii mõnusat võistlust pole ammu olnud:
1. kus ei pea mitte midagi korraldama
2. võistlus toimub koduhallis
3. joosta tuleb ainult ühe koeraga, lihtsalt puhkekodu :-)
Kuna Ryderi probleem on rajalt lahkumine ja ümbruse uudistamine, siis põhiline eesmärk oligi vältida selle juhtumist. Igaks juhuks sai ka paar piiksuga mänguasja tasku torgatud, et oleks millega Ryderi tähelepanu tagasi võita. Täna aga õnneks sellist asja ei ilmnenudki, Ryder tegi 2 puhast rada, kiiruski polnud laita, mõlemil rajal ca. 5m/s. Esimesel rajal ilmselt kaotasin pisut aega tunnelisse tagant saatmisega ja tõkkel 4 oleksin peaaegu Ritu tõkke taha lükanud, samuti peale kotti pisut takerdusime üksteisesse, Ritu tuli kotist välja kiiremini kui ma olin seda oodanud.

Teine rada kulges aga täiesti eeskujulikult ja Sveta hoiatus, et rajal on lõks tunneli näol, ei töötanud meie puhul küll lõksuna, Ryder väga hästjälgis minu trajektoori.

Kahe raja kokkuvõttes meile esikoht midi klassis :-).

MM treeningpäev

Fänklubi terjeristide töörühm Foto Inge Ringmets

Lennureis Brüsselisse ja autosõit B-sse ( hämmastavalt keerulise nimega kaevurikülla, kus asus meie hotell) sujus igati ladusalt, Opeliga ja kepsuga ühise keele leidmine võttis küll pisut aega ja autosõit pimedas ei ole just kõige meeldivam tegevus. Öömaja leidmisega oli pisuke probleem, lõpuks aitas Sanka leitud inglise keelt kõnelev noormees, mis oli täielik haruldus (võib öelda tuginedes järgmiste päevade kogemusele) meid kohale. Hotell oli pisike ja mugav, ühe perekonna valduses olev võõrastemaja. Ilmselt sisenesime pisut lärmakalt ja saime nahutada ühe titeema käest, kelle laps oli just magama jäänud. Eks neid meie autoekipaaze laekus ju ka iga natukese aja tagant Brüsselist ja kogu aeg käis üks rahvaste liikumine. Selgus, et toas ootas mind ühe hoolitseva inimese valmis seatud ööeine kohalike delikatesside ja õlle näol :-)
Järgmisel hommikul katsetasime hotelli Prantsuse tüüpi hommikusööki (valdavalt saiatemaatilist), pidasime vähe võistkonnaga sõjanõu ja asusime aegasti teele võistluskohta. Halli ümbruses koertele jalutamise ruumi oli, hall aga ostus üllatavalt vähe pealtvaatajaid mahutavaks. Kaubandust oli samuti vähe ja minu pettumuseks puudusid raamatud täiesti.
Vetkontrollis vaadati kahtlustavalt Lille kurvikat rinnajoont, aga mis teha, kui valetiinus saabub kõige ebasobivamal momendil ja õnneks mõistis ka vetkontroll, et me ei ole kutsikaid koju pesakasti ootama jätnud seniks kuni emme võistlustel ära käib.
Eesti võistkonna treeningaeg oli väga mugaval keskpäevasel ajal. Juba eelmisi võistkondi vaadates oli selge, et vaip on ülilibe. Nii see oligi ja libedus ei seganud ainult mitte suuri koeri, vaid ka väiksemaid. Näiteks ühel 180 kraadisel pöördel libises Lill külili ja sõitis nagu kelgul minema. Väga raske oli ka slaalom, sest ka sealt kippus koer lihtsalt välja libisema. Treenigul oli lubatud kasutada mänguasju ja maiust võis anda teatud kohas. Olin kodus valmistanud Lillele patuka, vanasse Tako fliisi varrukasse õmblesin sisse kotleti ja kasutasin seda nii trennis kui järgmistel päevadel võistlustel.

Tantsuhoos fännid  Foto Inge Ringmets



Terjer võtab sõna  Foto Inge Ringmets



Peale treenigut käisime söömas hamburgereid, ostlesime kohalikus Carrefouris, koduhotellis toimus veel võistkonna koosolek, kus Sanka ja Kairi andsid meile edasi kaptenite koosolekul räägitu.

Flandria- Brügge

Rannik üle vaadatud, võtsime suuna Belgia põhjapoolsesse ossa Flandriasse, kus sihikul olid linnad Gent ja Brügge. Öömaja ei olnud ma reserveerinud mitte kuhugi, seega olin oma valikutes täiesti sõltumatu: mina, Lill, keps ja Opel- võisime maanduda kuhu iganes. Kujunes nii, et maabusin Brüggesse, peale 1,5 tunnist linnas jalutamist oleksin juba paaegu lahkunud, aga siis avastasin kanalid ja olin neist sedavõrd võlutud, et unustasin nii Genti kui ka sihikul olnud Ardennide mäestikus asuvad koopad ja jäin Brüggesse ööbima. Brügge väärib kindlasti Põhjamaade Veneetsia tiitlit ja muideks kuulub Brügge ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse, vanuse poolest on Brügge paarkümmend aastat meie iidsest Tallinnast vanem. Vaatamata sellele, et turismihooaja kõrgpunkt oli kindlalt möödas, oli linnas turiste üksjagu ja hotellikoha leidmine osutus päris keerukaks, lõpuks jäin siiski valikuga väga rahule, tuba oli vaatega kanalile, sisaldas hommikusöögi ja maksis õnneks ka ainult kahekohalise numbri jagu. Pean oma häbiks tunnistame, et ei jõudnud mitte ühtegi Brügge kuulsatest muuseumidest.  Kui keegi veel peaks Brüggesse sattuma, siis julgeksin soovitada jalgrattarenti linnaga tutvumiseks, jõuab rohkem ja jalgrattaid on seal meeletult palju ning rattur liikluses täiesti võrdväärne autojuhiga. Üldse sujus liiklus vanalinnas tänu ühesuunalistele tänavatele väga ladusalt, parkimismaja leidmiseni tiirutasin linnas autoga ja olin meeldivalt üllatunud kui lihtne on võõras vanalinnas autoga liigelda. Ka koeri oli näha palju ja nad olid väga viiskad ja meeldivad ühiskonnaliikmed.

Jaapani turistid olid väga varmad Lille pildistama ja palusid luba ka silitamiseks, kahjuks Lill käitus tüüpilise pahura eestlasena ja ei vaevunud isegi mitte sabaga vonks-vonks tegema viisakate jaapanlaste rõõmuks.
Käisime Lillega ka paaditripil, et nautida kauneid vaateid kanalilt ja see oli tõeliselt vahva. Koerad olid laeval küll ametlikult keelatud, aga pisike sülekoer Lill oli teretulnud. Meie kõrval istunud proua poja peres ka welshi terjer, nii et meil jätkus juttu kauemaks. Tervitused Inglismaale Bentleyle :-)
Turiste sõidutasid lisaks lotjadele ka hobukaarikud, kus hobustele olid vahvad Pampersid pandud, et sõnnik jumale eest mitte linnatänavale ei pudiseks.

Ilm oli hilissuviselt soe, 19 kraadi ja päikeseline. Vastandina Prantsusmaale, said ka kõik inimesed, keda mina kõnetasin, ka inglise keelest aru. Keskpäeval startisime Brüsseli suunas, et Eestisse naasta.

Normandia

Alustaks sedakorda värskemate mälestustega. Kuna paraku kogu meeskond koos koju sõita ei saanud piiratud arvu koerakohtade tõttu, siis otsustasin seda võtta võimalusena tutvuda kohtadega, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seega asusin esmaspäeva hommikul teele Normandia ranniku poole, sihiks Joeli soovitatud Cap Gris-Nez. Suur osa pisut enam kui 100 kilomeetrisest teekonnast kulges mööda kiirteed, selle lõbu eest kasseeriti peaaegu 6 euri muide. Vastutuul oli niivõrd tugev, et ülesmäge tuli pisikesel Opel Corsal kõvasti vaeva näha. Viidad näitasid kenast La Manchi tunnelit ja Inglismaale viivate praamide sadamat, nii et korraks tekkis juba kiusatus Belgia asemel Inglismaale lipsata. Tuul oli muide tõesti nii tugev, et esimeses peatuspaigas ühe künka otsas, tuli auto ust täisjõuga pressida, et üldse väljuda saaks. Õnneks Cap Gris-Nezis oli tuul siiski vaiksem. Sõitsin läbi maaliliste pisikeste külade, näha oli, et turismihooaeg on läbi saanud, välikohvikutest olid alles vaid mõned koristamata toolid.

Tee lõpp

Tähelepanuks inimestele, kes alati liiklumärke ei suuda jälgida, maailmas on teid, kus ilus sile asfalt  lõpeb nii nagu juuresolevalt pildil näha on. Mulle oli täiesti arusaamatu, kellel peaks sellist teed merre vaja olema. Vastus aga selgus üsna varsti, parklasse saabus autoromu, kus sees karvik-surfar, kes kiirelt telefoneeris teistele karja liikmetele, varsti olid neid juba palju ja siis sammusid nad nii nagu väiksed pingviinipoisid teed mööda merre, hulpisid kõhuli pisut kaldast eemale ning asusid laineid püüdma.

Surfar aklimatiseerub- vesi oli ilmselt külmavõitu

Jätsime surfarid mere küüsi ja asusime Lillega mäkketõusule, et vaadata üle II maailmasõja aegsed kindlustused. Arvestades ranniku järskust, siis pidid dessandis osalejad olema küll alpinisti koolitusega. Praegu aga söövad lambukesed rahulikult rohtu seal, kus kunagi veriseid taplusi peeti.

Miljonidollari vaade villa õuest



Lambad viisid mõtted kodus ootavale lambakoerale



Rannik pakkus maalilisi vaateid, päike piilus pilve tagant, Inglismaa rannik paistis kätte, see oli üks mõnus koht, kus polekski viitsinud lahkuda. Lill oleks meeledi tutuvunud kohalike näriliste eluga, aga paraku ei soostunud ma teda rihmast vabastama-usalduskriis, mis teha :-)

Tako võistlused 24.09

Kohtunik Kati Wala Soomest, võistluspaik meie koduhall, rajad mõistlikult rasked ja mis kõige olulisem selle asja juures, tegu viimase võistlusega enne Lievinit.

 Esimene rada- täielik keskendumise puudus Lille poolt, ausalt öeldes tundus, et ta põgeneb rajalt, et läbi otsida oma lemmiknurk. Kohe esimestel tõketel tulid näotud suured kaared, A-kontakt oli ka vägagi kahtlane, kuna tegelesin enda õigesse kohta positsioneerimsega, et Lill tunnelisse saata. Tõrge juhtus peale tunnelit olnud tõkkel, kust Lill keeras minu järgi tagasi, seega tõde, et saada koer tõkkele ja usalda teda, meil paraku ei kehtinud. Olin sellest niivõrd nördinud, et peale poomi ja tunnelit lasin Lille lihtsalt valele tõkkele hüpata. No ei viitsi mitte lõpuni pingutada, kui enam puhast rada pole.

Järgmised rajad püüdsin juhtida nii, et koer saaks turvaliselt üle iga tõkke upitatud, õnnestuski, aga midagi nauditavat selles polnud, samas ei tahtud ka viimast kontrollvõistlust lõpetada kolme diskvalliga.

Teine rada õnnestuski läbida puhtalt, paraku aga aeglaselt, alla sekundilise ajaveaga teine koht Reila järel.

Hüpperada õnnestus samuti rajavigadeta, aga ajaviga oli 2 sekundit, mingeid suuri kaari ei paistnud olema, järelikult ikka kiirus oli päris kohutav. Veelkord teine koht, seekord Pätriku järgi. Järgmisel päeval välitrennis oli Lillel särtsu küll, nii et ei saa end ka valetiinusega vabandada ja jääb üle ainult loota, et Lievini pasunad ja prozektorisära Lillele elu sisse teevad.

Ryderi debüüt 0 klassis

Ryderi A0 debüüt leidis aset Tako hallis sel reedel toimunud võistlusel, varasemalt oleme jooksnud ainult tunneleid. Kuna kontaktpinnad veel selged pole, siis esialgu saame harjutada hüpperadu.
Suurem seltskond hallis oli Ryderile siiski päris erutav. Esimesel rajal piirdus Ritu ühe vaatlusringiga, kohtunik oli nullikatega leebe ja kätte ei tõstnud, vaatamata lisaringile tuli kiiruseks siiski 4,1 m/s ja kuna konkurendid ka enamat ei suutnud, siis Ryderi debüüt päädis esikohaga.

Teine rada läks meil aga täiesti aia taha, vaatmata suurepärasele kontaktile enne starti ja veel paremale püsimisele stardis, ei suutnud Ritu siiski raja läbimisele keskenduda ja siirdus jälle pealtvaatajatega tutvust tegema. Kuna Ryderiga enam ühendust ei õnnestunud saada, siis võtsin koera kaenlasse ja lahkusin rajalt.
Seoses Ryderi nimelise tüübi ilmumisega peaks vist kaaluma blogi nime muutmist ;-)

Nokiat otsimas

Pühapäevaseks võistluseks olime valinud Nokia- jah seesama Nokia, kus alustati kummikute tootmist ja lõpetati mobiiltelefonidega. Tampere kiirteed pidi on see vast 2 tundi autosõitu, seega ei midagi hullult kauget, teekond läks igati kiirelt vaatamata sellele, et Citröeni 5 käik oli jäävalt hingusele läinud. Ja milleks on siis autos raadio, ikka selleks, et valesid hääli summutada. 

Nokia plats on ilmselt kõige ilusam agilityplats, mida ma näinud olen- asub sügavas metsas sammaldunud kaljude embuses. Samal väljakul olid ka IPO varjeid, seega paistab, et tehakse muudki koerasporti. Väikeses majakes oli  võistluspäeval avatud kohvik ja ruumi oli näiteks ka klubiürituste või loengute tarbeks.

Ka inimesed olid seal muhedad ja ilmselt hea huumorimeelega, vt. näiteks pildikesi kohaliku kemmergu uksel, mis olid sedavõrd vahvad, et ei saanud neid jäta jäädvustamata.

Paraku eriliste sportlike saavutustega me järjekordselt ei hiilanud, esimene agilityrada õnnestus kõige paremini, rada iseenesest oli paras pähkel, sest kohtunik Marjo Heino ei näinud eriti vaeva, et muuta maksiklassis kasutusel olnud Henri Luomala rada. Kui me poleks saanud slaalomis tõrget, oleks tulemus võinud päris korralik olla. Aga oleksit ei ole ja seega 7 koht tulemusega 5,5. Teiselt agilityrajalt Lill lahkus, sest metsa servas ülesvõetud lõhn vajas uurimist :-(

Hüpperajal oli algus igav keerutamine, mis tõi kaasa ühe tõrke ja 12. koht 7,5 kp.ga.

Mis aga põhiline selle reisi juures- viimasel rajal tegid supertulemuse Liivika ja Piko, saavutasid serdi ja nii võiski öelda, et tulles oli autos üks soome agility tshempion ja minnes juba kaks! Väga tore oli sellise sündmuse tunnistajaks olla ja suured õnnitlused päevakangelastele.

Vantaa 10.09

End proovile panemiseks väljaspool koduseinu sõitsime koos Liivika ja Pikoga Soome. Võistlused toimusid Soome borderterjerite tõuühingu korraldusel Ojangos, kus lisaks arvukatele väliplatsidele ehitatakse ka uut koeraspordihalli.
Kohtunikuks oli Ritva Herrala, kes kevadisest võistlusest oli meelde jäänud ülimalt lihtsate radadega. Seekord tundusid rajad  A2 tasemel olevat, aga  see oli siiski petlik, diskvalle ikka kogunes. Täitsa huvitavad rajad olid ning pakkusid erinevaid lahendusvõimalusi.
Esimene agilityrada läks päris normaalselt kuni slaalomini, ei oska nüüd öelda, kas enne oli muna või kana- mina tunnetasin, et Lill hüppab kohe slaalomist välja ning täpselt nii see toimuski. Või hüppas Lill välja seepärast et minu mõte liikus juba slaalomist edasi- võta sa kinni. Parandamisega muidugi läks aeg ja poomikontakti viga ei jäänud ka sel korral tulemata. Seega 10 kp.ga 20-s koht.

Hüpperajal juhtus aga midagi õige kummalist. Raja esimene pool kulges meil väga konarlikult, õnneks ei juhtunud seekord ka slaalomis midagi, peale tunnelit rõngasse minnes hüppas Lill aga rõngasse sisse, mispeale kaasaegne turvarõngas laiali lagunes. Mina seda muidugi ei teadnud, hääle järgi sain küll aru, et hüpe puhtalt välja ei tulnud. Kahjuks videol jäi see episood kohtuniku selja taha. Rõnga nurk eelneva takistuse suhtes ei olnud sugugi paha, ainuke, mida oskaks süüdistada, oli otse silma paistev päike, mingi vabanduse peab ju ometi leidma :-) Peale rõnga purustamist liikus Lill väga aeglaselt, tuli 0,3 sekundit ajaviga ja 10. koht
Eeldasin, et rõnga purustamise eest antakse vähemalt 5 kp., minu üllatuseks seda aga ei juhtunud.
Viimane rada, jälle kontaktivead :-(, olen end A-l alati väga julgelt tundunud, kuid nii nagu Luigelgi juhtus, kiirustasin edasi ja Lill hüppas üle, lisaks oli kiirus vägagi kehv. Sellelt rajalt siis kümnekaga 25.koht.
Peale minide ja midide jookse vaatasime ka maksisid ja seejärel tegime mõnusa jalutuskäigu Luukki maastikukaitsealal, mille saabunud vihm küll lühemaks kärpis.

CACIAG Luigel

Kohtunik oli kõva selgrooga, ehkki laupäevane päev kõneles, et seatud kiirus ideaalaega jõudmiseks meie koertele jõukohane pole, ei tehtud ses osas ka pühapäeval mingeid järelandmisi. Ja eks ta õige olegi, kui ikka CACIAG tahad võita, siis tuleb olla tasemel- s.t olla võimeline konkureerima maailma parimatega. Pühapäeval võtsin koera stardiks ettevalmistamist märksa tõsisemalt kui päev varem, ka tunne enne starti oli väga hea s.t suutsin unustada võistluse korraldaja rolli, kuid siiski tabas meid esmapilgul täiesti arusaamatu diskvall suhteliselt raja alguses, videolt vaadates selgub, et vastus on siiski liiga kõrgele tõstetud käes, mis saadab koera hoopis eemal asuvasse tunnelisse.

Agilityrada oli väga kentsaka stardiga, kus esimese takistuse suund oli pigem nagu rajalt välja. Suure üllatusena suutsime hankida kontaktivea A-lt, seda on Lille agilitykarjäärijooksul juhtunud vaid paar korda ja seega pean siiski meeles pidama, et ei tohi nii julgelt hakata koera kõrvale tõmbama. Lisandus veel üks tõrge.Vaatamata rohkem kui 21 karistuspunktile olime agilityrajal 4.ndal kohal, sest teistel läks veelgi hullemini. Parim koer agilitys oli Soome welshi terjer Superruuvi, kuid aeg läks temalgi üle rohkem kui 4 sekundit ja Caciag jäi välja andmata nii mini kui ka teistes võistlusklassides.

Tako võistlused 27.08 Luigel

Laupäevane hüpperada oli täiesti kohutav, ei olnud tuju ei minul ega koeral ja sellise tujutu juhtimisega oli lihtsas kohas koera tõkkelt valele poole keeramine ja seejärel kohe samale tõkkele tagasi hüppamine igati loogiline.

Agilityrajalt jäi pisut parem mulje, poomikontakt läks küll üle ja napilt jäi puudu, et Lill oleks peaaegu A alla välja jooksnud, kuid seejärel tabas meid ootamatu viga slaalomis, kus Lill sisenes õigesti, aga peale kolmandat pulka lipsas slaalomist välja. Tagantjärgi olukorda analüüsides ei oska muud arvata, et kuna kiirus slaalomisse sisenedes oli tavalisest suurem, siis tekkis nö.kiirete koerte sündroom, kes ei suuda peale paari pulka enam oma keha kontrollida ja seetõttu jätavad pulga vahele. Või läks mu mõte siiski ülearu vara slaalomist koera välja pööramise peale, ei tea. Kuna viga või õigemini isegi kaks olid käes, oli mul võimalus kasutada tunnelist tunnelise saatmisel varianti jääda hoopis ise teisele poole poomi. Ja see õnnestuski, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Oleme sellist kohta treeninud ja paraku edu saavutamata.

Vaadates protokolli ei ole nii kehvasid tulemusi ammu näinud, aga ausalt öeldes on Eesti agilitysportlasi viimasel ajal ka ülearu hellitatud lihtsate radadega  ja mõtetult väikeste kiirustega. Ei mäletagi, et oleks kunagi näinud sellist asja, et puhtalt raja läbinud koer saab DSQ maksimum-aja ületamise eest, nendel võistlustel juhtus seda aga päris mitmel korral.    

Riia Caciag 20.08

Riia rahvusvahekine võistlus algas tavatult agilty rajaga. Viimase aja lihtsate radade taustal sisaldas see rada mõnusa vimka slaalomisse sissemineku näol. Nurk oli küll lihtne, kuid sisenemistee mõlemilt poolt ``blokeeritud`` hüppetakistusega. Ega neid koeri palju polnud, kes sealt puhtalt pääsesid. Kahjuks tõmbasin minagi süüdimatult koera slaalomi algusest mööda kartes kõrval olevat tõket, hiljem lisasime ka kahjuks juba traditsioonilise poomikontakti vea.

Hüpperada oli mõnus jooksurada, omad konksud olid sealgi, kahjuks saime jällegi tõrke slaalomisse sisenemisel. Ilmselt pingutan võistlustel üle ja ei usalda koera, trennis tulevad minu meelest slaalomisse sisseminekud hästi välja.

Konkurents oli Riias väike, ei mäletagi võistlust, kus oleks A3 miniklassis olnud 5 võistlejat, aga Riias see nii oligi. Ja nendest 5-st olid ka veel 3 Eestist kohale tulnud, midiklassis oli osalejaid suisa 3.

Kuna mitmed kaasvõistlejad olid saanud diskvalli, siis rahvusvahelisel võistlusel saime teise koha!

A-Koera võistlused 13.08

Kohtunik Marianne Fernström, rajad jällegi pigem lihtsamate kui keeruliste killast. Lille tulemused:

Esimene agilityrada 5kp. (poom) ja 4.koht
Teine agilityrada 5 kp. ( poom) ja 2.koht

Hüpperada 0 kp. ja 4.koht, see viimane rada oli täiesti ebaõnnestunud vaatamata 0 tulemusele, tahtsin üliökonoomselt koera tunnelisse saata ( nagu Rauno Virta koolitusel harjutasime), aga välja tuli vastupidi, saatsin koera peaaegu tunneli taha ja kaotasin sellega kiiruse, tundus, et Lill ei tulegi tunnelist välja. Peale sirget tunnelit tuli meil veel ülisuur kaar ja seega kaotasime ajaga oluliselt teistele. Kas tõesti pean hakkama õpetama oma suurepäraselt pööravale minikoerale tunnelipidurdust?

Setu Pärnus 07.08

Otsustasin Setu regada kahele rajale, kuna turistina oleks ta nagunii Pärnus kaasas viibinud ja pealegi tundus peale meistrikaid, et vanamees tunneb agilityst täit mõnu ja seega miks mitte veel mõni start teha. Vastuargumendiks vast see, et Anne nipikad rajad on meile puudulikule ettevalmistusele liiga keerukad, õnneks nii ei olnud. Hüpperada õnnestus teha ühes kohas inetult pusserdades, aga siiski puhtalt, Pikole kaotasime peaaegu 4 sekundit ja saime 2 koha. Agilityrajal enam nii hästi ei läinud, kaotasin koera väga lihtsas kohas ja see viis tõkkele valelt pool, seega agility rajalt diskvall.

Kuna adrenaali selles päevas ilmselgelt nappis, otsustasin omaniku poolt hüljatud iiri terjeri viimasesse starti viia, tulemuseks 3 edukalt sooritatud tõket ja seejärel tõmbasin koera tunnelisse A asemel, üsna piinlik etteaste oli. Sedriku jooksudest kahjuks jäädvustust ei ole.

Ryder tunnelite võistlusel.

Ryder osales sel aastal esimest korda tunnelite karikasarjas ja vägagi edukalt. Ei mingit ringivahtimist, ilus keskendunud jooks, kahjuks õnnestus mul teisel rajal saada tõrge- jäin koerale ette ja saatsin ta pika käega tunneli taha, seetõttu jäi meie üldtulemuseks 18.koht. Muidugi ei ole Ryder tunnelimürskudega samaväärselt kiire, aga ka mitte hullult aeglane. Ehk proovime ka edaspidi osaleda mõnel tunnelivõistlusel või hüpperajal.

Setu viiendad meistrikad

Ehkki nii Lill kui Sedrik on mõlemad 7 aastased, on Setu võistluskarjäär olnud tunduvalt pikem kui Lillel, alustasime niipea kui vajalik 15 kuu piir kätte jõudis, siis nimelt ei kehtinud veel 18 kuu nõue. Tol ajal peeti Eestis 3 agilityvõistlust suve jooksul ja nii ei saanud ühtki võimalust jätta kasutamata. Nii ongi välja kukkunud, et praegused meistrikad Setule olid juba viiendad, Lill aga osales alles teist korda EMV-l, kuna 4 aastat tagasi saime A3 just meistrikate päeval ja üks aasta jäi vahele kutsikate tõttu.

Tagasivaade Setu tiitlivõistlustele kõneleb järgmist:

2007- 5.koht 6 osaleja hulgas, hüpperajal sai meile saatuslikuks vale tunneliauk

2008- 2. koht 6 osaleja hulgas, meistritiitel jäi pidama üle hüpatud poomikontakti taha, aeg oli meil kiireim.

2009- 3. koht 6 osaleja hulgas

2010- 3. koht 7 osaleja hulgas

Oli üsna ilmselge, et sel aastal kuulume ainult rahvasportlaste hulka, kelle rolliks on osavõtt. Aga minu meelest on uhke, et agility meistrikatele jõuab ühe rohkem koeri ja kindlasti tahtsin ka oma panuse anda, et osalejate nimekiri ikka pikem oleks.  Meistrikate plaani sai peetud juba talvest saadik, see oli motivaator Setu füüsiliseks ettevalmistuseks, dieedil pidamiseks ja ka mingil määral treenimiseks. Paar proovistarti enne meistrikaid olid küll rohkem kui õudsed, kõige kurvem, et Setus ei olnud enam seda sära ja rõõmu, mis teda varem valdas agilityt tehes. Ses mõttes oli Tartu jooksud väga positiivne üllatus, Setu oli väga keskendunud ja ületas ennast igati. Loomulikult on meie ja eesti parimate midikoerte, kelle tase on praegu rõõmustavalt hea ja ühtlane, suur-suur tühimik.

Hüpperada läks igati korda, okseri ületamine oli suur katsumus, aga õnnestus,  suuri kaari ei olnud, ajaliselt kaotasime liidrile 5 sekundiga. Rajad olid ülilihtsad ja valdavalt tulidki võistlejatelt puhtad rajad. Samuti lõpetasime agilityraja 0 tulemusega, kaotus liidrile 5,5 sekundit. Selle puhta raja kohal on muidugi suur küsimärk- minu teada hüppas Setu A- kontakti üle, kas kohtunik seda näitas või ei, ei tea, just see rada jäi ka filmimata, hindamislehel viga ei olnud ja seega jäi Setu lõpptulemuseks ikkagi 0 vaatamata kaasvõistleja protestile.

Seega kui vaadata lõppresultaati, siis enne pole Setu kunagi meistrikaid 0 karistuspunktiga lõpetanud, seega meie parim tulemus :-) , kohaks 5-s 8 võistleja konkurentsis.

Setu hüppetehnika oli täiesti hea, ei esinenud tema tippimist enne tõket ja sellele järgevat mõttetut hüpet kõrgusesse, nii sain innustust viia vanamees ka Pärnusse võistlema.

Ilusad pildid pärinevad Livialt ja Tuulilt, aitäh!

Eesti Mini Meister 2011- Wonderbabe alias Lill

Võistluseelse nädala vaevlesin küsimuse- kas olla või mitte olla käes, antud kontekstis tähendas see siis, kas osaleda Lievinis maailmameistrivõistlustel või mitte. Ja otsus sai tehtud lähtudes faktist, et võistlusvorm, mis küll tundub juba uksele koputavat, ei taha siiski kuidagi saabuda ja samas ka Lille bioloogiline kell kutsikate saamiseks üha tiksub. Seega otsustasin anda võimaluse pingereas järgimisele ja ise sõita Prantsusmaale pealtvaatajana ning Lille agilitykarjäär võiks siis veel jätkuda 2012 aastal, näiteks Rootsis toimuval EO-l.

 Hea kerge tunne oli kui otsus tehtud sai :-) Aga siiski lendasid läbimõeldud plaanid tuulde. Naljaviluks oli välja öeldud, et kui Lill tuleb Eesti meistriks, siis ei mingeid kutsikaid, vaid sõit MM-le, aga naljadega on tihti nii nagu unistustegagi- täide lähevad!

Senine mulje Leena Rantamäki-Lahtise radadest oli kui kergetest jooksuradadest ja nii nägid välja ka meistrikate rajad, kohe eriti lihtsad, miniklassis näiteks ei tulnud mitte ühtki diskvalli, seega käis kogu võistlus vaid sekunditega ehk siis puhtalt kiiruse peale. Paraku meil siin midagi hõisata pole, kui pole pöördeid, kus efektiivne olla, siis otsejooksimises ei ole Lille tihe õmblusmasina samm kindlasti mitte kiiremate killast.

Võistlus oli meie jaoks veel eriline sellepoolest, et jooksuaja tõttu startisime peale maksikoeri viimase võistlejana. Tundus, et jooksuaeg oli Lillest pisut üleliigset vurtsu välja lasknud, Haapsalu elekter oli igatahes kadunud, aga ei ole halba heata, mõtliku Lillega on ausalt öeldes pisut kindlam joosta.

Hüpperajal platseerusime 4.ndale kohale, kaotus liidrile 2 sekundit, aga meie jooks oli ka väga-väga rahulik. 

Agilityrajal seevastu oli Lillel pisut kiirem minek ja ainuke keerutamise koht õnnestus ka väga kenasti, sellelt rajalt teine koht, kaotus liidrile 0,6 sekundit.

Kuna aga meistrivõistlused peetakse kahe raja koondarvestuses, siis kahe 0 tulemusega võistlejate hulgas oli meie koondaeg parim ja seega meistritiitel meie! See oli küll suur üllatus, lootsin kohta medalikolmikus ja oli pettunud, kui mind ei kutsutud ei teisele ega kolmandale kohale, arvasin, et ju siis neljas koht tuli ära. Aegade poolest kaks kiiremat koera Charlie ja Relly olid paraku saanud  5 karistuspunkti ja langesid seega mängust tiitlile välja.

Pildil on Lill võtmas viimast meistrikate tõket. Enne võistlust lugesin endale sõnad peale, et ei korduks Haapsalu vead- ka lihtsal rajal ei ole kohti, kus end lõdvaks lasta, rada lõpeb peale viimast tõket. Miskipärast kipub see tõde ikka aeg-ajalt ununema.

Peale võistluste lõppu juhtus aga veel üks oluline asi- otsus MM-l mitte osaleda läks veelkord läbivaatamisele ja Tuulelippude Nõukogu lõplik otsus sai selline- Lill sõidab Lievinisse ja lapsi ei tule, Ryderi tsölibaat kestab edasi .-) 

Pildimaterjal Livialt, video Keerd Movie Production, tänud akõigile abilistele ja pöidlahoidjatele!

Haapsalu 23.07

Osalesime seekord ainult Lillega, kohtunik Henri Luomala radadest on mul Soome võistlustest väga positiivsed mälestused. Paraku Haapsalu rajad olid hoopis midagi muud kui Soomes, ilmselt ei tahtnud kohtunik eestlasi oma raskete radadega hirmutada. Iseäranis lihtne oli esimene agilityrada, raskem koht oli slaalomisse minek, mida ma kartsin ära vussida ja nii läkski, ma ei jätnud koerale piisavalt ruumi ja lükkasin ta slaalomist mööda, seega kohe alguses tõrge ja asi põhimõtteliselt pekkis, saime ka poomikontaktivea, seega kokku 10 karistuspunkti ja 7 koht. Tuleb tõdeda, et kiirus oli Lillel väga hea, vaatamata slaalomi tõrkele miniklassi kiireim aeg!

Teisel agilityrajal tuli viga väga lihtsas kohas, kiirustasin ise A-st mööda, käsi all ja loomulikult tuli tubli Lill minuga koos A-st mööda ja otse tunnelisse, siit siis DSQ, poomikontakt õnnestus.

Hüpperada- kõik oleks olnud ilus kui imelihtsas tunnelisse saatmise poleks olnud ma lohakas, seega raja kõige lihtsamalt kohalt tõrge ja kokkuvõttes 5. koht.

Vaatamata alanud jooksuajale oli Lill ülimalt motiveeritud, kiire ja kontaktne, paraku jäi aga jälle midagi puudu. Vaatamata lihtsatele radadele ei saanud me järjekordselt normaalset tulemust kirja.

Who the Fuck is Ryder?

Nädalavahetus Pärnus

Peale ligi aastast pausi oli osalemas ka Setu, eesmärgiks testida, kas on mõtet registreeruda EMV-le. Esimene Peterise rada oli päris keeruline õppida, üritasin meelde jätta erinevaid juhtimisvõtteid mõlema koera jaoks, aga kui oli vaid paar minutit veel aega ja meelde ei olnud jäänud õigupoolest kumbki variant, siis sai otsutatud, et kasutan Setu tarbeks mõeldud võtteid ka Lille puhul.
Paraku juhtus nii, et Lill otsustas peale esimest tunnelit minna jalutama, tegi auringi ümber kohtuniku ja siis naases mu juurde, saime ka poomikontakti vea, kuna jooks oli täiesti rikutud, siis ega ma eriti ei juhtinud enam ja lasin lõpu eel koeral ühe tõkke valelt poolt hüpata. Tegelikult oleksin pidanud Lille rohkem järgi ootama, usun, et siis poleks seda uitama minekut sündinud.
Lille esimene rada
Setu rada oli väga aeglane, nii aeglane, et oma mõtetes olin juba kaugel eespool ja seega ehmusin ilmaaegu, et olin unustanud koera rõngasse saata. Nii piiratud ajumahuga ei tasu ikka unistada kahe koeraga võistlemisest :-)
Sedriku esimene rada
Setu teiseks rajaks oli üles soenenud, kiirus oli täitsa normaalne, nii normaalne, et kui trennis tundus, et minu tempo aeglustamisest piisab kontaktpindade edukaks sooritamiseks, siis nüüd kalpsas Setu rõõmsalt üle nii A kui poomi, aga aega me jõudsime ja minu suureks üllatuseks saime 10 karistuspunktiga teise koha. Tõkete kõrgus oli minimaalne, eks ka see aitas kaasa.
Lille teine rada- samuti DSQ. Kahjuks videot ei ole kummastki teisest rajast.
Kuna jooks ei suju kohe kuidagi, siis otsutasin Riia Caciag´i Lillega vahele jätta.
Ja loomkatsed Setuga jatkuvad.

Inimene versus terjer- 21.05 Veskimetsa hüpperada

Sellist show´d ei olnud me tükk aega korraldanud. Nagu juuresolevalt pildilt näha polnud peale Lillega kemplemist mul õrna aimugi, kuju poole see rada võiks kulgeda. Mingi ime näol jõudsime me finishisse ainult 5 karistuspunktiga, mille andis kukkunud latt. Ma-sen-dav...

Pärnu 11.06

Tänu huvitavale Hollandi kohtunikule olime Pärnus platsis nagu 5 kopikat. Peale A0 jookse tegime jalutuskäigu jõe äärde, kus Lill sai ennast oimetuks kroolida ülimõnusas jõevees, oli küll arvata, et ega see enne võistlust kasuks ei tule, aga kuna ujumine on Lille üks meelistegevusi, siis ei raatsinud ma teda sellest lõbust ilma jätta.
Esimene rada oli selline, kus koer pidi olema näpuotsas kinni ja see ju iseenest meile sobib, õnnestuski joosta puhas rada. Paraku kas siis kuumus, selga ununenud talvekasukas või ujumisväsimus olid jätnud Lille kiirusele oma jälje, eriti slaalom, mis viimasel ajal on olnud trennis väga kiire, oli lihtsalt üks suremine, seega kaotasime Willile 0,8 sekundilise ajaveaga.
Teine rada paraku läks kohe käest ära, pärast A-d tõkkele viimine ebaõnnestus s.t tuli suur kaar, lisaks sellele olin väga käpardlik tõkkel, kus koer pidi tegema täisringi. Rajal oli väga huvitav väljakutse pikkushüppe näol, mida koer pidi sooritama nii,et poom on koera ja koerajuhi vahel. No loomulikult otseselt ei pidanud, aga vähemalt nii oli üliväga mõistlik. Oleme Lillega sarnast situatsiooni proovinud trennis ja vähimagi eduta, nii ei julgenud ma ka nüüd riskile minna. Seega jooksin ikka koeraga kaasa ja saatsin pikkushüppele tagantlõikamisega, paraku juhtus see, et peale tunnelit jooksime Lillega kokku, kohtunik seda küll viiekaga ei karistanud. Tagantjärgi muidugi kripeldab, et järsku oleksin siiski hakkama saanud ka teiselt poolt poomi joostes. Mingis trennis tahan kindlasti sama kohta proovida, kuna oleksin saanud koeraga täpselt sama trajektoori joosta- ja Lill on väga minu liikumissuunas kinni- siis ikka kripeldab, et järksu oleks see õnnestunud...
Lille jooksud, video autor Jane, aitäh :-)
Ahjaa- kahe raja kokkuvõttes olime teised 5 karistuspunktiga.

Tuhala 14.05

Tuhalasse sai mindud eesmärgiga katsetada treenigutel omandatud võtteid võistlusolukorras, mingit survet tulemust saada ei olnud kohe kindlasti mitte. Paraku nõrku kohti mitte ei jää vähemaks, vaid hoopis selgus, et neid on pigem juurde tulnud

Esimesel rajal õnnestus katsetada sundvalssi, paraku ei jõudnud ma siiski asendit sisse võtta ja Lill, kes stardis püsimisega ei hiilga, tuli ka seekord enne luba liikvele, ehkki enda kohta oli ta püsivuses päris tubli.
Algus oli seega konarlik, A kontakt ka väga piiripealne, slaalomisse otsustasin saata tagant lõikamisega ja miskipärast tekitas see Lilles hämmingut, viga siiski ei tulnud, küll aga koer seisatas korraks. Tõrke saime kätte tõkkel, mis oli peale tunnelit, oma arust näitasin koerale tõkke ja olin nördinud, miks ta mööda jooksis, videolt aga selgub, et mööda jooksin hoopis mina ja tõket näitasin raudselt liiga hilja.
Rahul ei saa olla ka kiigega, ehkki kohtunik kätt ei tõstnud, olin ise äärmiselt mitterahul  ning seejärel ei viitsinudki juhtida, seetõttu lipsas Lill poomile ja disk oligi tehtud.
Hüpperada
Nüüd tahtsin proovida võtet, mille nime ma paraku ei mäleta, aga põhimõtteliselt tuleb põlved lõnksu lasta ja koeral lasta teha 360 kraadine ring. Ei tulnud välja! Ka saksa pöördega oleks sama asja tehtud saanud ja ilmselt ka edukamalt. Oma rahustuseks proovisin raja algust sama juhtimisvõttega trennis uuesti ning tuli välja küll, ikkagi puhas ajastatuse küsimus.

Tako võistlused 16.04

Seekordsed võistlused toimusid koduhalli toetavate seinte vahel, aga kasu polnud sellest midagi. Lill on nüüd füüsiliselt heas vormis, pekk ja valetiinus on kadunud, kiirus ja tahe on põhjas, paraku aga ei tule järgi meie koostöö.
Esimene kohtunik Dimtrochenko rada oli üllatavalt lihtne, õigem oleks siiski öelda uinutavalt lihtne, sest raskus seisnes kiiruses. Lasin end lõdvaks, tegin vea kohas, kus ma oma õpilastele oleksin sõnad peale lugenud- ei oodanud ega vaadanud tunnelist tulevat koera ja lasin tal selja tagant poomile lipsata. Diskvall juba käes, lasin veel Lillel valesse tunneliauku lipsata. Rajal oli kaks 360 kraadist pööret ümber tõkke, esimene tuli neist hästi välja, teisel läks aga kaar suureks.
Kui esimene rada läks laiskuse nahka, siis teisel rajal lisandus veel üks L- lollus on selle nimi! Enesekindlalt valisin raja alustamiseks mittetoimiva võtte- lükkasin koera teise tõkke taha ja siis sinna otsa sooritada eestlõikamine, mis loomulikult välja ei tulnud! Targu ei küsinud ma ka treenerilt nõu, kartes, et ta mu mõtte maha teeb :-) Käest ära on ka poomikontakt, nii et palju tööd on ees.

Sportlased tundmatu looma nahka jagamas

Sellel nädalavahetusel osales üldkehalise ettevalmistuse kiirkursustel ka Lill. Mõlemal päeval tegime ca 1,5 tunnise jalutuskäigu vabas looduses Paljassaares. Laupäeval olin jalgsi, aga kuna lumes sumbata oli päris raske, siis seetõttu pühapäevaks panin suusad alla. Koertele keegi suuski ei andnud ja nii said nad ainult oma käppadele loota. Esmalt vallutasime Väike-Paljassaare, kahjuks unustasin fotoka autosse ja seetõttu jäid jäämäed poolsaare tipus ka seekord pildistamata. Üle jää liikusime Suur-Paljassaare poole ja sealt leidsid koerad mingi asja, mis meenutas pigem mädanenud puuoksa. Mia püherdas tolle peal, liikusime edasi ja siis märkasin, et Setu on karjast maha jäänud. Tagasi minnes selgus, et Setu järab mõnuga seda kännutaolist asja, mis siis ikka järelikult känd ei olnudki. Setu ei olnud sugugi aldis oma saaki loovutama, kui selle viimaks siiski kätte sain, oli kohe hakkamas Lill, kes omakorda haaras saagi ja kuna naissugu on üldiselt taibukam, siis Lill on suuteline ka kaht asja korraga tegema- eest ära jooksma ja samal ajal saaki närima. Lõpuks õnnestus mul objekt oma valdusse saada- tegu oli  tundmatu looma jäänustega, liha oli söönud keegi juba varem, karvgi oli peaaegu hävinud, isegi haisu ei olnud enam, kes oli olnud nahk oma eelmises elus, ei olnud võimalik enam määrata. Suusakepi abil upitasin rõveduse kõrge betoonposti otsa ja sinna ta jäigi. Matk oli koertele üksjagu väsitav, tagasiteel olid kõik kolm uljaspead kenasti minu sabas, ei mingeid põikeid kuhugi poole.
Loodetavasti aitab füüsiline tegevus Lillel rutem unustada kujutletavad beebid, nimelt vaevab teda valetiinus.

Setu rahvaspordi radadele naasmas

Märtsis täitub Setul 7 eluaastat, mis ühele tegusale terjeri-isandale pole veel mingi vanus. Paraku aktiivsest spordist on Setu juba mõnda aega kõrval olnud. 2009 aastal ilmnenud hüppeprobleemide tõttu katkesid meie võistlused ja suures osas ka treeningud. 2010 tegime vaid mõned stardid, millest parim oli Saaremaal täiesti muuseas sooritatud hüpperada. Muuseas sellepärast, et Seppo Savikko võrdlemisi nipika rajaga tutvumiseks Setu vaatevinklist mul aega ei jäänudki. Kui rajal oli eelmine koer, siis meenus mulle järsku- ups, ma pole Setu juhtimise peale rajaga tutvumise ajal mõelnudki! Sellele vaatamata tegime puhta raja ja aeglane tunne osutus petlikuks- Lillest oli aeg 1,5 sek. kiirem. Setu nimelt töötab kaugemalt kui Lill ja püsib ka stardis ( jällegi Lillest erinavalt!) ning seetõttu on teda juhtida märksa rahulikum. Aastal 2010 teenisime ka EMV pronksi, aga seda küll rohkem tänu konkurentide ebaõnnele kui enda heale esinemisele.
Millised plaanid siis aastaks 2011? Punkt üks tuleb Setul kaalust alla võtta. Setu talvine kaal oli 13,5 kg, mis on võrreldes Helsinki aegse võistluskaaluga +2kg. Nüüdseks oleme küll osa sellest kaotanud, kui palju just, ei tea, pole kaalul käinud. Sportliku vormi parandamiseks sai õhtuti Stromkal valgustatud rajal suusatatud ja ka merejääl suuskadega matkatud. Mõned korrad olema ka hallis trenni teinud ja see osutus üleootuste mõnusaks, Setu silm säras ja hüppedki olid täitsa ilusad, rääkimata slaalomist- kui koer on juba korra sisenenud, siis ka sooritab kenasti lõpuni sõltumata sellest kuhu koerajuht liigub. No kiirus ei ole muidugi see mis võiks olla, aga keskealistele rahvasportlastele sobib küll. Kui hüppamisega mingeid jamasi ei teki, siis plaanime mõned võistlused kaasa teha ja ka EMV-l kaasa lüüa.

Hüpperada Tln. 19.02

Tako võistlus 19.02

Meie ettevalmistus uueks hooajaks ei ole veel sugugi alanud, pisut-pisut on nüüd veebruaris treenitud, kuid mingist võistlusvormist rääkida oleks küll täiesti vale. Lisaks kimbutas mind nohu ja peavalu viimasel nädalal ja võistlemine ning ühtlasi ka võistluse korraldamine miinuskraadides ei tundunud üldse meeldiv perspektiiv. Kaalusin ka mitte võistlemist, aga slovaki kohtuniku käekiri tundus nii tavapärasest erinev, et kuidagi ei raatsinud proovimata jätta. Hüpperada oli keerukas, sisaldas ühtlasi ka meile varemgi komistuskiviks olnud slaalominurga, lisaks hulgaliselt muid lõkse, millest ma mõningaid märkasin küll alles kaasvõistlejate jookse vaadates. Minu juhtimine oli väga konarlik, ilmale vastavalt hangunud ja Lill oli samuti väga aeglane- nii saime hangunud juhtimise tõttu tulnud suurtele kaartele ja Lille mitte kõige paremale hoole 5,5 sekundise ajaveaga tulemuse. No pisut mu pettumus hajus, kui selguse, et sellest piisas võistluse võitmiseks ja tegu oli parima tulemusega kogu A3 klassis! Aga tegu oli siiski väga käpardliku sooritusega, mille video varti avalikustatakse.
Paraku edasi läks veel hullemaks. Teise raja algul meenus Lillele üks kontrollimata hallinurk, mis talle juba mõnda aega on erilist huvi pakkunud, hiirepesa sai seekord üle vaadatudki.

Sama lugu juhtus ka kolmandal rajal, Lille perenaine oli saabunud lõhnava supipotiga raja äärda ning seda Lill nuuskima läkski. Iseenesest oli supp tõesti suurepärane, koera nina ei valetanud. Kahju, sest igati mõnus ja sooritatav rada oleks olnud. Agility radade ajaks olime ka mõlemad end korralikult soojaks saanud ja enesetunne oli igati hea, kuid kahjuks ei saanudki end proovile panna.
Foto Livialt nagu tavaliselt.