Veteranid taas rajal

Nüüd on aeg sealmaal, et nii Lill kui Setu on ea poolest kõlbulikud veteraniklassi. Tegelikkuses on koertel siiski suur vahe, Lill on nagu elektrijänes, kes peale kodus veedetud kuid lihtsalt säriseseb jooksulustist, Sedrik seevastu liigub nagu soliidne diiselmootoriga vanahärra. Kuna selgus, et Setu hüppamine päris murul on hoopis midagi muud kui kunstmurul ja üldfüüsiline vormgi on praegu suurepärane, sai Setule kirja pandud 2 rada eesmärgiga testida EMV osalemise mõtet. Esimesel rajal libises Setu mul valesse tunneliauku, hüpperada läks suhteliselt raskelt, eks meie omavaheline koostöö pole loomulikulikult enam see, mis ta kunagi oli. Lõpetasime küll rajavigadeta, kuid enam kui 5 sekundilise ajaveaga ja neljanda kohaga. Juhtimisvigadeta oleks ajaviga vast umbes 2 sekundit võinud olla.

Lille kutsikad on nüüdseks 8 nädalat vanad emapiimast võõrutatud röövikud ja esimene neist juba ka oma uude peresse kolinud, Lill nautis saabunud vabadust täiel rinnal. Meie treeningud on olnud suht tagasihoidlikud ja toimunud koduhoovis üksikuid lühemaid lõike katsetades, esimene proov hüpata võistluskõrgust toimuski Maria talus. Õnneks ei olnud sellega mingeid probleeme ja samuti oli Lill meelestatud ülimalt hästi. Esimesel rajal tabas meid disklaff neljandal takistusel nagu paljusid teisigi, Lille kiiruse juures jäi mul üks saatuslik samm puudu, et saata koer tõkkele tagantpoolt. Muus osas klappis kõik suurepäraselt. Kahjuks video jäi tegemata sest rajast.

Teise raja õppisin mina kahjuks valesti, avastasin rajalt 2 mulle tundmatut takistust 30 sekundit enne tutvumise lõppu ja kogu plaan paraku jäi logisema. Samuti selgus, et Lill jookseb poomi ikka tunduvalt kiiremini kui mina ja raja lõpuosa ei toiminud nii nagu ma seda olin kavandanud. Sellest anarhiast on video paraku olemas.
Nüüd ootavad Lille ees mitmed olulised võistlused meil ja mujal, selge see, et me ei jõua saavutada oma parimat klappi,kuid saame joosta lihtsalt- run for fun ja nii ongi :-)