Dornbirn-kolmas võistluspäev

Tänu hüpperaja ebaõnnestumisele oli selge, et mingit tulemust meil võistluselt saada ei õnnestu.
Kuna lennuk-koerad kipuvad tihti sattuma valedele tõketele, siis kaheosalises võistluses kehtib täiesti vanasõna- tasa sõuad, kaugele jõuad. Meil enam tasaselt sõuda polnud mõtet, aga kiiresti sõitmiseks polnud paraku enam rammu. Viimaseks võistluspäevaks oli koer täiesti väsinud, sööiisu oli tal juba mitu päeva kadunud olnud ja tissid endiselt piima täis, ei tea, kas need komponendid koos kolmepäevase võistlusega andsid sellise tulemuse kokku.
Jah, raja me tegime ära, aeg läks üle umbes 4,16 sekundit ja lisaks õnnestus müürilt alla tõmmata üks klots. Agility rajal andis see meile 37.nda tulemuse, koondtulemus oli 58.koht, ilmselt siis oli ka neid, kes mõlemil rajal disklaffi said.
Muide, minidel nii hüppe- kui agility rajal teenis disklaffi 38% võistlejatest, maksidel ja mididel oli pilt pisut parem.
Võistluste lõputseremooniale seekord ei jäänud, veetsime mõnusa õhtu kauni Bodensee järve äärses välikohvikus ja esmaspäeval asusime taas teele- rongiga Münchenisse, sealt Air Balticuga Riiga, Riiast bussiga Uulu ja sealt sitikaga Pelgulinna.

Tänud fotosüüdistuste eest Sven Sihvile.

Dornbirn- teine võistluspäev

Laupäeval tuli meil joosta kaks rada, esimene varahommikul oli individuaalne hüpperada hr. Alffilt, täiesti tehtavmuidu, aga koht, mida pidasin juba rajaga tutvudes kõige kriitilisemaks, meile ka diskvalli tõi. Ei ole tagurpidi jooksmine ( ja ühtlasi koera kaasa vedamine) minu tugevaim külg, keerasin ennast pisut vara, puudu jäi vast paarkümmend sentimeetrit ja lükkasingi koera tõkke taha. Sest jooksust on kõige enam kahju, sest minu ja Lille tempo klappis seal suurepäraselt.
Järgmine start oli laupäeva hilisõhtul, miskipärast minikoerad alustasid ja ka lõpetasid võistluspäeva. Sellest jooksust sai meie MM-i häbiplekk. Teine tõkke oli järjkordselt tõkke taha saatmine ja ilmselt oli Lillel saanud siiber nii pikast reisist, väsitavast päevast halli puuris istudes või radadest, kus igale teisele tõkkele tuleb läheneda tagant ringiga. Nii lipsaski ta minu selja tagant läbi ja otse tõkkele, ise valjuhäälselt klähvides. Jooksime kuidagimoodi klähvides lõpuni, oleks kohtunik viitsinud, oleks ta vähemalt korra veel võinud vilistada.
Üldiselt hoolitses ikka terjerivägi MM-l selle eest, et rahval igavaks ei läheks korralikke sooritusi vaadates, nii et saime ka oma panuse sellesse anda.

Agility WC 09 Dornbirn-esimene võistluspäev

Esimeseks etteasteks oli võistkondlik hüpperada, kohtunikuks B.Hüppe. Tagntjärgi võib öelda, et see oli minide ainuke mitte karjuvalt keeruline rada, vähemalt minu ja Lille teamile oli rada suhteliselt sobiv. Omad lõksud seal muidugi olid, näiteks mitmed koerad tulid tunnelist valele poole välja ja keerasid siis samasse tunnelisse tagasi. Olime oma meeskonna kolmandad startijad, kuna Snäppy ja Lexi olid saanud juba diskvallid kätte, siis poleks olnud mingit põhjust pabistada. Miskipärast aga rajale astudes kadus enesekindlus, põrand oli ligemal kui tavaliselt, jalad lühikesed ja käed pikad. Tehtud me selle jooksu saime, paar kaart läks küll suuremaks kui oleksin tahtnud, üks latt tuli ka alla, kuna jäin eest lõikamisega hiljaks, aega aga siiski mahtusime. Endal jäi sest jooksust hädine tunne, oleks võinud palju paremini ja sujuvamalt minna.

Aga noh, hea, et meil ei läinud nii nagu juuresoleval pildil! Uskuge või mitte, aga need pole meie!

Agility WC 09 Dornbirn-treeningpäev

Kahjuks ei õnnestunud vahetuid võistlusmuljeid jagada, sest Austrias wifi paraku ei kuulu endast mõistetavate asjade hulka. Esmakordselt sai võistlema sõidetud lennukiga, õhulend Riiast Münchenisse kestis 2 tundi ja õnneks ei ilmutanud Lill mingeid märke ebameeldivast kogemusest. Ronis lennujaamas puurist välja, sirutas korra esimesi, korra tagumisi jalgu ja oligi valmis uuteks seiklusteks saba uljalt püsti. Teekond jätkus rongisõiduga Bregenzisse, väga mugavalt viis kiirrong meid 2,5 tunniga kohale. Hotelli leidmisega läks pisut aega, aga oligi meeldiv jalutada peale 12 tunnist autos, bussis, lennukis, rongis loksumist. Hotell oli väike hubane majake Bodensee järve kaldal.
Treeninguteks oli ette nähtud neljapäev nagu tavaliselt ja meie trenniaeg oli suhteliselt hommikul. Enne seda tuli läbida vetkontroll, mis sedakorda sisaldas ka kirbukontrolli. Asjaajamine oli parasjagu segane, ei olnud korraldajatel kindlat nägemust, millal nad soovivad saada võistlusraamatuid, millal peavad koerad mõõtmisele minema jne. Mõõtmisest niipalju, et kõik mini ja midikoerad, kui neid polnud just Helsinkis mõõdetud, mõõdeti üle. Ehkki Lille on mitu korda kontrollitud, oli natuke ärev tunne- no järsku on vahepeal näiteks rohkem lihast kasvatanud õla peale- aga õnneks oli kõik korras, endiselt mini mis mini.
Trennis üllatasid paljusid koeri uudsed agility takistused, papist kolmnurksed tunnelid, mis olid mõeldud piireteks, koerad aga pidasid neid tõelisteks agility takistusteks ja vupsasid sinna sisse.
Õnneks võistluspäeval olid nad asetatud niiviisi, et avavus ei olnud kutsuvalt paista. Lillele meeldis suur plats ja palju liikuvaid objekte liigagi, suures erutuses oli nii klähvimist kui kontaktpindade ülehüppamist. Olukorras, kus maius on keelatud, on ka raske koera maha rahustada. Piiksuv laud tekitas suurt hämmeldust, Lill püüdis piiluda laua alla, et tuvastada piiksujat, kui seda näha polnud, siis leppis olukorraga. Kahjuks ei tulnud meil trennis kohe üldse kontaktpinnad välja ja Lille meel oli samuti nii ärevil, mis ei tekitanud võistluse suhtes mingit eneseusku. Lisaks oli mul kadunud hääl, ilmunud ka tatitõbi ja Lill oleks endiselt meeleldi imetanud oma imaginaarseid kutsikaid-ei olnud meie team just oma parimas vormis

Syyskabat Helsinkis

Tegu siis Lille viimase etteastega enne Dornbirni prozektorite särasse astumist. Parafraseerides agility koolitate tavapärast väljendit- usalda koera, seekord ma usaldasin ja hämmastaval kombel ka koer ei kuritarvitanud mu usaldust! Juhtimise poolest võis mõlema rajaga 95% rahule jääda.
Kõigepealt proovisime käppa sisetingimustes Ronald Mouweni rajal. Tegu oleks olnud 100% õnnestumisega, kui oleks jäänud saamata kontaktiviga poomil. Tunneli suu oli nii ahvatlevalt ootamas ja paelus Lille pilku, pingutasin üle koera tõkkele tõmbamisega ja viga oligi käes, sry, my bad! Kokkuvõttes 5 kp. ja 15 koht 55 konkurendi seas. Esmapilgul rada ei tundunudki raske, aga see oli petlik, tulemuse said kirja vaid 25 koera, sama rada hiljem maksikoertele osutus veel hullemaks pähkliks. Kiirused suuremad ja DSQ-d kiiremad tulema.
Järgmine rada oli Mia Laamaneni poolt kavandatud ja seekord välitingimustes, rajaga tutvumise ajal valas paduvihma, meie jooksu ajal selline mõõdukam vihm, esimesed startijad jooksid aga lausvihmas, mingit võistluse katkestamist ei toimunud. See rada aga koosneski valdavalt lõksudest, kuna oli selge, et disklaffist pääsu pole nagunii, tulemus ei ole samuti oluline, võtsin märksa suuremaid riske kui tavaliselt, juhtisin koera tagant ( Jaakko viimane koolitus), usaldasin koera tunneli ja A valikus ja uskumatu, kõik toimis, kontaktidki said tehtud. Ainukesena vedas meid alt slaalom, kus tuli koer peaaegu 180 kraadi tagasi pöörata, nagu ma pöördele mõtlesin, siis ilmselt mu keha tuli selle mõttega kaasa ja Lill tuli üks pulk enne lõppu slaalomist välja, parandamisega muidugi kaotasime väärtuslikku aega, tulemuseks siiski 5 kp ja kokkuvõttes 12 koht. Vaatamata sellele jäi endal väga hea tunne, Lill oli väga tubli ja kontaktne ja meie teineteise mõistmine suurepärane.

Luige 30.08

Teine päev algas võistkondliku agilityrajaga, Lill tegi normaalse jooksu, koerajuhi süül poomilt kontaktiviga, ajaline kaotus läti kiireimatele sheltidele ca. 7 sek :-(
Paari koha peal oleks saanud pisut aega säästa paremini juhtides. Setu jooks läks üle kivide ja kändude, hüpped tulid raskelt, hoolikalt enne tõket sammu sättides ja ilma igasuguse terjerliku hasardita. Tunnelist väljudes jäi üks vale tõke ette ja DSQ jälle käes.
Suure üllatusena sai meie midi võistkond esikoha, vaatama minu ja Setu bläckile, Liivika ja Natalja tegid puhtad rajad. Meie miniteam uhke nimega Naiskond, platseeerus aga kolmandaks.
Rahvusvahelise võistluse hüpperajal tabas koerajuhti skleroos, kobistasin enne eelviimast tõket, Lillega suutsin siiski olukorra päästa, tõrget ei teeninud, aga ajakaotus oli vähemalt 2,5sekundit.
Sama koha peal Setuga enam nii hästi ei läinud ja saime nende võistluste neljanda disklaffi järjest. Kuna meil hüppamisega probleem, siis jälgin koguaeg koera lati kohal- nagu see midagi aitaks- ja siis ei jõua jälgida enam tõkkeid.
Agilityrajaks oli ilm päris kurjaks läinud, kõigepealt siis Lill, kelle jooks sujus ilusasti, kuni tuli mööduda toimkonna liikmest, kelleks juhtumisi oli Lille vaenlase nr. 2 ( Elli- Lille lihane tütar) perenaine. Lill tõmbas ninaga õhku, tiirutas ümber tunneli, veendus, et seal Ellit siiski pole ja siis jooksime edasi. Aga sel jooksul enam erilist mõtet ei olnud, kui Lill ühest tõkkest mööda tuli, siis ei hakanud teda sinna enam tagasi saatma, parem juba korralik DSQ protokolli.
Astusime selle katse nö.üle.
Setu sooritas puhta raja, aeg oli aga kehvake, parimatele kaotus 4 sekundit.
Vähemalt tuleb tõdeda, et sai õige otsus tehtud Setu MM-l osalemise suhtes. Lille puhul võib kindel olla, et ei Millat ega Ellit Dornbirnis pole, loodetavasti ka hiiri, rotte mitte, nii et üritame teha oma parimat.