TAKO AG eksam

AG eksam, korraldaja TAKO, kohtunik Anne Tammiksalu.

Anu ja Ryder 2x DSQ, kuid häbeneda pole midagi, Ryder oli väga pühendunud poiss, jooksis kiiresti ja motiveeritult, kontaktid oli korras. Küll need tulemused veel tulevad.

Oma debüüdi tegi ka cairn Irma, kes vudis igati reipalt, seekord veel mitte väga tulemuslikult.

Open klassis pääses üle hulga aja platsile Lill, kes peale pikka pausi oli päris püss. Agilityrajal saime diskvalli, hüpperada oli puhas, kahjuks videot Lille jooksudest ei ole.

Agility WC 2012 Liberec

Mina ja kuulsus -MM meeskondlik hõbe Menta Hispaaniast Foto Martti Vaidla

Lill hoos Foto Paul Selten

Tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et me neljas start MM-l Eesti meeskonnas sai paraku tõeks ainult seetõttu, et Willil puuduvad kõrvad. Tegelikult kui ma ei eksi, siis ka  2 aastat tagasi Saksamaale aitasid meid pinseri kõrvad või õigemini nende puudumine. Põhjus, miks me kvalifitseerumiseks punkte piisavalt ei kogunud, on meie ebastabiilsus ja disklaffilembus, võib olla oleksid märtsist maini Lille titepuhkuse ajal toimunud võistlused meile punktilisa toonud, aga kindel ei saa selles teps mitte olla. Selleks, et ainult 8 normaalset jooksu peaaegu aasta vältel ära teha, oli võimalusi küll ja tasemel koer teeb need tulemused ära kindlasti. 
Murekoht enne MM oli aga meie ettevalmistus, kas ikka jõuab oktoobriks koostöö klappima saada. Juulis alustasime taas treenimist, võistlemist, aga paraku esimene rahuloldav tulemus saabus alles augusti lõpus. Üks õnnestunud võistlus andis enesekindluse, et me suudame taas normaalselt joosta. Igakord peale titepuhkust on Lill tahtmist väga täis, aga see just stabiilsusele kasuks ei tule.
MM punktitabeli järgi ootasid meid sellel aastal ees vaid meeskonnajooksud, kus vastutus teadupärast hulga suurem. Reis Libereci sai sel aastal ette võetud autoga, teispäeva varahommikul start Uulust, ööbimine Poolas ja kolmapäeva pärastlõunaks olime lahedalt kohal. Hotelli broneeringuviga paigutas meie seltskonna kolme eri hotelli, aga saime hakkama, õnneks oli hotell  20 minuti jalutuskäigu kaugusel võistluskohast ja nii oli igati kasulik päeva alustada ja lõpetada väikese matkaga, nagunii veedavad koerad ju enamiku MM-st puuris.
Hall oli täiest rahuloldav ja ka meie meeskonnaruum asus nö. VIP tsoonis, kus oli ikka vaikus ja rahu võrreldes nende meeskondadega, kes elasid päris koridori peal. Kui eelmisel aastal oli muru valikuga totaalselt mööda pandud, siis sel aastal oli sellega kõik korras, ehkki lühike kunstmuru, aga pidamisega küll probleeme polnud. Üldse said tsehhid korraldamisega kenasti hakkama, ainuke asi, mida oleks võinud soovida, oli parem tabloo majandus, starti ootavate võistlejate nimesid ei olnud kusagilt näha ja tabloo näitas vaid 3-4 hetke liidrit.

Tippsport Arena

Esimese päeva õhtul oli mul vahejuhtum õhtul kohaliku kaupluse juures, tahtsin möödaminnes haarata midagi hommikuampsuks ja sidusin koerad poe ukse taha kinni mind ootama. Süda küll valutas, aga ümbrus tundus igati rahulik ja nii ma selle riskantse sammu astusin. Kui poest välja tulin, olid mu koerte juurde tekkinud 3 vabatahtlikku koeravalvurit, kes kandsid MM abiliste punaseid särke, nad selgitasid, et ei julgenud koeri üksi jätta, Tsehhis pidi koerte vargusi eesmärgiga omanikult lunaraha välja pressida, palju olema. Eks Svejikki ju teenis omal ajal õlleraha koerte pihta panemisega :D
Neljapäevane treening läks meil igati hästi, Lille meeleolu ja mott oli ülihea, pigem kippus ta üle keema ja nii nagu ma üritasin slaalomist eemalduda, oli ta sealt lipsti välja. Korraldajad olid välja mõelnud igati tõhusa lahenduse treeninguks, 3 identset platsi, igale turjakõrgusele oma plats, kus takistuste asukohta ei tohtinud muuta. Väga tänuväärt, sellest võiksid järgmised korraldajad eeskuju võtta.
Meie avastart oli meeskondlik hüpperada reedesel päeval, kohtunikuks Irina Mackova.

Hüpperaja lõpp- morn mis morn Photo Paul Selten

Õnneks osutus rada tegelikkuses vähem hirmutavaks kui ta paberil paistis, ehkki jah, algus koertele, kelle puhul sundvalssi kasutada ei anna, midagi hõlpsat ei olnud. Meeskonna stardijärjekorras olime neljandad ehk viimased, kaasvõistlejate tegemistele rajal ma tähelepanu ei pööranud, et mõtted omas jooksu juures hoida. Küll aga panin tähele, et võistkonnal üks diskvall oli juba kirjas ja meie seda endale lubada ei saa. Nimelt sel aastal esmakordselt oli võistkonnas 4 koera ja arvesse läks 3 parima koera tulemus. Kolmandale tõkkele saatmisega jäin hiljaks ja nii keeras Lill ümber teise tiiva kui ma olin eeldanud, õnneks hullemat kui ajakadu siit ei sündinud. Paraku ei saatnud ma aga hakkama slaalomisse saatmisega, esmalt tõrge ja siis veel viga otsa ja muidugi meeletu ajakadu. Kahjuks ebaõnnestus see rada ja meilt läks võistkonna kaukasse üle 20 trahvipunkti :-(
Võistkondlik agilityrada toimus laupäeva õhtul, seekord kohtunikuks Kees Stoel. Meie meeskond startis seitsmendana. Seekord ma enne starti Lillega rebimismänge ei mänginud, hoopis tegime paigalpüsimise harjutusi. Olin taas võistkonna viimane startija ja üks diskvall oli Eestil ka sel korral juba enne meie starti olemas. Seekord üllatas mind kohtuniku varajane vile, ma ei olnud veel koeralt rihmagi ära võtnud ja sobivat lähtepunkti välja valinud, kui kõlas vile ja startimiseks ette nähtud 15 sekunudit hakkasid jooksma.  Õnneks seekord oli raja algus meile igati soodne, kõik plaanitu õnnestus teoks teha ja tulemuseks rajavigadeta rada, ajaviga paraku aga üle 4 sekundi. Kiiruseks oli kohtunik seadnud 4,25 meetrit sekundis. Selline kiirus meile paraku jõukohane pole. Mõni kaar oleks küll saanud väiksem olla ja poomi lõpus kaotasin ka aega, aga ideaalaega polnud lootustki jõuda. Nii tuleb tõdeda, et enne MM endale seatud eesmärk teha kaks puhast rada, jäi paraku täitmata. Eesti tipphetk sel MM-l oli kahtlemata maksivõistkonna 7 koht hüpperajal, selliselt stardipositsioonilt ei ole miski võimatu, no seekord läks küll nii nagu tavaliselt, aga ükskord see medal tuleb nagunii :D
Mini ja midimeeskonna  paraku ei suutnud realiseerida oma stabiilsust. Sheltid, treenige hoolega, järgmine MM on teile :-)

 

 

Enne agilityrada Foto Martti Vaidla

Peale agilityrada Foto Paul Selten

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

T

 

http://www.youtube.com/watch?v=7MKkIjIOeKw&feature=share 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

http://www.youtube.com/watch?v=7MKkIjIOeKw&feature=share 

Viimane kontrollvõistlus enne Libereci

Libereci maailmameistrivõistlused koputavad juba lausa uksele, seetõttu oli kunstmurul peetav võistlus igati vajalik võistlusvormi testimeseks. Lille võistlushooaeg on olnud lünklik, märtsist juuli keskpaigani oli Lill beebipuhkusel, peale seda asusime taas harjutama ja võistlema. Augusti lõpuks oli esimesi märke teineteise tunnetuse taastekkimisest. Üldjoontes võib viimase võistlusega rahule jääda. Parim jooks oli esimene hüpperada, tundus, et tuleb ka ilus aeg, aga paraku tõmbasin Lille tunnelist mööda ja nii lõpetasime jooksu tõrkega ja heast ajast polnud loomulikult juttugi. Video kahjuks sellest jooksust ebaõnnestus. Teisel rajal vussisin mina oma juhtimisega kõik ära, kolmas laupäevane rada oli puhas ja mõneti üllatavalt oli meie aeg parim ja saavutasime esikoha. Üllatav seetõttu, et nii mõnegi koha oleks saanud väiksemate kaartega teha, aga loomulikult on hea meel võita, konkurents on ju A3 miniklassis vägagi tihedaks muutunud

Pühapäevase võistluspäeva moto oli see, et ära jälgi, mida teevad kaasvõistlejad rajal ja jää oma paikapandud plaanile kindlaks. Punkt.
Üldjoontes tundub, et võime hea enesetundega Tsehhimaale sõita, Lill on vormis, motiveeritud ja enda kohta kiire, mina pean oma hallid ajurakud kokku võtma rajaga tutvumisel ja siis ka tehtud plaanist kinni pidama. Kahel eeloleval nädalavahetusel harjutame veel TAKO hallis suurel platsil koos kogu meeskonnaga ja siis on minek.

Ryderi sisevõistluste debüüt

Ryder on ametlikel võistlustel osalenud varem kahel korral, mõlemad võistlused toimusid  Jõulumäel. Koeri on palju ja paraku kipub Ryder ikka vaeslapseks jääma, kellele koerajuhti ei jagu. Seekordki pääses Ryder jooksma ainult laupäevasel päeval.
Esimene rada oli igati rahulik ja väljapeetud, kõik kontaktpinnad õnnestusid, samuti päris keerukas slaalomisse minek, puhas rada oli juba peaaegu tehtud kui eelviimasel tõkkel oskasin Ritu ära kaotada, lihtsalt piinlik!

Vaatamata äpardusele saime siiski medalikolmikusse. Muide, A1 midiklassis oli sel päeval lausa 9 osalejat!
Tesel rajal suutsin ka tõrke välja puterdada, kott tundus olema kohtunikuhärra lemmiktakistusi kõigis klassides ja paraku tuleb koera juhtimisega peale kotti olla topelt tähelepanelik, kuna kotis kaotab koer orientatsiooni, kus võiks olla koerajuht. Mina seda ei olnud ja peale kotti hakkasid äpardused peale. Kontaktpinnad ja slaalom õnnestusid ka sellel rajal, ehkki tuleb tõdeda, et kui poomi kõrval joostes kiirust suurendasin, siis hüpe oli juba peaaegu käes. Sellelt rajalt saime lausa teise koha.

Oktoobrikuus on oodata Anu ja Ryderi ühist starti, pind päkka!
 

Pidu üle hulga aja :D

TAKO rahvusvaheline agility võistlus on juba üsna mitmendat aastat Luigel peetud. Ilmataat ei ole meiega just suurem sõber seni olnud, aga õnneks sel aastal ta siiski leebus ja pühpäevane ilm oli lausa suurepärane. Laupäevased jooksud ei olnud eriti edukad - esimeselt rajalt 15kp. ( A, kiik ja viimane latt, suhteliselt ebatüüpilised vead meile), ainuke, millega rahule võis jääda, oli kiirus, miniklassi teine aeg 3 sekundilise kaotusega sheltiele polnud ju üldse paha. Teiselt rajalt ilus diskvall tõkkel number 17, mille kohta Livial on vägagi kõnekas pildiseeria tehtud. Ise olin jumala kindel, et tegu oli juhtimisveaga ja vaidlesin veel kohtunikule vastu, kes tagasiteel hotelli mainis,et mul oleks olnud ilus rada kui koer poleks käkki keeranud.
Piltidelt selgub, et Lill maandus absoluutselt õiges suunas, kuid seejärel pöördus vastassuunda, mis teda seal peibutas, jääbki salduseks. Muidu oli väga ilus kiire jooks.

Tõke 17 Võte 1 Foto Livia Kask

Tõke 17 Võte 2  Foto Livia Kask

Tõke 17 Võte 3 Foto Livia Kask

Laupäevased jooksud lõid täpselt sellise tunde, et varsti saame oma masinavärgi käima. Kiirus on olemas, lihtsalt koostöö vaja klappima saada. Õnneks sisetunne ei petnud, pühapäevaselt rahvusvaheliselt hüpperajalt rajavigadeta tulemus, 5 aeg 21 koera konkurentsis ja esimene mitte-sheltie! Kusjuures jäi ka resurssi sisse mitte kõige ökonoomsemate kaarte tõttu. Kohtunik oli kiiruseks seadnud 4,4 m/s, mis paraku tähendas meile 2,75s ajaviga. Minikoertest ideaalaega jõudsid vaid kaks koera.

Agilityrada õnnestus samuti, seekord neljas aeg, kohtunik oli ka kiirusega leebem olnud, kõigest 3,7m/s, mis oli täiesti jõukohane.Seekordki jäi üks kaar hinge peale, videos jäi see küll A taha peitu.  Nii õnnestuski meil Eesti koertest ainsana miniklassis pjedestaalile pääseda. Lille pisipere on ju alles 3 kuud vana, kuid sellest hoolimata tekkis kuidagi selline tunne, et kaduma läinud koostööd ei õnnestugi enam üles leida.

Torkas silma, et miniklassi esiviisikus oli vaid üks koer noor, ülejäänud aga kõik sünniaastaga 2003 kuni 2004 ehk siis koerad, kes mitteametlikel võistlustel võiksid vabalt veteranklassis startida.

Foto Livia Kask

Ryder Jõulumäel

Laupäeva õhtul saabus ilusate koerte hulgast ( loe Pärnu näituselt) tarkade koerte ( loe Jõulumäele) sekka Ryder, et teha kaasa oma teine võistlus A1 klassis. Paraku ümberkehastumine väga hästi ei õnnestunud ning kange seljaga valdavalt tagant lõikav koerajuht ja Ryder ühist keelt ei saavutanudki.

Kahelt rajalt tulemus puhas diskvall, vaid ühelt agilityrajalt saime tulemuse- 5kp., kuna slaalom esimesel katsel ei õnnestunud.

EMV 2012 Jõulumäe

Sel aastal oli EMV korraldamise teatepulk pärnakate käes, kes said sellega suurepäraselt toime ja korraldasid tõelise agilitypeo Jõulumäe mändide all. Tegu oli kuuendate agility meistrikatega Eestis, kui 2007 aastal osales 13 koera, siis nüüd 47! Eks selle numbri suurendamisse sai ka enda panus antud, sest ausalt öeldes Setu regamine oli rohkem põhimõtteline küsimus. Selge see, et ega meil parematega rinda pista ei õnnestu, aga samas "lemmiku" klassis võiksime joosta küll. Ma ei ole küll päris kindel, aga mulle tundub, et 2007 aastal osalejatest oli 2 koera, kes praegugi rivis- Charlie ja Sedrik, kellest Charlie on veel tänapäevalgi tegija. Setugi on heas sportvormis, kuid paraku me tihti ei treeni ja iseäranis kunstmurul kipub Setu hüppetehnika näotuks muutuma.
Rajad oli mõistlikud ja isegi lihtsad, Setu hüpperada kulges rabedalt nii nagu võibki eeldada mittetreenivast paarist, ühelt tõkkelt keeras Setu teisele poole kui eeldasin ja kaotasime sellega aega. Muidu oli täiesti normaalne jooks ja väikse ajaveaga platseerusime kolmandaks!

Agilityrada oli veelgi rabedam, olin kindel, et mul on juba tõrge kirjas, aga suureks üllatuseks avastasin videolt, et olime saanud hoopis A-lt kontaktivea ja rabelemist ühe tõkke ees kohtunik ei pidanud tõrke vääriliseks! Ka sellelt rajalt oli meil ajaviga 2,5 sekundit ja 6 koht, nii platseerus Setu oma kuuendatel  meistrikatel auväärsele 4 kohale (kahe raja kokkuvõttes 9,07kp.)

Lill oli küll eelmise aastase tiitlikaitsja, kuid selge oli see, et meie pooleaastase trenni ja võistluspausi mõju pole veel lõppenud. Hüpperada õnnestus läbida puhtalt, kuid aeglaselt. Lisaks loiule Lillele ei olnud minu planeeritud tee kolmandale takistusele kõige optimaalsem. Hüpperaja 7 aeg ja kaotus liidrile 5 sekundit oli paras ehmatus, aga samas kadunud polnud veel midagi.

 Agilityrajale startisin hulga aktiivsemalt, Lille minek oli ka hoopis parem, sellele vast aitas lisaks aktiveerinud koerajuhile kaasa ka peale hüpperada väljutatud vedel häda nr. 2. Paraku kees Lill slaalomis üle, jättis kusagil keskel ühe pulga vahele, see võistlus oli sellega tehtud ja edasisel enam mõtet polnud, parandasin küll slaalomi vea, kuid lasin Lillel müürile lipsata valelt poolt..

Sel võistlusel siis sedamoodi, nüüd üritame teha trenni ja saavutada võistluskindlus oktoobri alguseks. Lillel on loodetavasti ees veel nii mõnedki meistrikad, kuid Setu tõenäoliselt andis Jõulumäel midiklassi teatepulga Miale edasi.

Veteranid taas rajal

Nüüd on aeg sealmaal, et nii Lill kui Setu on ea poolest kõlbulikud veteraniklassi. Tegelikkuses on koertel siiski suur vahe, Lill on nagu elektrijänes, kes peale kodus veedetud kuid lihtsalt säriseseb jooksulustist, Sedrik seevastu liigub nagu soliidne diiselmootoriga vanahärra. Kuna selgus, et Setu hüppamine päris murul on hoopis midagi muud kui kunstmurul ja üldfüüsiline vormgi on praegu suurepärane, sai Setule kirja pandud 2 rada eesmärgiga testida EMV osalemise mõtet. Esimesel rajal libises Setu mul valesse tunneliauku, hüpperada läks suhteliselt raskelt, eks meie omavaheline koostöö pole loomulikulikult enam see, mis ta kunagi oli. Lõpetasime küll rajavigadeta, kuid enam kui 5 sekundilise ajaveaga ja neljanda kohaga. Juhtimisvigadeta oleks ajaviga vast umbes 2 sekundit võinud olla.

Lille kutsikad on nüüdseks 8 nädalat vanad emapiimast võõrutatud röövikud ja esimene neist juba ka oma uude peresse kolinud, Lill nautis saabunud vabadust täiel rinnal. Meie treeningud on olnud suht tagasihoidlikud ja toimunud koduhoovis üksikuid lühemaid lõike katsetades, esimene proov hüpata võistluskõrgust toimuski Maria talus. Õnneks ei olnud sellega mingeid probleeme ja samuti oli Lill meelestatud ülimalt hästi. Esimesel rajal tabas meid disklaff neljandal takistusel nagu paljusid teisigi, Lille kiiruse juures jäi mul üks saatuslik samm puudu, et saata koer tõkkele tagantpoolt. Muus osas klappis kõik suurepäraselt. Kahjuks video jäi tegemata sest rajast.

Teise raja õppisin mina kahjuks valesti, avastasin rajalt 2 mulle tundmatut takistust 30 sekundit enne tutvumise lõppu ja kogu plaan paraku jäi logisema. Samuti selgus, et Lill jookseb poomi ikka tunduvalt kiiremini kui mina ja raja lõpuosa ei toiminud nii nagu ma seda olin kavandanud. Sellest anarhiast on video paraku olemas.
Nüüd ootavad Lille ees mitmed olulised võistlused meil ja mujal, selge see, et me ei jõua saavutada oma parimat klappi,kuid saame joosta lihtsalt- run for fun ja nii ongi :-)

Ryder A1

Nüüd on siis lood sedasi, et meie peres enam nullikat polegi, Mia jälgedes sai ka Ryderist võistlusraamatu omanik ja täieõiguslik A1-s startija. Mul oli aimdus, et Mia jooksuaeg võib siiski võistluspäevaks mitte taanduda ja kõrvale ei tahtnud ma nii huvitava kohtuniku radadest kindlasti mitte jääda, seetõttu sai ka Ryder regatud ja nimelt A1 klassi.
Reedeõhtused loomkatsed näitasid, et Mia ja Ryder oleksid meeledi nõus uue tõu esivanemateks saama (pürenee terjer või welshi lambakoer? ), seega oli selge, et Mia võistlusel ei stardi, kuid kuna koolitusel tahtsin kindlasti Miaga osaleda, siis pidid kaasa tulema mõlemad koerad. Arutasime erinevaid variante koerte Jõulumäele transportimiseks, kuid lõpuks jäime kõige lihtsama lahenduse juurde- Mia ja Ryder sõidavad koos ühes autos. Ja ei olnudki midagi hullu, autos oli vaikus ja rahu. Kohale jõudes viisin Ryderi platsi äärde, Mia aga veetis päeva autos ja tundus, et Ryder unustas Mia olemasolu täiesti.
Esmalt tuli meil osaleda mõõtmisel, kohtunikuhärra Ryderit siiski vastavalt Anu soovunelmale miniklassi ei mõõtnud, teatas pea pealt mõõtes turjakõrguseks lausa 41cm, mis oli ilmselt peen huumor, Ryderi tegelik turjakõrgus on 37cm :D
Esimene rada oli hüpperada, mis eeldas vähemalt ühes kohas koerajuhi kiireid jalgu. Paraku saime slaalomis vea ja raja lõpuosas tänu minu juhtimisveale veel tõrke ka. Esimene ametlik tulemus 10 kp. ja 5 koht! Rada oli muidu väga mõnus ja joostav.

 

Teine rada oli agilityrada, kus paraku jälle saime slaalomis vea ja ühel tõkkel, kus koer oleks pidanud 180 kraadi pöörama, kaotasime omavahel kontakti ning Ryder jooksis publikut uudistama. Tagasi tulles läbis ta sama tõkke uuesti ja diskvall oli käes. A kontakt tundus korralik olema, poomil aga õnnestus meil võistluse tola mängida. Nimelt kukkus mul peast juukseklamber, mida märkas ka Ryder ja hüppas joonelt poomi pealt alla uudistama, mis seal lendab! Naeris kohtunik ja ka rahval oli lõbus.

 

 

Üldiselt võib Ryderi debüüdiga rahule jääda, omaniku korraldus mitte mingeid puhtaid radu joosta, sai 100% täidetud. Ja Ryderi keskendumine arvestades raskendavaid asjaolusid, oli siiski oivaline kui välja arvata see üks koht. Loodetavsti varsti jälle starti!

Jälle tunnelites!

Ryderi tänased etteasted-
esimene rada puhas, kiirus 4,75m/s, mini-midi klassi 5 aeg. Ryderi kiirus ja keskendumine olid väga head, kuid raja löpus olnud järskudel pööretel olid kaared liiga suured.

Teisel rajal kaotasin koera 2 tunneli ja koti Bermuuda kolmnurgas. Muidu jooksis Ryder jällegi hästi ja kuna minul polnud enam motti peale diskvalli koera juhtida, siis jooksime sama raha eest veel möned lisatunnelid läbi :D

Aga järgmisel laupäeval on Ryderil tähtis päev, esimene start A1 vöistlusklassis. Ootame huviga :D

Tunnelite Karikasarja 2 etapp Viljandis

Vastselt isaks saanud Ryder pääses Viljandisse meelt lahutama, samal ajal kui ema Lill andunult kodus pisikesi kantseldas, täpselt nagu inimestegi maailmas see asi käib :D
No tegelikult oleksi ma ma ise pidanud koju jääma, aga kuidagi ei raatsinud ja ning vaatamata oma viga saanud jalale otsustasin siiski heategeval otstarbel rajad läbi liibata.
Esimene rada oli meile päris keeruline, eriti see osa kus tunnel 7 oli näoga publikusse keeratud ja koera jaoks täiesti varjatud sissepääsuga. Mõistagi panin sellisesse kohta ka valve välja. Ritu aga oli ülimalt tubli, kuna Miaga see koht oli juba ebaõnnestunud, siis jooksin ette sundvalssima, aga ilmselt tänu tuuleveski kätele lipsas Ritu siiski valesse auku.

Teist rada aga valmistas päeva ilusama üllatuse, kuna Miga olin oma säärelihase lootusetult ära venitanud, siis kibekiirelt ajasin kohale Ruudy peremehe Gleni, kes kohe Ryderi suurepärasesse kontakti sai ja nii tegid poisid koos superjooksu, mini-midiklassi kolmas aeg sheltiede järgi!
Väga uhke olen nii Ryderi kui Gleni üle!

Pärnu

Anu põlvevalu tõttu sai tehtud äkiline muudatus händleri osas ja nii startis Pärnus hoopis Tiina ja Ryderi võistluspaar. Ryderi auks peab ütlema, et ta käitus nagu päris agilitykoer, ei mingit tähelepanu muule kui rajale. Ei pdanud ma teda ka piiksuva viburlasega ära ostma, Ryder rippus rebimismänguasja otsas nagu kleebitud. Esimene rada koosnes tõketest ja tunnelitest, selle lahendasime tagantlõikamistega, mis kenasti välja tulid.

Teine rada oli agilityrada, kus oli ka poom ja samuti slaalom. Ryderi poomikontakt oli ilus, paraku tõmbasin teda aga õigesse tunneliauku suunates üle ja saatsin ta tunneli taha, õnneks ei sattunud Ritu siiski valesse auku, slaalom õnnestus suurepäraselt, kuid jänni jäin hüpetele järgnevale  tunnelisse saatmisega. Valssida ma ei tahtnud, aga tagant lõikamise jaoks olin jälle koeral liiga jalus. Saime veelkord ühe tõrke ja õnneasi, et Ritu ei sattunud ka seekord valesse tunnneliauku.
Mõlemilt rajalt sai Ryder teise koha, hüpperajal 0 kp.-ga (Mia 0,3 sekundit kiirem kui Ryder) ja agilityrajal 10kp.samuti teine koht.

Teine jooks toimus külmas lausvihmas, õnneks ei lasknud Ryder end vähimalgi määral segada. Ja üldse oli Ryder Pärnus ülitubli, hakka või uskuma, et temast võibki päris agilitykoer saada.

Anu ja Ryder TAKO võistlusel

Welshi terjerite ainuke esindaja seekordsel võistlusel oli Ryder, kes tegi küll oma tavapäraseid raiderlikke ringe esimesel rajal, teine rada läks palju paremini ja koondarvestuses õnnestus saada 3 koht!
Lill aga valmistub emaks saama, ultraheli tuvastas tavapärased 4 kutsikut, kes mai keskel peaksid ilmavalgust nägema.

Tunnelid 01.04

Otsustasin Lillele rõõmu teha ja panin ta kirja tunnelivõistlusele. Peale kodus istutud nädalaid Lill lihtsalt särises energiast. Paraku vedasin mina esimesel rajal koera alt, juba õppides vaevas väsimus ja eelhäälestus oli selline, et rada nagunii meelde ei jää. Lonkimisi jõudsin endale suureks üllatuseks peaaegu lõpuni veatult, siis aga juhtisin koera valesse tunnelisse, tegin seda aga niivõrd veenvalt, et kohtunik ei märganud midagi ja andis mulle isegi järgmise tunneli eest tõrke, mis ajas mind veel rohkem segadusse- oli siis vale tunnel või mitte. Protokolli sai loomulikult diskvall nii nagu see pidigi olema.
Teisel rajal võtsin oma ajurakud kokku ja tegime veatu ning ka kontaktse jooksu. Kahe raja kokkuvõttes 6 koht!

See oli nüüd mitmeteks kuudeks meie viimane võistlus, mai keskel on oodata Lille kutsikate sündi.

Lenda, Juri Gagarin, lenda!

Ryderil võistluseelne nädal oli väga frustreeriv, Lille jooksuaja tippaeg, unetud ööd südamedaamile serenaade lauldes, mõned õnnelikud kohtumised ja siis ka Irma jooksuaeg otsa. Juba neljapäevases trennis oli Ryder absoluutselt hajevil, keskendumine olematu ja täpselt sama võis oodata ka võistluselt. Täpselt nii see läkski, esimesel rajal irdus Ryder 3 korda, ikka oli üle vaadata kes kõik halli kogunenud on.
Nagu keegi mulle naljatamisi ütles, et Ryderile oli jäetud rajapikkus ütlemata ja toimekas koer soovis võimalikult palju läbi joosta.
Teisel rajal kordus sama stsenaarium, Ryder läks üle vaatama nägusid raja ääres, võtsin ta sülle, sain selle eest loomulikult diskvalli, poomilt tulles vale tunneli auk, suht komplitseeritud salakavalate tõkkenurkade kiire rajalõik sai läbitud edukalt, tunnelist A-le tulles juhtus aga midagi täiesti enneolematut ja ettearvamatut. Olin A-st pisut möödas kui järsku nägin kedagi oma silmade kõrgusel mööda lendamas- see oli Ryder, kes mingil põhjusel oli alla hüpanud praktiliselt A tipust. Miks ta seda tegi, ei oska kuidagi arvata. Anu arvas, et ilmselt seksuaalne frustratsioon, juba 2 päeva ilma, teeb ikka mehe närviliseks küll!

Õnneks ei juhtunud sellest õhulennust midagi hullemat kui ehmatus. Ja ehkki võib nagu kohati tunduda, et esimesed ametlikud võistlused ei tohiks enam väga kaugel olla, siis selliste etteastete puhul on küll selge, et A0 on meile igati sobilik klass.

Plaan 2012

Vaikelu ja määramatus on läbi, Lillel algas jooksukas ja tänu sellele faktile on nüüd võimalik teha 2012 treening- ja võistlusplaane. Kutsikate sündi on oodata mai keskel ja juuni lõpust saame taas harjutama hakata. Füüsilisest poolest on Lill alati väga kiirelt taastunud peale kutsikaid ja loodame, et seegi kord pole erand.
Juulis saab Lill muide juba 8 aastaseks, aga ausalt öeldes ei paista see vanus küll kusagilt välja. Mis puudutab stabiilsust ja enesevalitsemist, siis ilmselt seda ei tule Lillel ka mitte pensioneas. Mis välgatused terjeriajust läbi käivad, need ka kohe teoks tehakse. Aga kuniks jooksmine meile mõlemile rõõmu pakub, ei loobu me kindlasti treenimisest-võistlemisest.
Video viimasest rajatreenigust, kus tõesti oli mõnus koos joosta.

Mis puudutab võistlemist, siis suur kiusatus on osaleda EO-l Rootsis ja kindlasti tahaks rajal olla ka EMV-l.

Welshid Saaremaal

Welshidest võeti Saaremaale kaasa Lill ja Ryder.
Ryderi ja Anu jooksud olid igati head vaadata, ehkki tulemust kirja ei saadud küll kummalgi rajal, oli tegu kindlasti kasuliku kogemusega. Ja mis oli perfektne- need olid kontaktpinnad :)

Lill ja Tiina jooksude kohta aga häid sõnu on raske leida. Lill oli täielikult jahilainel, esimesel rajal tegi Lill auringi, tõrget selle eest ei antud ja kontaktivigu ka ei olnud, saime kolmanda koha umbes 12 sekundilise ajaveaga. Muu jama kõrval õnnestu minul  pikali prantsatada, esimene emotsioon oli koer kaenlasse võtta ja rajalt lahkuda, aga siis võtsin end siiski kokku ja jatkasin.

Teisel rajal tuli diskvall teisel tõkkel, kui palju me sel rajal veel diklaffe ja tõrkeid oleksime korjanud, et ole isegi mitte tahtmist kokku lugeda. Hüpperajal lahkus Lill aga üldse hallist, videos toimuv on filmitud peale naasmist halli. Tõsist trenni ei ole Lill viimasel ajal teinud, seega ei ole sellistes tulemustes midagi ootamatut. Tuleks juba kevad, ära on tüüdanud külm ja paksudes riietes jooksmine.

2011 kokkuvõte

See oli mõneti kummaline aasta, kuidagi ei saanud me Lillega oma koostööd klappima, kui ei läinud võistlus päris p-sse, siis ikka juhtus mõni viga, mis rikkus terviku ja paraku agilitys 19 õnnestunud takistust ei tähenda mitte midagi, samas tänu sellele samale asjaolule ongi agility nii ülipõnev :-) Aasta tähtsaim võistlus Prantsusmaal paraku ebaõnnestus.

Ometigi täitus sel aastal üks minu ammune unistus ja eesmärk- saavutasime Lillega Eesti meistri tiitli.

Järgmise hooaja plaanid on meil veel valmis mõtlemata. Jaanuaris püüame uuesti treeningutega alustada. Võistelda kavatseme, aga eelkõige lõbu pärast, tõsisemad plaanid juhul kui neid peaks tekkima, jäävad sellesse aega kui Lille kutsikad käes on. Suvistel võistlustel meid seega näha ei saa.
Allpool oleva pildi leidis internetist Liivika ja pärineb see septembrikuu Soome turnee Nokia võistluselt, autoriks üks meie lemmik agilitykohtunikke Henri Luomala.