Sellel nädalavahetusel osales üldkehalise ettevalmistuse kiirkursustel ka Lill. Mõlemal päeval tegime ca 1,5 tunnise jalutuskäigu vabas looduses Paljassaares. Laupäeval olin jalgsi, aga kuna lumes sumbata oli päris raske, siis seetõttu pühapäevaks panin suusad alla. Koertele keegi suuski ei andnud ja nii said nad ainult oma käppadele loota. Esmalt vallutasime Väike-Paljassaare, kahjuks unustasin fotoka autosse ja seetõttu jäid jäämäed poolsaare tipus ka seekord pildistamata. Üle jää liikusime Suur-Paljassaare poole ja sealt leidsid koerad mingi asja, mis meenutas pigem mädanenud puuoksa. Mia püherdas tolle peal, liikusime edasi ja siis märkasin, et Setu on karjast maha jäänud. Tagasi minnes selgus, et Setu järab mõnuga seda kännutaolist asja, mis siis ikka järelikult känd ei olnudki. Setu ei olnud sugugi aldis oma saaki loovutama, kui selle viimaks siiski kätte sain, oli kohe hakkamas Lill, kes omakorda haaras saagi ja kuna naissugu on üldiselt taibukam, siis Lill on suuteline ka kaht asja korraga tegema- eest ära jooksma ja samal ajal saaki närima. Lõpuks õnnestus mul objekt oma valdusse saada- tegu oli tundmatu looma jäänustega, liha oli söönud keegi juba varem, karvgi oli peaaegu hävinud, isegi haisu ei olnud enam, kes oli olnud nahk oma eelmises elus, ei olnud võimalik enam määrata. Suusakepi abil upitasin rõveduse kõrge betoonposti otsa ja sinna ta jäigi. Matk oli koertele üksjagu väsitav, tagasiteel olid kõik kolm uljaspead kenasti minu sabas, ei mingeid põikeid kuhugi poole.
Loodetavasti aitab füüsiline tegevus Lillel rutem unustada kujutletavad beebid, nimelt vaevab teda valetiinus.
Tuleb välja, et suusatamine on ikka üks kasulik spordiala :P, no kuidas sa ilma suusakepita oleksid selle tundmatu looma maise kesta sinna posti otsa upitanud :D.
ReplyDelete