Lill ja Ryder Jõulutunnelil

Welshide järelkasvu esindas Jõulutunnelil Ryder, protokolli sai kantud igaks juhuks koerajuht Anule ka dublant Tiina, keda siiski sel korral vaja ei läinud. Anu ja Ryderi team sai suurepäraselt hakkama, esimesel rajal juhtus küll väike viperus; Ryder tahtis korraks publiku üle vaadata ja tuli ka üks tõrge, aga see-eest teine jooks oli super. Ryderil jäi veel ilmselt reservi, aga Anu pani endast küll kõik välja, väga tubli!
Esimene rada http://youtu.be/IBgIUkbQ-_s
Teine rada http://youtu.be/QWKjARf3qHQ
Kahe raja kokkuvõttes Ryderile väga tubli 7 koht.

Edasijõudnute klassi sai registreeritud Lill, kes trenni pole viimasel ajal saanud ja seetõttu on tugevas agilitynäljas. Lill jooksiski vägagi tempokalt, paraku unustasin mina raja sekundi murdosaks, õigupoolest kummitas mind sarnane koht algajate rajalt ja nii kadus hetkeks keskendumine, näitasin üht tunnelit liiga lohakalt ja sealt saime tõrke. Muidu oleks kõik ilus olnud.
Esimene rada http://youtu.be/a6Gi0SQwCrc

Teisel rajal oli võimalik katsetada mitmeid tunneli ja A valikuid, sest rajal oli lausa kaks A takistust. Võtsin eesmärgiks teha julge ja ilus jooks- joosta nii, et näitad koerale, kuhu tuleb minna ja mitte valssida end koera ette blokeerimaks vale takistust. Selles osas plaan töötas väga hästi. Kahjuks ei suutnud ma suure kiirusega Lille saata slaalomisse  90 kraadise nurga all ja minu julge plaan oli välistanud ka koera pidurdamise enne slaalomit. Lisaks hüppas ülierutunud Lill ka teisel korral slaalomist välja.
Teine rada http://youtu.be/vp5nbmQ53h8
Vaatamata neile ebaõnnestumisele saavutasime kokkuvõttes neljanda koha, sest rajad tõid võistlejtele ohtralt diskvalle.

Fotod: Inessa Zaitseva

Sassi tallid 03.12

Ootasin selt võistluselt meeldivat punkti agilityaastale, nädal varem oli ootamatult selgunud, et Lill on vunki täis ja seetõttu ei piirdunud ma ainult algselt planeeritud 0 klassi radadega. Samuti oli Leedu kohtunik eelmisel Pärnu võistlusel jätnud igati hea mulje, ise ma tookord küll ei osalenud, aga võistlejate tagasiside oli igati positiivne.
Nägin A1 esimest ja A2 viimast rada ja siis hakkas kahtluseuss närima, et mis siis A3-s juhtuma hakkab. A3 hüpperada mingit jooksurõõmu ei pakkunud, slaalomi- pikkushüppe ühendtakistusest saime tõrke, diskvalli tõi pikkushüppe järgne vale tunneliauk. Kui ma ei oleks niikauaks jäänud munema eelmise hüppetakistuse juurde, oleksin täiesti võinud sellega kohaga hakkamagi  saada. Aga ikkagi ei ole nii ilus rada teha.
Agilityraja slaalomisse sisenemine oli juba tiba parem, kui ma oleksin suutnud koera õigel ajal hüüda, oleks see võinud isegi õnnestuda. Ka sel rajal oli pikkushüpe risti-põiki tee peal ees, õnneks meie võistlejad on kõik väikesegabariidilised inimesed, XL numbri kandjal oleks päris raske olnud läbi laveerida. Kaks asja, mis meil sel rajal õnnestusid- poomilt mahakeeramine ja kiigele minek, nii et ma ei jooksnud tunneli juurde kaasa, vaid jäin teisele poole slaalomit. Asju, mis meil ei õnnestunud, oli umbes 20 :-) Eks sellele aitas ka kaasa, et peale diskvalli hakkasin katsetama kui eemalt ma ikka saaks Lille tunnelisse saata ja kõik need katsed ebaõnnestusid. Meistrid oleksid selle rajaga igal juhul hakkama saanud, meiesugused käpardid aga mitte.

Muidu oli võistlukoht ja korraldus suurepärane, hea pinnas, avar maneez, väga  loodaks, et koerasportlased on ka edaspidi seal teretulnud.