Saturday, July 31, 2010

Koeruse võistlused Hallikal

Mõned mõtted PH mõtted treeningutelt- kõige olulisemaks infoallikaks koerale on koerajuhi liikumine, suulised käsud on kolmandajärgulise tähtsusega kuna suurvõistlustel koer neid ei kuule.
Koera õhus viibitud aeg on kaotatud aeg, õige info andmisega tuleb see aeg minimiseerida. Koer võib küll liikuda lühimat trajektoori pidi, aga samas kaotada kiiruses niipalju et võit muutub ajakaotuseks. Mitmed harjutused tahaks edaspidi läbi teha stopperi kaasabil  ja kasutades erinevaid juhtimisvõtteid, et olla kindel, mis on minu ja minu koera jaoks parim lahendus. Ise sain tagantlõikamistes kindlasti enesekindlust juurde, tegelikult tulevad need meil välja küll ja laupäevasel võistlusel sai seda ka tõestatud.
Võistlusesel hiilgasime paraku jälle tavapärase ebastabiilsusega.
Esimene rada jäi meil paraku jooksmata, kahtlustasin Lille pissihädas ja igaks juhuks viisin ta süles starti.
Ja sinna esimese tõkke taha ta istuma jäigi, algus nuuskis istudes, mina üritasin teda kõikvõimalikke häältega tuua sisekosmosest jälle maa peale tuua, aga edutult. Oli see hiirekäik, mis ta tähelepanu pälvis, või miski muu, ei tea, see jooks jäi meil igaljuhul tegemata.
Kahe jooksu vahepeal üritasin Lille käima tõmmata soojendustõketel, tundus, et õnnestus. Teine rada algas tempokalt, poomi kontakt küll üle hüpatud, paraku olin ebatäpne Lille tõkke taha lükates ja diskvall tuli ära.
Kolmas rada- kaotada polnud enam midagi. Startisin koos Lillega, et olla kindel, et me ikka ühise asja nimel tegutseme, kõik läks hästi, paremini oleksin võinud juhtida koera tõkkel, mis oli enne A-takistust- swiss army knife handling oleks seda nimetatud eelnenud koolitusel-aeg oleks ehk võinud 0,5 -1 sek. parem olla kui oleksin osavam olnud sel takistusel. Aga siiski puhas tulemus ja selle raja võit. Video kahjuks tõrgub, ehk õnnestub siiski üles laadida edaspidi.
Kuna videot pole, lisan illustreeriva pildikese Hiiumaa treeninglaagrist, kus Lill pani rõhku ujumisele. Ja veespordis on ta tõeliselt hea, samuti vettehüpetes :-)

Tuesday, July 20, 2010

Haapsalu 18.07


Hüpperajalt rajavigadeta tulemus, küll aga ületasime ideaalaega 4 sekundiga, Snäppi ja Lexi olid meist kiiremad ja seega kokkuvõttes kolmas koht.

Teine agilityrada oli üllatavalt lihtne, teenisime kontaktivea poomilt, ajaline kaotus esikoha võitnud Charliele 0,5 sekundit, ideaalaega jõudsime, kokkuvõttes jälle kolmas koht.
Kolmas agilityrada- see oli nüüd tõeline pähkel, kontaktpindade ja tunnelite rägastik, lisaks ebamääraselt ja vaikselt piuksuv laud, jooksime vigadeta, aga paraku ajaviga üle 4 sekundi. Sellelt rajalt võtsime võidu.
Meie videokunstnik paraku viibis eemal ja ei saanud seekord oma kohust täita.
Kolm normaalselt tulemust ühelt päevalt pole paha, ka kohtunik märkis, et ta on mind sellel päeval juba mitmel korral autasustamisel kohanud .-)
Aeglase koeral on oma eelised :-)

Pärnu 17.07

Võistluslik nädalavahetus algas 2 stardiga Pärnus, kohtunikuks meie oma treener Anne, mis muidugi ei tähenda, et midagi oleks lihtsam. Esimene start läks p...sse juba enne starti. Lill märkas oma poja Rocky varju ja ilmselt tekkis tal mõte, et ehk on siiski verivaenlane Milla toodud Pärnusse, liikuma me õieti ei saanudki, peale 4-5 takistust kui rada pöördus uuesti sinnapoole, kus welshi vari oli olnud, jalutas Lill asja lähemalt uurima, võtsin koera kaenlasse ja lahkusin.
Teises stardis tegin hullult tööd, et Lille liikuma saada ja õnnestus päris hästi, kiirus tõusis, koer keskendus rajale ja paraku ma mingiks sekundi murdosaks unustasin ühe takistuse- jätsin koera slaalomisse saatmata! Anne rada mõõtes jättis esimesel korral ka slaalomi vahele, siis sai lõõbitud, et võistlejad võivad ka samamoodi teha ja nagu ennegi juhtunud- nali osutus meie puhul tõeks.
Kui slaalom välja arvata, siis muidu oleks see jooks suht ok olnud.
Kaks dsikvalli kirjas ja siis rannamõnusid nautima, nii sooja merevett ei ole mina oma elus veel tunda saanud kui sel laupäeval Vana-Pärnu rannas. Aitäh Rocky peremees Antsule, kes meile õige koha kätte näitas, nii et ka neljajalgsed said veest mõnu tunda.

Tuesday, July 13, 2010

Ülenurme 11.07

Agility maratoni kolmas ja viimane võistluspäev, kui varasemad päevad olid ülikuumad, siis Ülenurme staadionil oli temperatuur tappev ja kohtunik Valciukase rajad kohased mistahes tiitlivõistlustele. Esimene rada oli esimesest viimase tõkkeni paras pähkel, ei ühtki lihtsat kohta ja kõigele lisaks oleksin veel peaaegu valesti õppinud raja lõpu! Lill oli hajevil, kas mõjus kohtumine mõned päevad eemal olnud perenaisega, leitsak või mis, jooksma hakkas ta peale pikkushüpet. Alla kukkus meil kolmanda hüppetakistuse pulk, aga kõigist lõksudest pääsesime puhtalt. Viimasel hetkel veel muutsin oma otsust, kummalt poolt slaalomit ise joosta ja see oleks peaaegu kätte maksnud raja unustamise näol. Kokkuvõttes siis 5 kp. ja tänu nigelale kiirusele teine koht. Pole paha nii keerulise raja ja tapva ilma kohta. Küsimärgiks jääb, kas nö.Lille normaalkiirusel ka hakkama oleksime saanud
Teine jooks jäil meil paraku jooksmata, Lill lahkus rajalt, telgi taga olnud veekraan mõjus ilmselt motiveerivamalt kui 20 eesootavat takistust. Väga kahju, sest ka teine rada oli paras väljakutse, mida oleks proovida tahtnud.

Sunday, July 11, 2010

Saaremaa 10.07

Agility maraton algas reedese treeningu Seppo käe all, mis tuletas veelkord meelde tõde, et väiksese koera juhtimisel võib jalgadega imet teha, abitreener Anja sõnul ei peakski ma niipalju õlgadega vehkima nagu seda teen. Ja tõepoolest, minu jaoks lahendamatu olukord treeningrajal õnnestuski õige jooksutrajektoori valikuga lahendada. Laupäevased võistlusrajad olid A3-le paraja keerukusega ja mõnusalt joostavad.
Lille agilityrajal saime tõrke slaalomis tänu minu nõmetsemisele, üritasin ülimalt korralikult koera slaalomisse saata ja kõigepealt lükkasin ta mööda ja seejärel olin ise koeral ees, nii et Lill sisenes valesti, siit tõrge. Muus osas oli kõik hea, kiirus ka niivõrd korralik, et selle võistluse võitsime.
Hüpperajal oli Lill esimesed takistused aeglane, siis läks käima ja saime puhta rajaga võidu!
Suur üllatus tuli aga Setult, kes lausa põles tahtmisest, samuti puhas rada ja Lillest 1,5 sekundit kiirem aeg!
Juhtisin koeri erinevalt, Lillel tegin 2 korda tunnelisse saatmise tagant lõikamisega, mis on aeglustav manööver, Setu puhul kasutasin valssimist. Ausalt öeldes rajaga tutvumisel ei jõudnudki Setu jaoks mingit plaani pidada, 5 minutit on nii napp aeg, et vaevu jõuab ühe koera kursi paika panna, seekord läks õnneks.
Pildil Livia püütud hetk Setust, kes ootab stardiluba. Õnnesoovid Toorule, kes tõestas edukalt, et tark ei torma ja nii nad Liviaga A0-s kolmandale kohale platseerusid! Kohtunik mainis, et tema sarpeid ei ole varem agilitys näinud, aga eks tal tuleb siis rohkem väljaspool Soomet hindamas käia :-)

Saturday, July 3, 2010

Tunnelite teine etapp

Eesmärgiks oli testida stardis püsimist- eesmärgi täitmine- 0%.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli asi juba võistluspaigal jalutades väga imelik, Lill tõmbas ninaga lõhnu, silmad läksid pilukile ja selline sihilindel eesmärgile pürgiv nägu oli Lillel peas. Oli selge, et see ei ole mitte eesootav tunnelirada, mis teda selliseks ajas. Aga milles asi on, aru ei saa. Starti minnes vedas Lill samuti hoopis teises suunas masas lebotavate Pärnakate pundi poole. Oli selge, et stardis istumisest ei saa juttugi olla, ainuke võimalus on startida koos koeraga. Seda tegingi ja teine tunnel oligi vale takistus, koos koeraga minnes ei olnud mul piisavalt võimalust teda valest takistusest eemale juhtida. Ja siis lahkus Lill rajalt, ikka sinna Pärnakate juurde. Meelitasin ta tagasi, jooksime umbes pool rada ja siis juhtus see, mis pole mul veel kunagi võistlustel juhtunud- koer sittus rajale. See oli viimane tilk karikasse, lahkusime rajale ja läksime Pärnakate juurde uurima, mis võluvägi end seal nende juures peidab. Ja mis selgus- puuris, kus täna oli koer, oli eile olnud tuhkur ja pisinärilised on Lille kõige suurem kirg.
Teine rada ei olinud meil ka suurt parem, Lill jäi nuuskima ja oli endiselt hajevil, ehkki küll rajalt ei lahkunud.
Kuna rada oli tuksis, võtsin suurema riski  s.t olin ise pisut kaugemal A-lt alla tulles, see õigustas end. Samuti slaalomisse tagantlõikamise tegin raskema nurga alt kui oleksin muidu julgenud, see end ei õigustanud.
Siiski oli see see super päev tänu mu tublidele õpilastele, Margus ja Fess lausa pjedestaalil, Raulil ja Trudyl imelilus teine rada, sekundi kaotus esimesel rajal ilmselt võttis nelit medali, Indi ja Ove tegid oma parimad jooksud, Paulalt üks puhas rada, teisel rajal läks väikseks murul rullimiseks, aga pealtvaatajatel peab ju ikka lõbus olema.