Sunday, August 29, 2010

Luige 28.08


Laupäevased agilityrajad olid eelmisel õhtul kuulatud loengu praktiline tõestusmaterjal. Ja tegelikult pidas täiesesti paika- leia koerale optimaalne, mugav, joostav trajektoor, keskendu lahendustele ja asjad laabuvad iseenest. Minu varvastega juhitava koera puhul pidas see täielikult paika. Esimene agilityrada õnnestus joosta puhtalt ja suhteliselt lihtsalt tuli esikoht 0 karistuspunktiga meile. Soome shelti oli küll ajaliselt peaaegu 3 sekundit kiirem, aga paraku hüppas maha okseri.
Teisel rajal ei õnnestunud pihta saada poomikontaktile ja lisaks saime tõrke slaalomisse sisseminekul. Väikse koera jaoks, kel kaared lühikesed, oli muidugi tõkke ja slaalomi vahemaa vaevu 4 meetrit. Tagantjärgi tarkus-oleks pidanud koeral laskma minna suuremale kaarele, sellega oleks kaotanud küll aega, kuid loodetavasti sisenemine slaalomisse oleks läinud õigesti.
Positiivne oli see, et Lill nagu polnudki tema ise, ei mingit ülekeemist, väga rahulikud stabiilsed jooksud olid.

Tuesday, August 24, 2010

Hyvinkää 22.08

Öö Lempivaaral kenasti mööda saadetud- õnneks meie kartused laupäevaõhtuse karaoke suhtes ei täitunud-liikusime hommikul Hyvinkääle. Seekord ei pidanud võistlusele kiirustama, meil oli piisavalt aega ja jõudsime vaadata ka ühe A1 jooksu.
Hyvinkääl oli lisaks tavavõistlusele mängus ka suuremad panused, mitmed tõud nagu snautserid, kääbuspintserid ja muuhulgass ka welshi terjerid selgitasid välja oma tõu meistrid. Seetõttu oli võistlusel tavatult palju habemikke. Kohtunikuks oli seekord Leena Rantamäki-Lahtinen ja rajad olid tegelikult võrreldes eelmise päevaga hulga kergemad, aga samas täiesti nauditavad ja võimalik oli neid lahendada erinevalt, mis tegi vaatamise väga huvitavaks. Alustasime hüpperajaga, kõik oli muidu kena, aga raja lõpus ei pidanud minu närvid vastu ja hüüdsin täiesti õigesse tunneliauku suunduvat Lille nimepidi, mistõttu koer pidi tegema lisasamme ja kaotas aega. Epp oli tubli inimene, kes minu viga märkas. Ja sellises olukorras, kus puhtaid radu palju ja ajavahed imeväikesed, ei tohi sellist asja endale lubada. Meie puhas rada andis 8.nda koha, kiiruseks tuli 4,14 meetrit sekundis.
Agilityrajal oli meil kõik väga kaunis, kuni lõpus ülehüpatud poomikontaktini- ja seekord hüppas Lill kohe kaugelt üle :-(
Olin poomil liiga palju Lillest ees, näitasin juba järgmist takistust- pikkushüppet, paraku ei ole me suutnud treenida sellist jooksukontakti, mis toimiks sõltumata koerajuhi asendist.
Kiiruseks tuli 4,2m/s ja agilityrajalt 13.koht.
Kuna lahkusime võistlustelt enne ametlikku lõppu, jäigi esialgu teadmata, kuidas lõppesid welshide meistrikad. Hiljaaegu sai siis tõuühingu kodulehele teada, et meile kuulus 5 võistleja hulgas 3 koht. Kogu esikolmik lõpetas kahe raja kokkuvõttes 5 karistuspunktiga, esikoht jäi meist 1,6 sekundi ja teine koht  0,5 sekundi kaugusele. Konkurendid olid tugevad, tegu on koertega, kes soome võistlustel pidevalt eesotsas on.

Saturday, August 21, 2010

Lohja 21.08

Lill ja Pätrik naudivad suplust, millega tegeleb maikas meeskodanik, jäigi arusaamatuks.
Juba mõnda aega olin soovinud kätt proovida veidi suuremas seltskonnas kui kodustel võistlustel. Sel eesmärgil sõitsime Soome, kus Lohja linnakeses oli laupäevasel päeval 4 starti A3-le. Registreerusime neist kolmele, et mitte eelmisel õhtul kohale tulla. Peaaegu oleks jäänud tegemata esimene kolmest jooksust, sest 10.40 -ks ei ole võimalik ühegi laevaga jõuda. Aga kui on täpsed riistad autos ja gaasipedaal õige inimese jala all, siis on kõik võimlik, aitäh Epule, kes meid roolis õigesse kohta. Teoreetiliselt ei tohiks sellise kiirustamise peale head tulemust tulla, aga võta näpust, päeva parim jooks tuli just sest esimesest ülepea kaela tehtud stardist. Kohtunikuks oli Henri Luomala, kelle ülirasked rajad on Soomes teada-tuntud. Ei olnud seegi rada kergete killast, aga enamus lõkse sai läbitud ilusasti, ainult poomikontakt, kus otse ees oli kiik, teha aga tuli 180 kraadi pööre tagasi, sai meile saatuslikuks. Muidu oli rada super ja protokolli vaadates oli tahtmine juukseid katkuda, Lillel oli sel rajal kiireim aeg minikoertest! Aga oleks ei maksa midagi ja 5 karistuspunktiga olime 7.kohal.
Teise agilityraja kohtunik oli Anne Savioja, võrreldes eelmisega oli see rada lihtsam. Teine takistus oli kiik, kust Lill pidurdas äärmiselt veidralt ja oleks peaaegu maha hüpanud, see vahejuhtum rikkus meie kiiruse raja esimeses kolmandikus. Tulemuseks puhas rada ja 6.koht, aega mahtusime üsna napilt.
Kolmas võistlus oli hüpperada jällegi Henri Luomalalt, väga mõnusalt joostav, paraku minu lohakus slaalomisse saatmisel maksis kätte, saime tõrke, edasi oli üks väga vahva 5 tõkke limbo, kus kõik keskkoha lihaseid tuli tööle panna, et koera juhtida, see tuli hästi välja, aga miskipärast jooksis Lill mööda ühest raja lõpuosa hüppetakistuset ja hakkas nuuskima, korjasin ta seepeale kokku ja lahkusin rajalt. Mis päev see ikka diskvallita on.
Pätrik ja Lill kümblesid veel koos saslõkivardaid järvest välja loopiva mustlasonuga ja seejärel sõitsime järgmiseks võistluspäevaks välja puhkama Lempivaara campingusse- juhul kui muidugi karaoket laulvad soomlased seda meil teha lasevad.

Saturday, August 14, 2010

Võistlustreening 14.08

Osalesime Tubli võistlustreeningul, kus oli väga hea võimalus treenida võistluse õhkkonnas, tegime seda mitteametliku väljaspool arvestust võistlejana A1 rajal. Rada ei olnud sugugi kerge, slaalomisse sisenemise nurk meenutas üht Anne Savioja hüpperada Helsinki MM-lt, kus kõik kiiremad koerad said tõrke kirja, eestlastele see rada aga sobis. Kas see on nüüd hea või halb, aga Lille kitsaskohti sellel rajal nägin ette.
Kõigepealt rõngas, kus rõnga ümber oli meie jaoks tavatult tükk tühja maad. See ei ole muidugi mingi vabandus, A3 koer peaks ära tundma ikka ka erinevaid rõngaid. Lillel on rõngaga ennegi probleeme olnud, hasardi ja kiiruse tõustes on ta aeg-ajalt proovinud kõrvalt joosta, nii tegi ta seda tänagi ja lausa mitmeid kordi järjest.  
Slaalomisse sisenemise nurk oli väga hea proovikivi, võistlusel oleksin proovinud seda koerale võimalikult ette nämmutada, aga täna tahtsin katsetada, kas Lill saaks sellise nurgaga hakkama, nagu karta oli, ei saanudki.
Väga nõrk oli meie poom, mitu korda üle kontakti. PÄrast mõtlesin järgi ja omaarust ka leidsin põhjuse, miks see juhtus- olin ise liiga ligidal kontaktpinnale, tavaliselt olen ise eemal ja koer sooritab kontakti minust sõltumata. Täna aga toppisin ennast liiga lähedale. Ühesõnaga- see oli jooks kui õudusunenägu. Kui midagi postiivset otsida, siis - Lill istus stardis! Suvistel võistlustel tekkis meil probleem kiirusega ja seetõttu ei olnud meil mõtet väga stardis püsimisele rõhuda, peaasi, kui kuidagi hoo sisse saaks.
Teine rada oli hoopis teistsugune, kontaktid õnnestusid ja olid lausa väga ilusad, slaalom oli ok, seekord muidugi oli nurk ka hulga lihtsam.