Tako võistlus 19.02

Meie ettevalmistus uueks hooajaks ei ole veel sugugi alanud, pisut-pisut on nüüd veebruaris treenitud, kuid mingist võistlusvormist rääkida oleks küll täiesti vale. Lisaks kimbutas mind nohu ja peavalu viimasel nädalal ja võistlemine ning ühtlasi ka võistluse korraldamine miinuskraadides ei tundunud üldse meeldiv perspektiiv. Kaalusin ka mitte võistlemist, aga slovaki kohtuniku käekiri tundus nii tavapärasest erinev, et kuidagi ei raatsinud proovimata jätta. Hüpperada oli keerukas, sisaldas ühtlasi ka meile varemgi komistuskiviks olnud slaalominurga, lisaks hulgaliselt muid lõkse, millest ma mõningaid märkasin küll alles kaasvõistlejate jookse vaadates. Minu juhtimine oli väga konarlik, ilmale vastavalt hangunud ja Lill oli samuti väga aeglane- nii saime hangunud juhtimise tõttu tulnud suurtele kaartele ja Lille mitte kõige paremale hoole 5,5 sekundise ajaveaga tulemuse. No pisut mu pettumus hajus, kui selguse, et sellest piisas võistluse võitmiseks ja tegu oli parima tulemusega kogu A3 klassis! Aga tegu oli siiski väga käpardliku sooritusega, mille video varti avalikustatakse.
Paraku edasi läks veel hullemaks. Teise raja algul meenus Lillele üks kontrollimata hallinurk, mis talle juba mõnda aega on erilist huvi pakkunud, hiirepesa sai seekord üle vaadatudki.

Sama lugu juhtus ka kolmandal rajal, Lille perenaine oli saabunud lõhnava supipotiga raja äärda ning seda Lill nuuskima läkski. Iseenesest oli supp tõesti suurepärane, koera nina ei valetanud. Kahju, sest igati mõnus ja sooritatav rada oleks olnud. Agility radade ajaks olime ka mõlemad end korralikult soojaks saanud ja enesetunne oli igati hea, kuid kahjuks ei saanudki end proovile panna.
Foto Livialt nagu tavaliselt.