Esimene MM võistluspäev

Tagasihoidlikuvõitu ja suht kehvasti organiseeritud avamine selja taga taga, oli aeg võistlust alustada, esmalt said tuleproovi maksikoerad ja siis oli minide kord.
Mingil hetkel juhtus selline vahva lugu, et koridoris langes järsku kellegi raske käsi mu õlale, tegu oli kohtunik Powelliga, kes tahtis MM ainukesele welshi terjerile pind päkka soovida! Nimelt on härra Powell samuti welshi tejeriga võistelnud. Staazikas Hispaania midiklassi welsh oli küll kataloogis, kuid reaalselt võistlusel ei osalenud, seega oligi Lill ainuke welsh MM-l. Kohtunik teatas, et see oli tema, kes eelmise MM lõpetamisel palus luba minust ja Lillest pilti teha :-)
Esimesena saimegi joosta David Powelli hüpperada.

Joonisel tundus asi hullem kui ta tegelikus elus oli. Protokolli vaadates oli diskvalle muidugi palju ja eriti palju oli eksimisi slaalomis, kus väga ligidal olev kott häiris paljusid koeri sedavõrd, et nad enne slaalomi lõppu välja lipsasid. Õnneks startisin alguses ja kaasvõistlejaid praktiliselt ei vaadanudki, kui ma oleks kõiki neid võimalikke vigu näinud, oleks ilmselt enesekindlus kahanema hakanud. Kiiruseks oli seatud 4,3m/s, puhta tulemuse saavutasid 21 võistlejat, diskvalli % ca 40.
Lille ajaviga oli muidugi täiesti masendav, 6,86 sekundit ja paremusjärjestuses 29 koht. Seda oli tunda ka joostes, Lill vaevu liikus ja kogu aeg oli koera järgi ootamise tunne. Selle jooksu videot ei ole leidnud, et täpsemalt vaadata, mis toimus. Mälu järgi mingeid suuri kaari ei olnud, lihtsalt väga-väga aeglane liikumine oli. Olin valmis okserisse koera saatma tagant lõikamisega, aga selleks polnud absoluutselt vajadust, aega jäi piisavalt, et sooritada eest lõikamine.
Sel aastal pidid minikoerad jooksma reedesel päeval kaks rada, veider oli ka see, võistkondlikus arvestuses tuli enne läbida agilityrada ja alles siis hüpperada.
Ka võistkondlik agilityrada oli kohtunik Powellilt.

Sellel rajal tuli valmis olla lauaks, kodus olin harjutanud tunneli kaisus olevat lauda, kuna see tundus kohtuniku meelisvõte olevat, rajal siiski sellist ekstreemlauda ei olnud.
Nikerdamise kohad olid seekord poomi ümbruses. Meie jama hakkaski peale laualt, sest plaanitud keha ja varvaste keeramist poomi suunda ei saanud ma sugugi teha. Lille käimatõmbamisele olin peale nutust esimest rada pühendanud hulga rohkem tähelepanu ja teinud muuhulgas ka väikse saiadopingu. Lill oli laua peal väga aktsioonis, haukus ja tegi nägu, et kui ma vähegi hingata julgen, nii ta sealt maha kargab. Nii olingi vales suunas kui tuli laualt luba lahkuda ja suures hirmus poomi lähedal asunud müüri eest, tõmbasin Lille poomist mööda, siit kirja tõrge. Edasi läks üle kivide ja kändude- poomikontakt üle ja tõkete kombinatsiooni läbimisel tuli mängu plaan B.
Mis puudutab treeneri abi raja õppimisel, siis palusin appi Kristi kui vilunud minikoera händleri.
Meie koostöö kulges väga hästi, lihtsalt üllatav kui hästi Kristi tunneb mind, Lille ja meie teami tüüpilisi juhtimisvõtteid. Ilmselt pean ma Kristi juuresesolekul edaspidi ainult ilusaid ja häid mõtteid mõtlema, sest tundub, et ta näeb mind läbi :-) Igal juhul said juhtimisvõtted meil kõigil radadel üksipulgi läbi arutatud, aga paraku sellest veel ei piisa, kavandatu tuleb ka täia viia, aga see on juba sportlase töö.

Ryder 0 klassi võistlus 22.10

Nii mõnusat võistlust pole ammu olnud:
1. kus ei pea mitte midagi korraldama
2. võistlus toimub koduhallis
3. joosta tuleb ainult ühe koeraga, lihtsalt puhkekodu :-)
Kuna Ryderi probleem on rajalt lahkumine ja ümbruse uudistamine, siis põhiline eesmärk oligi vältida selle juhtumist. Igaks juhuks sai ka paar piiksuga mänguasja tasku torgatud, et oleks millega Ryderi tähelepanu tagasi võita. Täna aga õnneks sellist asja ei ilmnenudki, Ryder tegi 2 puhast rada, kiiruski polnud laita, mõlemil rajal ca. 5m/s. Esimesel rajal ilmselt kaotasin pisut aega tunnelisse tagant saatmisega ja tõkkel 4 oleksin peaaegu Ritu tõkke taha lükanud, samuti peale kotti pisut takerdusime üksteisesse, Ritu tuli kotist välja kiiremini kui ma olin seda oodanud.

Teine rada kulges aga täiesti eeskujulikult ja Sveta hoiatus, et rajal on lõks tunneli näol, ei töötanud meie puhul küll lõksuna, Ryder väga hästjälgis minu trajektoori.

Kahe raja kokkuvõttes meile esikoht midi klassis :-).

MM treeningpäev

Fänklubi terjeristide töörühm Foto Inge Ringmets

Lennureis Brüsselisse ja autosõit B-sse ( hämmastavalt keerulise nimega kaevurikülla, kus asus meie hotell) sujus igati ladusalt, Opeliga ja kepsuga ühise keele leidmine võttis küll pisut aega ja autosõit pimedas ei ole just kõige meeldivam tegevus. Öömaja leidmisega oli pisuke probleem, lõpuks aitas Sanka leitud inglise keelt kõnelev noormees, mis oli täielik haruldus (võib öelda tuginedes järgmiste päevade kogemusele) meid kohale. Hotell oli pisike ja mugav, ühe perekonna valduses olev võõrastemaja. Ilmselt sisenesime pisut lärmakalt ja saime nahutada ühe titeema käest, kelle laps oli just magama jäänud. Eks neid meie autoekipaaze laekus ju ka iga natukese aja tagant Brüsselist ja kogu aeg käis üks rahvaste liikumine. Selgus, et toas ootas mind ühe hoolitseva inimese valmis seatud ööeine kohalike delikatesside ja õlle näol :-)
Järgmisel hommikul katsetasime hotelli Prantsuse tüüpi hommikusööki (valdavalt saiatemaatilist), pidasime vähe võistkonnaga sõjanõu ja asusime aegasti teele võistluskohta. Halli ümbruses koertele jalutamise ruumi oli, hall aga ostus üllatavalt vähe pealtvaatajaid mahutavaks. Kaubandust oli samuti vähe ja minu pettumuseks puudusid raamatud täiesti.
Vetkontrollis vaadati kahtlustavalt Lille kurvikat rinnajoont, aga mis teha, kui valetiinus saabub kõige ebasobivamal momendil ja õnneks mõistis ka vetkontroll, et me ei ole kutsikaid koju pesakasti ootama jätnud seniks kuni emme võistlustel ära käib.
Eesti võistkonna treeningaeg oli väga mugaval keskpäevasel ajal. Juba eelmisi võistkondi vaadates oli selge, et vaip on ülilibe. Nii see oligi ja libedus ei seganud ainult mitte suuri koeri, vaid ka väiksemaid. Näiteks ühel 180 kraadisel pöördel libises Lill külili ja sõitis nagu kelgul minema. Väga raske oli ka slaalom, sest ka sealt kippus koer lihtsalt välja libisema. Treenigul oli lubatud kasutada mänguasju ja maiust võis anda teatud kohas. Olin kodus valmistanud Lillele patuka, vanasse Tako fliisi varrukasse õmblesin sisse kotleti ja kasutasin seda nii trennis kui järgmistel päevadel võistlustel.

Tantsuhoos fännid  Foto Inge Ringmets



Terjer võtab sõna  Foto Inge Ringmets



Peale treenigut käisime söömas hamburgereid, ostlesime kohalikus Carrefouris, koduhotellis toimus veel võistkonna koosolek, kus Sanka ja Kairi andsid meile edasi kaptenite koosolekul räägitu.

Flandria- Brügge

Rannik üle vaadatud, võtsime suuna Belgia põhjapoolsesse ossa Flandriasse, kus sihikul olid linnad Gent ja Brügge. Öömaja ei olnud ma reserveerinud mitte kuhugi, seega olin oma valikutes täiesti sõltumatu: mina, Lill, keps ja Opel- võisime maanduda kuhu iganes. Kujunes nii, et maabusin Brüggesse, peale 1,5 tunnist linnas jalutamist oleksin juba paaegu lahkunud, aga siis avastasin kanalid ja olin neist sedavõrd võlutud, et unustasin nii Genti kui ka sihikul olnud Ardennide mäestikus asuvad koopad ja jäin Brüggesse ööbima. Brügge väärib kindlasti Põhjamaade Veneetsia tiitlit ja muideks kuulub Brügge ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse, vanuse poolest on Brügge paarkümmend aastat meie iidsest Tallinnast vanem. Vaatamata sellele, et turismihooaja kõrgpunkt oli kindlalt möödas, oli linnas turiste üksjagu ja hotellikoha leidmine osutus päris keerukaks, lõpuks jäin siiski valikuga väga rahule, tuba oli vaatega kanalile, sisaldas hommikusöögi ja maksis õnneks ka ainult kahekohalise numbri jagu. Pean oma häbiks tunnistame, et ei jõudnud mitte ühtegi Brügge kuulsatest muuseumidest.  Kui keegi veel peaks Brüggesse sattuma, siis julgeksin soovitada jalgrattarenti linnaga tutvumiseks, jõuab rohkem ja jalgrattaid on seal meeletult palju ning rattur liikluses täiesti võrdväärne autojuhiga. Üldse sujus liiklus vanalinnas tänu ühesuunalistele tänavatele väga ladusalt, parkimismaja leidmiseni tiirutasin linnas autoga ja olin meeldivalt üllatunud kui lihtne on võõras vanalinnas autoga liigelda. Ka koeri oli näha palju ja nad olid väga viiskad ja meeldivad ühiskonnaliikmed.

Jaapani turistid olid väga varmad Lille pildistama ja palusid luba ka silitamiseks, kahjuks Lill käitus tüüpilise pahura eestlasena ja ei vaevunud isegi mitte sabaga vonks-vonks tegema viisakate jaapanlaste rõõmuks.
Käisime Lillega ka paaditripil, et nautida kauneid vaateid kanalilt ja see oli tõeliselt vahva. Koerad olid laeval küll ametlikult keelatud, aga pisike sülekoer Lill oli teretulnud. Meie kõrval istunud proua poja peres ka welshi terjer, nii et meil jätkus juttu kauemaks. Tervitused Inglismaale Bentleyle :-)
Turiste sõidutasid lisaks lotjadele ka hobukaarikud, kus hobustele olid vahvad Pampersid pandud, et sõnnik jumale eest mitte linnatänavale ei pudiseks.

Ilm oli hilissuviselt soe, 19 kraadi ja päikeseline. Vastandina Prantsusmaale, said ka kõik inimesed, keda mina kõnetasin, ka inglise keelest aru. Keskpäeval startisime Brüsseli suunas, et Eestisse naasta.

Normandia

Alustaks sedakorda värskemate mälestustega. Kuna paraku kogu meeskond koos koju sõita ei saanud piiratud arvu koerakohtade tõttu, siis otsustasin seda võtta võimalusena tutvuda kohtadega, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seega asusin esmaspäeva hommikul teele Normandia ranniku poole, sihiks Joeli soovitatud Cap Gris-Nez. Suur osa pisut enam kui 100 kilomeetrisest teekonnast kulges mööda kiirteed, selle lõbu eest kasseeriti peaaegu 6 euri muide. Vastutuul oli niivõrd tugev, et ülesmäge tuli pisikesel Opel Corsal kõvasti vaeva näha. Viidad näitasid kenast La Manchi tunnelit ja Inglismaale viivate praamide sadamat, nii et korraks tekkis juba kiusatus Belgia asemel Inglismaale lipsata. Tuul oli muide tõesti nii tugev, et esimeses peatuspaigas ühe künka otsas, tuli auto ust täisjõuga pressida, et üldse väljuda saaks. Õnneks Cap Gris-Nezis oli tuul siiski vaiksem. Sõitsin läbi maaliliste pisikeste külade, näha oli, et turismihooaeg on läbi saanud, välikohvikutest olid alles vaid mõned koristamata toolid.

Tee lõpp

Tähelepanuks inimestele, kes alati liiklumärke ei suuda jälgida, maailmas on teid, kus ilus sile asfalt  lõpeb nii nagu juuresolevalt pildil näha on. Mulle oli täiesti arusaamatu, kellel peaks sellist teed merre vaja olema. Vastus aga selgus üsna varsti, parklasse saabus autoromu, kus sees karvik-surfar, kes kiirelt telefoneeris teistele karja liikmetele, varsti olid neid juba palju ja siis sammusid nad nii nagu väiksed pingviinipoisid teed mööda merre, hulpisid kõhuli pisut kaldast eemale ning asusid laineid püüdma.

Surfar aklimatiseerub- vesi oli ilmselt külmavõitu

Jätsime surfarid mere küüsi ja asusime Lillega mäkketõusule, et vaadata üle II maailmasõja aegsed kindlustused. Arvestades ranniku järskust, siis pidid dessandis osalejad olema küll alpinisti koolitusega. Praegu aga söövad lambukesed rahulikult rohtu seal, kus kunagi veriseid taplusi peeti.

Miljonidollari vaade villa õuest



Lambad viisid mõtted kodus ootavale lambakoerale



Rannik pakkus maalilisi vaateid, päike piilus pilve tagant, Inglismaa rannik paistis kätte, see oli üks mõnus koht, kus polekski viitsinud lahkuda. Lill oleks meeledi tutuvunud kohalike näriliste eluga, aga paraku ei soostunud ma teda rihmast vabastama-usalduskriis, mis teha :-)