Sportlased tundmatu looma nahka jagamas

Sellel nädalavahetusel osales üldkehalise ettevalmistuse kiirkursustel ka Lill. Mõlemal päeval tegime ca 1,5 tunnise jalutuskäigu vabas looduses Paljassaares. Laupäeval olin jalgsi, aga kuna lumes sumbata oli päris raske, siis seetõttu pühapäevaks panin suusad alla. Koertele keegi suuski ei andnud ja nii said nad ainult oma käppadele loota. Esmalt vallutasime Väike-Paljassaare, kahjuks unustasin fotoka autosse ja seetõttu jäid jäämäed poolsaare tipus ka seekord pildistamata. Üle jää liikusime Suur-Paljassaare poole ja sealt leidsid koerad mingi asja, mis meenutas pigem mädanenud puuoksa. Mia püherdas tolle peal, liikusime edasi ja siis märkasin, et Setu on karjast maha jäänud. Tagasi minnes selgus, et Setu järab mõnuga seda kännutaolist asja, mis siis ikka järelikult känd ei olnudki. Setu ei olnud sugugi aldis oma saaki loovutama, kui selle viimaks siiski kätte sain, oli kohe hakkamas Lill, kes omakorda haaras saagi ja kuna naissugu on üldiselt taibukam, siis Lill on suuteline ka kaht asja korraga tegema- eest ära jooksma ja samal ajal saaki närima. Lõpuks õnnestus mul objekt oma valdusse saada- tegu oli  tundmatu looma jäänustega, liha oli söönud keegi juba varem, karvgi oli peaaegu hävinud, isegi haisu ei olnud enam, kes oli olnud nahk oma eelmises elus, ei olnud võimalik enam määrata. Suusakepi abil upitasin rõveduse kõrge betoonposti otsa ja sinna ta jäigi. Matk oli koertele üksjagu väsitav, tagasiteel olid kõik kolm uljaspead kenasti minu sabas, ei mingeid põikeid kuhugi poole.
Loodetavasti aitab füüsiline tegevus Lillel rutem unustada kujutletavad beebid, nimelt vaevab teda valetiinus.

Setu rahvaspordi radadele naasmas

Märtsis täitub Setul 7 eluaastat, mis ühele tegusale terjeri-isandale pole veel mingi vanus. Paraku aktiivsest spordist on Setu juba mõnda aega kõrval olnud. 2009 aastal ilmnenud hüppeprobleemide tõttu katkesid meie võistlused ja suures osas ka treeningud. 2010 tegime vaid mõned stardid, millest parim oli Saaremaal täiesti muuseas sooritatud hüpperada. Muuseas sellepärast, et Seppo Savikko võrdlemisi nipika rajaga tutvumiseks Setu vaatevinklist mul aega ei jäänudki. Kui rajal oli eelmine koer, siis meenus mulle järsku- ups, ma pole Setu juhtimise peale rajaga tutvumise ajal mõelnudki! Sellele vaatamata tegime puhta raja ja aeglane tunne osutus petlikuks- Lillest oli aeg 1,5 sek. kiirem. Setu nimelt töötab kaugemalt kui Lill ja püsib ka stardis ( jällegi Lillest erinavalt!) ning seetõttu on teda juhtida märksa rahulikum. Aastal 2010 teenisime ka EMV pronksi, aga seda küll rohkem tänu konkurentide ebaõnnele kui enda heale esinemisele.
Millised plaanid siis aastaks 2011? Punkt üks tuleb Setul kaalust alla võtta. Setu talvine kaal oli 13,5 kg, mis on võrreldes Helsinki aegse võistluskaaluga +2kg. Nüüdseks oleme küll osa sellest kaotanud, kui palju just, ei tea, pole kaalul käinud. Sportliku vormi parandamiseks sai õhtuti Stromkal valgustatud rajal suusatatud ja ka merejääl suuskadega matkatud. Mõned korrad olema ka hallis trenni teinud ja see osutus üleootuste mõnusaks, Setu silm säras ja hüppedki olid täitsa ilusad, rääkimata slaalomist- kui koer on juba korra sisenenud, siis ka sooritab kenasti lõpuni sõltumata sellest kuhu koerajuht liigub. No kiirus ei ole muidugi see mis võiks olla, aga keskealistele rahvasportlastele sobib küll. Kui hüppamisega mingeid jamasi ei teki, siis plaanime mõned võistlused kaasa teha ja ka EMV-l kaasa lüüa.

Hüpperada Tln. 19.02