Säde võistlused 14.11 Tartus

Welshidest oli sedapuhku esindatud vaid Lill. Esimene rada oli masendav, Lillel helkis tuluke silmas enne starti, vaidlesime umbes 30 sekundit, kuid ilmselt jäi ikka selgeks tegemata kelle nimel meil lehed käivad, Lill lendas stardiluba ootamata esimest tõkkest üle ja teise tõkke valis vastavalt oma maitsele, disklaff oli käes ja siis edasi treenisime, paraku polnud poomikontakti ja samuti slaalomis tuli Lill enne lõppu välja. Eks ma muidugi katstesin ka, kas koer kannatab, kui mina vasakule ära eemaldun. Trennis tuleb see juba välja, aga võistlusel mitte.
Enne teist rada ma enam koeraga ei mänginud ja tegin hoopis püsivustreeningut, olukord oli parem, diskvalli saaime vähemalt õiges ( loe raskes) kohas, liivas sumbates ei jõudnud ma tunnelit näidata ja nii ta läks. Poomikontakti polnud ka sellel rajal :-(
Hüpperajal polnud enam kaotada midagi, enne starti tegime jälle püsivustreeningut- võtsin Lillel ka mitu korda jalutsrihma üle pea ära, et imiteerida olukorda stardis. Kõik tuli rajal välja, õnneks läks ka ``jaagotus``, jooksime ka konkurentidest kiiremini joosta ning tulime esikohale.

TAKO võistlused 03.10

Esimene katsetus uuel platsil ei olnud sugugi edukas. Parklas kohatud kass viis Lille enne võistlust väga ekstaasi, kas ruumis sees oli rottide või kassi lõhn, sellele saaks vastata vaid Lill ise, aga midagi ta seal tundis ning läks ka lähemalt uurima, paraku korduvalt. Kaks korda seetõttu disklaff ja hüpperajalt teine koht häbiväärse 19,75 karistuspunktiga, 9,75 oli nuuskimiste tõttu ajaviga. Need kohad, kus Lill joosta suvatses, tegi ta hästi, see teeb täiesti tigedaks. Rajad oleksid meile olnud täisesti jõukohased muidu.
Setu oli registreeritud ühele agility rajale ja hüpperajale, kuna me eriti treeninud pole, siis ei ole meil omavahelist klappi, samuti Setu pöördega hüpped on kõik otse ja kaugele üle tõkke. Kuna konkurendid said kõik agilitys diskvallid, siis meie päralt jäi võit 23 trahvipunktiga! Eksisime slaalomisse sisseminekul, jooksime mööda A-takistusest jne. Hüpperajal saime diklaffi minu vähese pingutuse tõttu, järjekordne suur kaar ajas mind oigama ja lasin koera käest.

Dornbirn-kolmas võistluspäev

Tänu hüpperaja ebaõnnestumisele oli selge, et mingit tulemust meil võistluselt saada ei õnnestu.
Kuna lennuk-koerad kipuvad tihti sattuma valedele tõketele, siis kaheosalises võistluses kehtib täiesti vanasõna- tasa sõuad, kaugele jõuad. Meil enam tasaselt sõuda polnud mõtet, aga kiiresti sõitmiseks polnud paraku enam rammu. Viimaseks võistluspäevaks oli koer täiesti väsinud, sööiisu oli tal juba mitu päeva kadunud olnud ja tissid endiselt piima täis, ei tea, kas need komponendid koos kolmepäevase võistlusega andsid sellise tulemuse kokku.
Jah, raja me tegime ära, aeg läks üle umbes 4,16 sekundit ja lisaks õnnestus müürilt alla tõmmata üks klots. Agility rajal andis see meile 37.nda tulemuse, koondtulemus oli 58.koht, ilmselt siis oli ka neid, kes mõlemil rajal disklaffi said.
Muide, minidel nii hüppe- kui agility rajal teenis disklaffi 38% võistlejatest, maksidel ja mididel oli pilt pisut parem.
Võistluste lõputseremooniale seekord ei jäänud, veetsime mõnusa õhtu kauni Bodensee järve äärses välikohvikus ja esmaspäeval asusime taas teele- rongiga Münchenisse, sealt Air Balticuga Riiga, Riiast bussiga Uulu ja sealt sitikaga Pelgulinna.

Tänud fotosüüdistuste eest Sven Sihvile.

Dornbirn- teine võistluspäev

Laupäeval tuli meil joosta kaks rada, esimene varahommikul oli individuaalne hüpperada hr. Alffilt, täiesti tehtavmuidu, aga koht, mida pidasin juba rajaga tutvudes kõige kriitilisemaks, meile ka diskvalli tõi. Ei ole tagurpidi jooksmine ( ja ühtlasi koera kaasa vedamine) minu tugevaim külg, keerasin ennast pisut vara, puudu jäi vast paarkümmend sentimeetrit ja lükkasingi koera tõkke taha. Sest jooksust on kõige enam kahju, sest minu ja Lille tempo klappis seal suurepäraselt.
Järgmine start oli laupäeva hilisõhtul, miskipärast minikoerad alustasid ja ka lõpetasid võistluspäeva. Sellest jooksust sai meie MM-i häbiplekk. Teine tõkke oli järjkordselt tõkke taha saatmine ja ilmselt oli Lillel saanud siiber nii pikast reisist, väsitavast päevast halli puuris istudes või radadest, kus igale teisele tõkkele tuleb läheneda tagant ringiga. Nii lipsaski ta minu selja tagant läbi ja otse tõkkele, ise valjuhäälselt klähvides. Jooksime kuidagimoodi klähvides lõpuni, oleks kohtunik viitsinud, oleks ta vähemalt korra veel võinud vilistada.
Üldiselt hoolitses ikka terjerivägi MM-l selle eest, et rahval igavaks ei läheks korralikke sooritusi vaadates, nii et saime ka oma panuse sellesse anda.

Agility WC 09 Dornbirn-esimene võistluspäev

Esimeseks etteasteks oli võistkondlik hüpperada, kohtunikuks B.Hüppe. Tagntjärgi võib öelda, et see oli minide ainuke mitte karjuvalt keeruline rada, vähemalt minu ja Lille teamile oli rada suhteliselt sobiv. Omad lõksud seal muidugi olid, näiteks mitmed koerad tulid tunnelist valele poole välja ja keerasid siis samasse tunnelisse tagasi. Olime oma meeskonna kolmandad startijad, kuna Snäppy ja Lexi olid saanud juba diskvallid kätte, siis poleks olnud mingit põhjust pabistada. Miskipärast aga rajale astudes kadus enesekindlus, põrand oli ligemal kui tavaliselt, jalad lühikesed ja käed pikad. Tehtud me selle jooksu saime, paar kaart läks küll suuremaks kui oleksin tahtnud, üks latt tuli ka alla, kuna jäin eest lõikamisega hiljaks, aega aga siiski mahtusime. Endal jäi sest jooksust hädine tunne, oleks võinud palju paremini ja sujuvamalt minna.

Aga noh, hea, et meil ei läinud nii nagu juuresoleval pildil! Uskuge või mitte, aga need pole meie!

Agility WC 09 Dornbirn-treeningpäev

Kahjuks ei õnnestunud vahetuid võistlusmuljeid jagada, sest Austrias wifi paraku ei kuulu endast mõistetavate asjade hulka. Esmakordselt sai võistlema sõidetud lennukiga, õhulend Riiast Münchenisse kestis 2 tundi ja õnneks ei ilmutanud Lill mingeid märke ebameeldivast kogemusest. Ronis lennujaamas puurist välja, sirutas korra esimesi, korra tagumisi jalgu ja oligi valmis uuteks seiklusteks saba uljalt püsti. Teekond jätkus rongisõiduga Bregenzisse, väga mugavalt viis kiirrong meid 2,5 tunniga kohale. Hotelli leidmisega läks pisut aega, aga oligi meeldiv jalutada peale 12 tunnist autos, bussis, lennukis, rongis loksumist. Hotell oli väike hubane majake Bodensee järve kaldal.
Treeninguteks oli ette nähtud neljapäev nagu tavaliselt ja meie trenniaeg oli suhteliselt hommikul. Enne seda tuli läbida vetkontroll, mis sedakorda sisaldas ka kirbukontrolli. Asjaajamine oli parasjagu segane, ei olnud korraldajatel kindlat nägemust, millal nad soovivad saada võistlusraamatuid, millal peavad koerad mõõtmisele minema jne. Mõõtmisest niipalju, et kõik mini ja midikoerad, kui neid polnud just Helsinkis mõõdetud, mõõdeti üle. Ehkki Lille on mitu korda kontrollitud, oli natuke ärev tunne- no järsku on vahepeal näiteks rohkem lihast kasvatanud õla peale- aga õnneks oli kõik korras, endiselt mini mis mini.
Trennis üllatasid paljusid koeri uudsed agility takistused, papist kolmnurksed tunnelid, mis olid mõeldud piireteks, koerad aga pidasid neid tõelisteks agility takistusteks ja vupsasid sinna sisse.
Õnneks võistluspäeval olid nad asetatud niiviisi, et avavus ei olnud kutsuvalt paista. Lillele meeldis suur plats ja palju liikuvaid objekte liigagi, suures erutuses oli nii klähvimist kui kontaktpindade ülehüppamist. Olukorras, kus maius on keelatud, on ka raske koera maha rahustada. Piiksuv laud tekitas suurt hämmeldust, Lill püüdis piiluda laua alla, et tuvastada piiksujat, kui seda näha polnud, siis leppis olukorraga. Kahjuks ei tulnud meil trennis kohe üldse kontaktpinnad välja ja Lille meel oli samuti nii ärevil, mis ei tekitanud võistluse suhtes mingit eneseusku. Lisaks oli mul kadunud hääl, ilmunud ka tatitõbi ja Lill oleks endiselt meeleldi imetanud oma imaginaarseid kutsikaid-ei olnud meie team just oma parimas vormis

Syyskabat Helsinkis

Tegu siis Lille viimase etteastega enne Dornbirni prozektorite särasse astumist. Parafraseerides agility koolitate tavapärast väljendit- usalda koera, seekord ma usaldasin ja hämmastaval kombel ka koer ei kuritarvitanud mu usaldust! Juhtimise poolest võis mõlema rajaga 95% rahule jääda.
Kõigepealt proovisime käppa sisetingimustes Ronald Mouweni rajal. Tegu oleks olnud 100% õnnestumisega, kui oleks jäänud saamata kontaktiviga poomil. Tunneli suu oli nii ahvatlevalt ootamas ja paelus Lille pilku, pingutasin üle koera tõkkele tõmbamisega ja viga oligi käes, sry, my bad! Kokkuvõttes 5 kp. ja 15 koht 55 konkurendi seas. Esmapilgul rada ei tundunudki raske, aga see oli petlik, tulemuse said kirja vaid 25 koera, sama rada hiljem maksikoertele osutus veel hullemaks pähkliks. Kiirused suuremad ja DSQ-d kiiremad tulema.
Järgmine rada oli Mia Laamaneni poolt kavandatud ja seekord välitingimustes, rajaga tutvumise ajal valas paduvihma, meie jooksu ajal selline mõõdukam vihm, esimesed startijad jooksid aga lausvihmas, mingit võistluse katkestamist ei toimunud. See rada aga koosneski valdavalt lõksudest, kuna oli selge, et disklaffist pääsu pole nagunii, tulemus ei ole samuti oluline, võtsin märksa suuremaid riske kui tavaliselt, juhtisin koera tagant ( Jaakko viimane koolitus), usaldasin koera tunneli ja A valikus ja uskumatu, kõik toimis, kontaktidki said tehtud. Ainukesena vedas meid alt slaalom, kus tuli koer peaaegu 180 kraadi tagasi pöörata, nagu ma pöördele mõtlesin, siis ilmselt mu keha tuli selle mõttega kaasa ja Lill tuli üks pulk enne lõppu slaalomist välja, parandamisega muidugi kaotasime väärtuslikku aega, tulemuseks siiski 5 kp ja kokkuvõttes 12 koht. Vaatamata sellele jäi endal väga hea tunne, Lill oli väga tubli ja kontaktne ja meie teineteise mõistmine suurepärane.

Luige 30.08

Teine päev algas võistkondliku agilityrajaga, Lill tegi normaalse jooksu, koerajuhi süül poomilt kontaktiviga, ajaline kaotus läti kiireimatele sheltidele ca. 7 sek :-(
Paari koha peal oleks saanud pisut aega säästa paremini juhtides. Setu jooks läks üle kivide ja kändude, hüpped tulid raskelt, hoolikalt enne tõket sammu sättides ja ilma igasuguse terjerliku hasardita. Tunnelist väljudes jäi üks vale tõke ette ja DSQ jälle käes.
Suure üllatusena sai meie midi võistkond esikoha, vaatama minu ja Setu bläckile, Liivika ja Natalja tegid puhtad rajad. Meie miniteam uhke nimega Naiskond, platseeerus aga kolmandaks.
Rahvusvahelise võistluse hüpperajal tabas koerajuhti skleroos, kobistasin enne eelviimast tõket, Lillega suutsin siiski olukorra päästa, tõrget ei teeninud, aga ajakaotus oli vähemalt 2,5sekundit.
Sama koha peal Setuga enam nii hästi ei läinud ja saime nende võistluste neljanda disklaffi järjest. Kuna meil hüppamisega probleem, siis jälgin koguaeg koera lati kohal- nagu see midagi aitaks- ja siis ei jõua jälgida enam tõkkeid.
Agilityrajaks oli ilm päris kurjaks läinud, kõigepealt siis Lill, kelle jooks sujus ilusasti, kuni tuli mööduda toimkonna liikmest, kelleks juhtumisi oli Lille vaenlase nr. 2 ( Elli- Lille lihane tütar) perenaine. Lill tõmbas ninaga õhku, tiirutas ümber tunneli, veendus, et seal Ellit siiski pole ja siis jooksime edasi. Aga sel jooksul enam erilist mõtet ei olnud, kui Lill ühest tõkkest mööda tuli, siis ei hakanud teda sinna enam tagasi saatma, parem juba korralik DSQ protokolli.
Astusime selle katse nö.üle.
Setu sooritas puhta raja, aeg oli aga kehvake, parimatele kaotus 4 sekundit.
Vähemalt tuleb tõdeda, et sai õige otsus tehtud Setu MM-l osalemise suhtes. Lille puhul võib kindel olla, et ei Millat ega Ellit Dornbirnis pole, loodetavasti ka hiiri, rotte mitte, nii et üritame teha oma parimat.

Võistlused Luigel 29.08- Lill EST AG CH!

Kahepäevase võistlusmaratoni esimene päev sisaldas kaht rada. Esmalt agilityrada, mis väga keerukas just polnud. Setu lõi ennast paraku juba esimese tõkke pulga vastu, hirmus kolks, pulk jäi püsima, aga Setu sai haiget ja järgmised tõkked tulid raskelt, slaalomis ta küll kogus end, kontaktpinnad said samuti võetud, saatuslikuks sai meile aga ühe uudse võtte katsetamine- vaja oli koer pöörata 180 kraadi , pöörde optimeerimiseks üritasin Setut juba enne hüpet keerata õigesse suunda, paraku ei saanud me aga teineteisest aru ja nii lükkasin Setu hoopis tõkke taha. Sry, minu viga. Lillega tuli sama rada puhtalt ja selgus, et ka kiiremini kui kaasvõistlejatel, 0 karistuspunktiga esikoht, mis annab meile õiguse vormistada EST AG CH tiitel!
Setu hüpperaja vussisin aga jälle mina ära, väike osa oli küll ka selles, et keegi koertest mängis oma piiksuva mänguasjaga just platsi kõrval ja nii jäi Setugi mõtlema, kas peaks minema seda piiksutajat otsima. Koera, piiksutajate ja takistuste jälgimine oli aga jälle koerajuhile ülejõu käiv ülesanne ja saime DSQ kätte.
Enne Lille hüpperaja starti jõudis aga Lillele kohale, et siin platsil on olnud Milla, ega ta ju tõele au andes ju tegelikult ei eksinud ka. Peale mõningaid katseid Milla jälgi leida, soostus Lill siiski rajale siirduma, tegime vaatamata kõigele isegi puhta raja, mis andis meile teise koha.

Tunnelite Karikasarja 3 etapp

Lille on väga kaval elukas ja loomulikult sai ta aimu, et tema naislähisugulastest vaenlased viibivad samal platsil, seega keskendus ta sellele, et vaenlased üles leida. Tunnelite raja jaoks seega mahti polnud, ehkki peale väikest ärakäimist võis joosta küll.
Setu lippas teise raja suure lusti, suurte kaarte ja A kontaktita, stiilinäide tänu Estrile ka olemas :-)

Setu tütar Lulu A2-s!

Hiilgavad uudised Soomemaalt- miniklassis võistlev Setu tütar Dixie Sound Gift alias Lulu on nüüd A2-s!
Lulu alustas võistlemist alles äsja ja sooritas 3 puhast tulemust imekiiresti, isa Sedrik on üliuhke.

Kammitud ja trimmitud agilitykoerad

Säde võistlused Ülenurmel 01.08

Sedakorda siis jälle Setu ja Lill mõlemad võistlemas, kohtunikuks vana hea tuttav muhedik A.M.
Esimene rada tundus eemalt vaadates täiesti teostamatu, aga päriselt nii hull siiski asi polnud.
Lill oli võistluse kolmas startija ja esimene, kes tulemuse sai, rada õnnestus läbida vigadeta ja ka kiiremini kui konkurendid, seega meile esimene 0 tulemusega võit agility rajalt, kui seda üks kord õnnestub veel korrata, siis on saavutatud Eesti AG tshempioni tiitel. Jooks vast oli pisut rabedavõitu, kohtunik küll pärast mainis, et juhtisin koera väga täpselt, teda hetkeksi näpu otsast laskmata. Ka Setuga õnnestus sama rada läbida tõrgeteta, viieka saime aga poomikontakti eest, kuna kartsin, et lähim tunneliauk imeb Setu ära, jooksin ise ette ja jätsin kontakti koera vastutusele. No vähemalt valesse tunnelisse ei läinud. Niisiis Setule 5 karistuspunktiga 3 koht.
Hüpperada oli jällegi väga mõnus, Alar ikka armastab koerajuhte sirgete tunnelitega jooksutada.
Seekord läks Lillega kõik väga hea tempoga, sujuvalt, paraku rõnga teistkordsel läbimisel ei hüpanud Lill rõngast, vaid litsus end rõnga kõrvalt läbi. Kuna see toimus minu seljataga, siis ega ma seda näinudki ja koera tunnelisse sisenemisel kõlaski kohtuniku vile. Kõige rohkem oli kahju, et me ei saanud teada selle muidu ilusa jooksu aega!
Setu läbis sama raja vigadeta, ajaga kaotasime aga Tikale ja Fidelile, teistkordseltki kolmas koht.
Heameelt teeb aga see, et Setu hüppamine oli igati korras ( nagu võib näha juuresolevalt pildilt) ja latidki püsisid ilusasti!

Aitäh foto eest Lotta&Co.

Tako Tunnelite karikavõistluste teine etapp

Eelmisel tunnelivõistlusel me viilisime, sedakorda olid osalemas nii Setu kui Lill.
Esimesena oli võistlemas Lill ja nii nagu hommikul tundus, et tibi ei viitsi voodist välja tulla, nii oligi, tegu oli häbiväärse venimisega. Mõnes mõttes oli see hea, kuna rada oli äärmiselt keeruline meelde jätta, siis vahepeal jõudis koerajuht numbreid vaadata. Setu seevastu oli väga heas hoos, terve laupäevase päeva pidi ta veetma agilityvõistlusplatsi ääres puuris ja seejuures rajale pääsemata. Nüüd jooksis ta väga himuga, puhas rada, aegade järjestuses oli see seitsmes ja Lillest kiirem 8 sekundit!
Agility rada meil enam nii hästi ei läinud, Lill jätkas oma venimise taktikat ja lõpuks saime veel slaalomis tõrke. Setu oskas saada näiliselt imelihtsa koha peal tõrke, mis peale muutus lohakaks koerajuht ja nii diskvall tuligi.
Lill platseerus 21 võistleja hulgas 8.ndaks, Setu piirdus tagasihoidliku 14.nda kohaga, aga ega see polegi oluline, veetsime toreda päeva joostes huvitavaid radu ja toetades MM meeskonda- sealhulgas siis ka iseennast :-)

Aitäh pildi eest Leeletile, tegu ei ole küll tunnelite võistlusega, aga tunnel siiski pildil ja iseenesest tegu päris koomilise hetkega, kus tundub, et koerajuht ja koer on kohe eri suundadesse minemas- tegelikult seda siiski ei juhtunud, sest Lill on ülimalt plastiline elukas, kes suudab ära päästa koerajuhi prohmakad :-)

Lill Haapsalus

Sedapuhku oli meeldiv võimalus võistelda iidse Haapsalu lossimüüri taga, kui näitust peeti piiskopilinnuse õuel, siis agility oli nö. tagahoovis, aga sealgi oli väga mõnus, puud andsid varju päikese eest ja ilmataat säästis ka suuremast vihmast. Setu rolliks oli olla ilus mees, tema osales näitusel ja teenis uhkes üksinduses välja TP, rühmas meie ilu aga ei märgatud.
Võistlusel osales siis ainult Lill, hakatuseks oli hüpperada, suhteliselt siiski lihtsamate killast, jooksime puhtalt, aga paraku ei lubanud aeglane algus enamat kolmandast kohast, teine koht jäi vaid 0,1 sek. kaugusele. Lill läks käima umbes viiendast takistusest ja raja teise poolega jäin väga rahule.
Agility rajal otsustasin koera enne rada pöördesse ajada, tegin seda nii hästi, et lisaks korralikule kiirusele sai üle lennatud ka poomikontaktist, ilmselt ka A kontaktist, sest kokku saime 10 veapunkti, vaatamata sellele teine koht.
Kolmas agility rada oleks olnud veatu, kui ma ei oleks vääratud serpentiinis, ei ole paraku see tagurpidi jooksmine nii hõlbus ja kiirustasin liigselt ning saime tõrke- neljas koht.
Kokkuvõttes siiski edukas päeva, kõik rajad tehtud ja mingit nuuskima minekut ega haukumist.

Eesti MV videod

Lillel Dornbirni pilet taskus

Kahevahel kõikumine sai läbi ja otsus tehtud:
Setu tervislik seisukord on sedavõrd määramatu, MM loetud nädalate pärast ja kuna pole lootust esineda paremini kui mullu või vähemalt samaväärselt, siis jääb Setu sõit seekord sõitmata.
Eneseuhkus ei luba sõita neljandat korda MM-le ainult osa võtma. Õnneks ei jää meie pärast midi võistkond välja panemata, kolmandat liiget poleks olnud nii või naa. Nüüd saame rahus tegeleda võimlemisharjutuste, ujumise ja pisitasa ehk hüppetreeningutega tundmata aja survet.
Lillel aga sellist taaka ei lasu ja seega saab tema teha oma MM debüüdi ja ka elu esimese lennureisi.

Iiri terjeri seiklused suvepealinnas

Ei ole midagi enda vabanduseks öelda, tegin Marinale karuteene ( ehk teisisõnu koeruse), nii nagu ei tohi laenata riideid ega mehi, kehtib sama ka koerte kohta.
Esimesel rajal oli nii nagu tavaliselt, aga teisel see juhtus, kiik õnnestus, A esimesel korral ilus, teisel korral varbaküünega puudutatud ja oligi tehtud!

Setu ja Lill MM meeskonnas

Aastane katsevõistluste tsükkel on järjekordselt läbi saanud ja tuleb tõdeda, et nii Setu kui Lill on välja teeninud koha Eestit sügisel Austrias esindavas meeskonnas.
Olla või mitte olla- minna või mitte minna, selles on nüüd küsimus.

Tako agility võistlused 30.05 Hoiupaigas

Tundub, et vihmasesoon agiltys on nüüd ühele poole saanud, taevas säras päike ja soojakraadegi oli pigem ülearu, nagu teada vanasõna pahast seast räägib, virisemiseks leiab ikka põhjust, pahal sportlasel on kehv suusailm kogu aeg.
Seekord olid võistlusele regatud nii Setu kui Lill, Setu küll ainult teisele ja kolmandale võistlusele, paraku oli mul see fakt täiesti meelest läinud ja seetõttu tegin Setu juba soojakski ning valmistusin starti minema, kui viimasel hetkel meenus, et polegi vaja. Rada oli iseenesest väga ambitsioonikas ja disklaffita pääsesid sellest vähesed, seetõttu oli mul pärast kahju, et just seda rada Setu joosta ei saanud. Lillega oli kõik hingematvalt ideaalne kuni takistuseni 13, kus valik tuli teha A ja tunneli vahel, selles vene ruletis tegime me vale valiku ja saimegi DSQ kätte, eks ka see, et peale kontaktpinda tavaliselt ikka on mingi preemia, aga ons keegi peale tunnelit preemiat saanud? (küsimus agility koerte ringile) , kallutas ka Lille valikut kontaktpinna kasuks. Nojah, sinna see läks, aga vähemalt niikaugele jõudsime ja mitmest lõksust tulime ka edukalt mööda.
Teine agilityrada polnud enam sugugi nii edukas, kuidagi rabedalt läks ja siis tuli viga slaalomis, huvitaval kombel paljudel tuli, ei olnud seal mingit salakavalt nurka, aga ilmselt sai saatuslikuks kiirus, sealt saime esimese tõrke, siis veel teisegi ja ka ühe vea, kokku 21,9 karistuspunkti koos ajaveaga ja 6. koht 11 konkurendi seas.
Sedriku komistuskiviks sel rajal sai vana vaenlane okser, hea, et pulk terveks jäi, kontaktid olid OK, ajaviga 1,35s. , mis andis meile kokkuvõttes teise koha 7 konkurendi hulgas. Sel rajal ei saanud ma ka aru, et Sedrikul hüppamisega erilisi probleeme oleks.
Viimaseks siis hüpperada, mille üheks keerukamaks kohas oli peale kotti koera ökonoomselt slaalomisse saatmine, üldiselt tegid kõik seal suuri kaari. Endal ei õnnestunud sõjaplaan teha peale tunnelit valss, tagantjärgi tarkus- tõke, mis oli enne tunnelit, nõudis täit tähelepanu viimase hetkeni, seetõttu lihtsalt valsile ei jõudnud. Rakendus plaan B, mis ka õnneks toimis, paraku lippas Lill hiljem mööda täiesti otse olevast pikkushüppest, ega ma talle mingit käsku ka tegelikult ei öelnud, aga enda õigustuseks öeldes, A3-s võitlev koer võiks ikka otse nina ette jäävad takistused võtta. Sellise tõrke parandamine nõudis muidugi aega, nii et normaalsele tulemusele võisime kriipsu peale tõmmata.
Setu võttis hüpperajale minnes ideaalse stardiasendi, aga paraku kukkus rinnuli teisele tõkkele, käis kohutav raks, pulk jäi terveks, aga Setu ilmselt sai korralikult haiget, edasi jooksis ta aeglaselt ja ettevaatlikult, ajaviga tuli üle 6s., kokkuvõttes jäime kolmandaks.

EMV 23.05 Veskimetsas

Kauaoodatud meistrikad on lõpuks peetud, tundub, et vihm hakkab juba tavapäraseks agility võistlustel muutuma, hommik algas uduvihmas, päeva peale ilm pisut paranes.
Süstisin endasse entusiasmi, et veekindlatele koertele (pidades silmas enda habemikke loomulikult) on vihmane ilm pigem eeliseks. Hüpperada kulges meil täpselt nii nagu plaanitud.
Lill tegi superjooksu, 0 kp. ja Charlie järel teine koht. Kuna agility rajale starditakse pööratud järjestuses, siis olin tulemusega ülirahul, ei pea kandma favoriidirolli, mis võib koormavaks osutuda. Setu tegi ka hea jooksu, saime küll slaalomis ootamatu tõrke, pärast asja vaagides selgus, et ega see nii ootamatu polnudki, Setu võimas kaugushüpe viis ta nii kaugele, et vale sisenemine slaalomisse oli sisse kodeeritud. Parandamisega kaotasime ka aega üsna minimaalselt. Samas mitmed kaasvõistlejad, kes oma koera sel hüppel pidurdasid, kukutasid jälle lati maha. Ka Setule hüpperajalt seega teine koht ja lootustandev positsioon agility rajale.
Paraku agilityrajal asjad enam ei sujunud üldse. Esimene oli Lille start, kes tundus olevat väga kontaktne, paraku sööstis ta raketikiirusel platsile nuuskima nii nagu rihma ära võtsin, ta pöördus küll hüüdmise peale tagasi, aga rajal klähvis, kamandas ja nii me ka ühe tõkke valelt poolt võtsime. Peale disklaffi suutis Lill veel poomi langeva osa pealt alla hüpata ja tegi seda ka korduskatsel. Tegelikult oleksime pidanud saama disklaffi juba sel hetkel kui retkelt tagasi pöörduva koera uuesti istuma surusin, aga siis meile veel disklaffi ei antud, ilmselt suutsime ka sümpaatset kohtunikuprouat, kes muide ka kunagi welshi terjeriga on võistenud, üllatada.
Setu agility rada algas esimese pulga kukutamisega, üritasin küll koera piisavalt kaugele ootama panna, aga ilmselt jäi meievaheline vahemaa pikaks ja kui Setu üritab kiiresti distantsi koerajuhiga lühendada, on seda ennegi juhtunud. Kahjuks mõjub selline aps väga demotiveerivalt ja ilmselt ei pingutabud ka mina enam nii nagu oleks pidanud.Edasise rajaga saime küll hakkama, peale pikkushüpet aga tekkis meil üks teineteise mittemõistmine, kuhu võis nii 1,5 sek. kuluda, kontaktivigu õnneks ka ei tulnud ja nii kuulus meile kokkuvõttes meistrikate kolmas koht. Vahed esinelikus olid küll nii väikesed ja rebimine oli päris tihe.

Lill Paikusel 09.05

Sejakotti olid pakitud nii bikiinid, päevituskreem kui plätud, aga Pärnu tervitas meid vihma, 10 soojakraadi ja lõõtsuva tuulega. Võistlused toimusid meeldivalt heal murul Paikuse koolistaadionil, ka plats oli kenasti aiaga piiratud, kui ainult ilm oleks vähe leebem olnud. Külalisesinejaks oli meil sedapuhku Freya kaasas, kelle esimese agility raja ilus algus purunes kolmandal takistusel, milleks oli A. Juba peale minnes helkis Freyal tuluke silmas ja nii oligi, ei mingit tagumist kontakti ja kohe ühe hüppega rõngasse hüppetakistuse asemel. A-d uuest alustades juhtus täpselt sama, rohkem enam ei harjutanud seda kohta, läksime rajaga edasi. Poomile läks Freya juba rahulikult ja jäi ka poomi lõpus seisma!
Lille agilityrada oli paras pähkel, raskete kohtadega saime hakkama, aga A kontakid mõlemal korral olid küll kohtunik Sveta arvates olemas, aga tegelikkuses niivõrd piiripealsed, et järgmisel korral võivad juba olemata jääda. Kehvad kontaktid viisid alla koerajuhi motivatsiooni ja nii lasin juhtimise käest ning teenisin lihtsal kohal tõrke. Konkurendid aga ei suutnud DSQ-st enamat ja nii kuulus meile 5kp. esikoht.
Hüpperaja läbisime Freyaga puhtalt ja teenisime ka esikoha, küll aga logises juhtimine mitu korda ja õnn päästis meid ka disklaffist, sama takistuse teistkorda tagasihüppamine polnud enam kaugel.
Lill keskendus enne hüpperada ilusasti, vaatas silma nagu borderkolli, paraku päästis kaelarihma äravõtmine lahti haukumise ja istuma mitte jäämise. Sain ta siiski kontrolli alla ja kenasti minema, paraku ei julgenud ma enne slaalomit eest lõigata ja tegin valsi, see viis mind aga slaalomist mööda ja saime tõrke, muidu läks jooks kenasti lõpuni. Kokkuvõttes 5 kp. ja teine koht.
Päeva lõpus olid terjerineiud taibanud, et kahepeale on neil vaid üks juht ja viisakalt koos jalutamise asemel ( mis hommikul täiesti toimis) oleksid nad natuke naiste maadlust teinud.
See lõbu jäi siiski olemata, pisut lärmi oli kõik, mis sest vastasseisust sündis.

Lill TAKO võistlusel 02.05

Imeilus ilm, parajalt soe, esimene katsetus sel aastal õues, kohtunikuks Soome korüfee Miia Laamanen.
Hakatuseks hüpperada, väga huvitav ja täpset juhtimist nõudev, ette rutates oli öeldud, et samas stiilis ka kõik ülejäänud rajad. Raja algus sujus ilusasti, aga paraku slaalomisse saatmine ei õnnestunud esimese korral ja tõenäoliselt koera puutumise eest tuli veel üks viiekas ning veel üks tõrge tõkete rägastikus, kokku üle 20 kp. ja viies koht 13.ne võistleja hulgas.
Järgmisel agilityrajal saime poomil hakatuseks kontaktivea ja tuli ka DSQ.
Kolmas rada oli kõige nõrgem, koerajuhil püssirohi otsas, raja läbimise strateegia oli nõrgavõitu ja DSQ omal kohal.
Rõõmu teeb, et Lill oli igati tubli koer, kontaktne, viimasel rajal oli tal plaan stardis varastada, aga kuri sõna peletas koera kohale tagasi, kontaktid võtsime kõik, aga juhtimisega paraku hakkama ei saanud. Radade õppimiseks kuluks iga hetk 5-st antud minutist ja õigupoolest puududugi jäi, tõeline ajutreening oli koerajuhtidele.

Lill 18.04 võistlusel

Võistlustele on meil nüüdsest asja vaid Lillel, sest vana spordimees Setu on võistluspausil- kangevõitu lihased vajavad hoolitsust, seniks jookseme treeningutel lattideta, teeme spetsharjutusi ja kasutame massööri abi. Eks aeg näitab.
Lill oli heas meeleolus ja püüdlik, ilmselt lootes välja teenida oma lõunasööki, eks hommikusöök oli ju ka vahele jäänud. Agility rajal kiirustasin ise kolmandal tõkkel ja tõmbasin koera mööda, sealt tuli tõrge, poom oli ilus, A-kontakti küll võtsime, aga sealgi hakkasin ise liiga vara liikuma, tulevikku silmas pidades ei tohiks sellist kontakti lubada, üllatus tuli aga siis, kui Lill jooksis mööda täiesti otse olevast kotist. Kahtlustasin, et ehk paistis päike silma. Sellise vea parandamine võtab muidugi ohtralt sekundeid ja minu viitsimine pingutada sai peale kotti otsa, lõpus lasin koeral valelt poolt ühe tõkke võtta. Kohtunik, kes muidu varmalt vilistas, seekord vaikis, kahtlustasin juba ebakompetentsust, aga ei, midagi sellist polnud, minu teenitud DSQ sai ilusasti protokolli kantud.
Hüpperajal oli jälle mitmeid praktiliselt täisringseid tagasipöördeid, ei tea, kas võtsid need Lillel hoogu ja tuju maha, saime küll 0 tulemuse, aga aega ei mahtunud- 3,38kp-ga neljas koht, jooks ise oli kole ka, agility rajaga jäin rohkem rahule. Ja aprilliks olekski ju varavõitu tippvormi ajastada:-)
Ja veel selgus tõsiasi, et meie ettevalmistuses on suur tühimik- koer ei tea ühtki takistust nimepidi.
Nimelt ütles FCI kohtunik A3-le rajale saates: sinna alla pole teil üldse vaja minna, seal on kõik nimega takistused, alguses ei saanudki aru, mida see lause peaks tähendama, aga pärast tegime teiste võistlejatega rühmatööd ja sain lõpuks minagi aru, et tuleb koerale takistused nimepidi selgeks teha ja oma elu läheb hulga lihtsamaks, ei ole üldse vaja üle platsi sibada koerale tunnelit või poomi näitama. Ei mingit peenjuhtimist õlgade vms.!
Tore, nii võib veel suisa vanuripäevil edukalt agilityt harrastada, peasi kui suudad takistuste nimesid artikuleerida.

Setu Tartus 29.03

Ei tea, kas meid segab Tartu vaim, sügav liiv või miski muu, aga Tartu on meie jaoks diklaffi pealinn. Sama mis Lill kaks kuud tagasi, suutsime sel korral koos Setuga korraldada- ehk siis 3xDSQ! Kui kõik ausalt ära rääkida, siis Setu suhtes olid kahtlused juba mitu trenni järjest- poisi hüpped on veidraks muutunud ja ka pulgad kipuvad kukkuma. Ju siis Setu soovib, et perenaine tulevasel hüppeseminaril kogu raha eest saaks teadmisi omandada .-)
Lahtises liivas ei tahtnud Setu üldse hüpata s.t küll hüppas, aga pulki muudkui kukkus ja Setu otsis endale meeldivamat tegevust vaadates pidevalt rajaabilisi.
Esimese raja küll sooritasime pulkade langedes, finishis astus meile aga ligi kohtunik, kes tavatult teatas, et meil tuleb rada uuesti sooritada. Olin kui puuga pähe saanud, ega ei taibanud, milles asi. Selgus, et Setu soorituse ajal oli kohtunik valel ajal liikuvaid rajaabilisi eemale ajanud ega ei olnud üldse näinud meie sooritust. Egas midagi, lootsin teha uue ja parema jooksu, aga kuna raja alguses olnud tunneli ja poomi lõks esimesel korral ilusasti lahendus, siis teisel korral kaotasin valvsuse ja nii saigi kohe disklaff teenitud. Kordusjooksu tehes tahtis Setu veel vähem joosta kui esimesel korral, kui üritasin teda sülepöördesse tõmmata, jäi ta praktiliselt seisma rajale.
Teisel agility rajal saime jälle suhteliselt alguses disklafi, tõkkest möödatõmbamine, mis tavaliselt õnnestub, nurjus ja nii ta tuli.
Hüpperaja sirge algus tuli talutavalt välja, slaalomis liikus koer päris reipalt, aga kui tuli tõkete vahel keerutamise koht, kadusid Setul kiirus ja tahtmine, seisva koera juhtimine on mul aga nende aastate jooksul, mil Marta enam võistlustel ei käi, meelest läinud ja nii tuli jälle üks tõke valelt poolt.
Võistluse plusspoolele kanname kohtumised toredate sõpradega, huvitava kohtuniku (Johanna Allanach Taanist), uue Eesti agility borderi esmaesitluse, kaks uut A3 koera, ühe uue EST AG CH, kohtumised Soome agility welshide Una, Thelma ja Superruuviga! Kiitos kuvasta, Nanna!

Lill Tartus 11.01.2009

Säde korraldatud agility võistlus, kohtunik Anne Tammiksalu
Setu rolliks oli sel nädalavahetusel ainult ilus olla, eelmise päeva BIS3 sai vaba päeva liivas jooksmisest.
Võistlustules oli vaid Lill, kes tõestas hiilgavalt, et A3-s võistlev koer oskab kõike järgnevat:
poole kiige pealt maha hüpata,
hüppetakistuse läbida pulga alt,
slaalomis pulga vahele jätta,
igas stardis varastada
koerajuhi pükstesse augu rebida rebida.
Tulemus 3xDSQ