Normandia

Alustaks sedakorda värskemate mälestustega. Kuna paraku kogu meeskond koos koju sõita ei saanud piiratud arvu koerakohtade tõttu, siis otsustasin seda võtta võimalusena tutvuda kohtadega, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seega asusin esmaspäeva hommikul teele Normandia ranniku poole, sihiks Joeli soovitatud Cap Gris-Nez. Suur osa pisut enam kui 100 kilomeetrisest teekonnast kulges mööda kiirteed, selle lõbu eest kasseeriti peaaegu 6 euri muide. Vastutuul oli niivõrd tugev, et ülesmäge tuli pisikesel Opel Corsal kõvasti vaeva näha. Viidad näitasid kenast La Manchi tunnelit ja Inglismaale viivate praamide sadamat, nii et korraks tekkis juba kiusatus Belgia asemel Inglismaale lipsata. Tuul oli muide tõesti nii tugev, et esimeses peatuspaigas ühe künka otsas, tuli auto ust täisjõuga pressida, et üldse väljuda saaks. Õnneks Cap Gris-Nezis oli tuul siiski vaiksem. Sõitsin läbi maaliliste pisikeste külade, näha oli, et turismihooaeg on läbi saanud, välikohvikutest olid alles vaid mõned koristamata toolid.

Tee lõpp

Tähelepanuks inimestele, kes alati liiklumärke ei suuda jälgida, maailmas on teid, kus ilus sile asfalt  lõpeb nii nagu juuresolevalt pildil näha on. Mulle oli täiesti arusaamatu, kellel peaks sellist teed merre vaja olema. Vastus aga selgus üsna varsti, parklasse saabus autoromu, kus sees karvik-surfar, kes kiirelt telefoneeris teistele karja liikmetele, varsti olid neid juba palju ja siis sammusid nad nii nagu väiksed pingviinipoisid teed mööda merre, hulpisid kõhuli pisut kaldast eemale ning asusid laineid püüdma.

Surfar aklimatiseerub- vesi oli ilmselt külmavõitu

Jätsime surfarid mere küüsi ja asusime Lillega mäkketõusule, et vaadata üle II maailmasõja aegsed kindlustused. Arvestades ranniku järskust, siis pidid dessandis osalejad olema küll alpinisti koolitusega. Praegu aga söövad lambukesed rahulikult rohtu seal, kus kunagi veriseid taplusi peeti.

Miljonidollari vaade villa õuest



Lambad viisid mõtted kodus ootavale lambakoerale



Rannik pakkus maalilisi vaateid, päike piilus pilve tagant, Inglismaa rannik paistis kätte, see oli üks mõnus koht, kus polekski viitsinud lahkuda. Lill oleks meeledi tutuvunud kohalike näriliste eluga, aga paraku ei soostunud ma teda rihmast vabastama-usalduskriis, mis teha :-)