Tagasihoidlikuvõitu ja suht kehvasti organiseeritud avamine selja taga taga, oli aeg võistlust alustada, esmalt said tuleproovi maksikoerad ja siis oli minide kord.
Mingil hetkel juhtus selline vahva lugu, et koridoris langes järsku kellegi raske käsi mu õlale, tegu oli kohtunik Powelliga, kes tahtis MM ainukesele welshi terjerile pind päkka soovida! Nimelt on härra Powell samuti welshi tejeriga võistelnud. Staazikas Hispaania midiklassi welsh oli küll kataloogis, kuid reaalselt võistlusel ei osalenud, seega oligi Lill ainuke welsh MM-l. Kohtunik teatas, et see oli tema, kes eelmise MM lõpetamisel palus luba minust ja Lillest pilti teha :-)
Esimesena saimegi joosta David Powelli hüpperada.
Joonisel tundus asi hullem kui ta tegelikus elus oli. Protokolli vaadates oli diskvalle muidugi palju ja eriti palju oli eksimisi slaalomis, kus väga ligidal olev kott häiris paljusid koeri sedavõrd, et nad enne slaalomi lõppu välja lipsasid. Õnneks startisin alguses ja kaasvõistlejaid praktiliselt ei vaadanudki, kui ma oleks kõiki neid võimalikke vigu näinud, oleks ilmselt enesekindlus kahanema hakanud. Kiiruseks oli seatud 4,3m/s, puhta tulemuse saavutasid 21 võistlejat, diskvalli % ca 40.
Lille ajaviga oli muidugi täiesti masendav, 6,86 sekundit ja paremusjärjestuses 29 koht. Seda oli tunda ka joostes, Lill vaevu liikus ja kogu aeg oli koera järgi ootamise tunne. Selle jooksu videot ei ole leidnud, et täpsemalt vaadata, mis toimus. Mälu järgi mingeid suuri kaari ei olnud, lihtsalt väga-väga aeglane liikumine oli. Olin valmis okserisse koera saatma tagant lõikamisega, aga selleks polnud absoluutselt vajadust, aega jäi piisavalt, et sooritada eest lõikamine.
Sel aastal pidid minikoerad jooksma reedesel päeval kaks rada, veider oli ka see, võistkondlikus arvestuses tuli enne läbida agilityrada ja alles siis hüpperada.
Ka võistkondlik agilityrada oli kohtunik Powellilt.
Sellel rajal tuli valmis olla lauaks, kodus olin harjutanud tunneli kaisus olevat lauda, kuna see tundus kohtuniku meelisvõte olevat, rajal siiski sellist ekstreemlauda ei olnud.
Nikerdamise kohad olid seekord poomi ümbruses. Meie jama hakkaski peale laualt, sest plaanitud keha ja varvaste keeramist poomi suunda ei saanud ma sugugi teha. Lille käimatõmbamisele olin peale nutust esimest rada pühendanud hulga rohkem tähelepanu ja teinud muuhulgas ka väikse saiadopingu. Lill oli laua peal väga aktsioonis, haukus ja tegi nägu, et kui ma vähegi hingata julgen, nii ta sealt maha kargab. Nii olingi vales suunas kui tuli laualt luba lahkuda ja suures hirmus poomi lähedal asunud müüri eest, tõmbasin Lille poomist mööda, siit kirja tõrge. Edasi läks üle kivide ja kändude- poomikontakt üle ja tõkete kombinatsiooni läbimisel tuli mängu plaan B.
Mis puudutab treeneri abi raja õppimisel, siis palusin appi Kristi kui vilunud minikoera händleri.
Meie koostöö kulges väga hästi, lihtsalt üllatav kui hästi Kristi tunneb mind, Lille ja meie teami tüüpilisi juhtimisvõtteid. Ilmselt pean ma Kristi juuresesolekul edaspidi ainult ilusaid ja häid mõtteid mõtlema, sest tundub, et ta näeb mind läbi :-) Igal juhul said juhtimisvõtted meil kõigil radadel üksipulgi läbi arutatud, aga paraku sellest veel ei piisa, kavandatu tuleb ka täia viia, aga see on juba sportlase töö.
Mingil hetkel juhtus selline vahva lugu, et koridoris langes järsku kellegi raske käsi mu õlale, tegu oli kohtunik Powelliga, kes tahtis MM ainukesele welshi terjerile pind päkka soovida! Nimelt on härra Powell samuti welshi tejeriga võistelnud. Staazikas Hispaania midiklassi welsh oli küll kataloogis, kuid reaalselt võistlusel ei osalenud, seega oligi Lill ainuke welsh MM-l. Kohtunik teatas, et see oli tema, kes eelmise MM lõpetamisel palus luba minust ja Lillest pilti teha :-)
Esimesena saimegi joosta David Powelli hüpperada.
Lille ajaviga oli muidugi täiesti masendav, 6,86 sekundit ja paremusjärjestuses 29 koht. Seda oli tunda ka joostes, Lill vaevu liikus ja kogu aeg oli koera järgi ootamise tunne. Selle jooksu videot ei ole leidnud, et täpsemalt vaadata, mis toimus. Mälu järgi mingeid suuri kaari ei olnud, lihtsalt väga-väga aeglane liikumine oli. Olin valmis okserisse koera saatma tagant lõikamisega, aga selleks polnud absoluutselt vajadust, aega jäi piisavalt, et sooritada eest lõikamine.
Sel aastal pidid minikoerad jooksma reedesel päeval kaks rada, veider oli ka see, võistkondlikus arvestuses tuli enne läbida agilityrada ja alles siis hüpperada.
Ka võistkondlik agilityrada oli kohtunik Powellilt.
Nikerdamise kohad olid seekord poomi ümbruses. Meie jama hakkaski peale laualt, sest plaanitud keha ja varvaste keeramist poomi suunda ei saanud ma sugugi teha. Lille käimatõmbamisele olin peale nutust esimest rada pühendanud hulga rohkem tähelepanu ja teinud muuhulgas ka väikse saiadopingu. Lill oli laua peal väga aktsioonis, haukus ja tegi nägu, et kui ma vähegi hingata julgen, nii ta sealt maha kargab. Nii olingi vales suunas kui tuli laualt luba lahkuda ja suures hirmus poomi lähedal asunud müüri eest, tõmbasin Lille poomist mööda, siit kirja tõrge. Edasi läks üle kivide ja kändude- poomikontakt üle ja tõkete kombinatsiooni läbimisel tuli mängu plaan B.
Mis puudutab treeneri abi raja õppimisel, siis palusin appi Kristi kui vilunud minikoera händleri.
Meie koostöö kulges väga hästi, lihtsalt üllatav kui hästi Kristi tunneb mind, Lille ja meie teami tüüpilisi juhtimisvõtteid. Ilmselt pean ma Kristi juuresesolekul edaspidi ainult ilusaid ja häid mõtteid mõtlema, sest tundub, et ta näeb mind läbi :-) Igal juhul said juhtimisvõtted meil kõigil radadel üksipulgi läbi arutatud, aga paraku sellest veel ei piisa, kavandatu tuleb ka täia viia, aga see on juba sportlase töö.
No comments:
Post a Comment