Ootasin selt võistluselt meeldivat punkti agilityaastale, nädal varem oli ootamatult selgunud, et Lill on vunki täis ja seetõttu ei piirdunud ma ainult algselt planeeritud 0 klassi radadega. Samuti oli Leedu kohtunik eelmisel Pärnu võistlusel jätnud igati hea mulje, ise ma tookord küll ei osalenud, aga võistlejate tagasiside oli igati positiivne.
Nägin A1 esimest ja A2 viimast rada ja siis hakkas kahtluseuss närima, et mis siis A3-s juhtuma hakkab. A3 hüpperada mingit jooksurõõmu ei pakkunud, slaalomi- pikkushüppe ühendtakistusest saime tõrke, diskvalli tõi pikkushüppe järgne vale tunneliauk. Kui ma ei oleks niikauaks jäänud munema eelmise hüppetakistuse juurde, oleksin täiesti võinud sellega kohaga hakkamagi saada. Aga ikkagi ei ole nii ilus rada teha.
Agilityraja slaalomisse sisenemine oli juba tiba parem, kui ma oleksin suutnud koera õigel ajal hüüda, oleks see võinud isegi õnnestuda. Ka sel rajal oli pikkushüpe risti-põiki tee peal ees, õnneks meie võistlejad on kõik väikesegabariidilised inimesed, XL numbri kandjal oleks päris raske olnud läbi laveerida. Kaks asja, mis meil sel rajal õnnestusid- poomilt mahakeeramine ja kiigele minek, nii et ma ei jooksnud tunneli juurde kaasa, vaid jäin teisele poole slaalomit. Asju, mis meil ei õnnestunud, oli umbes 20 :-) Eks sellele aitas ka kaasa, et peale diskvalli hakkasin katsetama kui eemalt ma ikka saaks Lille tunnelisse saata ja kõik need katsed ebaõnnestusid. Meistrid oleksid selle rajaga igal juhul hakkama saanud, meiesugused käpardid aga mitte.
Nägin A1 esimest ja A2 viimast rada ja siis hakkas kahtluseuss närima, et mis siis A3-s juhtuma hakkab. A3 hüpperada mingit jooksurõõmu ei pakkunud, slaalomi- pikkushüppe ühendtakistusest saime tõrke, diskvalli tõi pikkushüppe järgne vale tunneliauk. Kui ma ei oleks niikauaks jäänud munema eelmise hüppetakistuse juurde, oleksin täiesti võinud sellega kohaga hakkamagi saada. Aga ikkagi ei ole nii ilus rada teha.
Agilityraja slaalomisse sisenemine oli juba tiba parem, kui ma oleksin suutnud koera õigel ajal hüüda, oleks see võinud isegi õnnestuda. Ka sel rajal oli pikkushüpe risti-põiki tee peal ees, õnneks meie võistlejad on kõik väikesegabariidilised inimesed, XL numbri kandjal oleks päris raske olnud läbi laveerida. Kaks asja, mis meil sel rajal õnnestusid- poomilt mahakeeramine ja kiigele minek, nii et ma ei jooksnud tunneli juurde kaasa, vaid jäin teisele poole slaalomit. Asju, mis meil ei õnnestunud, oli umbes 20 :-) Eks sellele aitas ka kaasa, et peale diskvalli hakkasin katsetama kui eemalt ma ikka saaks Lille tunnelisse saata ja kõik need katsed ebaõnnestusid. Meistrid oleksid selle rajaga igal juhul hakkama saanud, meiesugused käpardid aga mitte.
Muidu oli võistlukoht ja korraldus suurepärane, hea pinnas, avar maneez, väga loodaks, et koerasportlased on ka edaspidi seal teretulnud.
No comments:
Post a Comment