Syyskabat Helsinkis

Tegu siis Lille viimase etteastega enne Dornbirni prozektorite särasse astumist. Parafraseerides agility koolitate tavapärast väljendit- usalda koera, seekord ma usaldasin ja hämmastaval kombel ka koer ei kuritarvitanud mu usaldust! Juhtimise poolest võis mõlema rajaga 95% rahule jääda.
Kõigepealt proovisime käppa sisetingimustes Ronald Mouweni rajal. Tegu oleks olnud 100% õnnestumisega, kui oleks jäänud saamata kontaktiviga poomil. Tunneli suu oli nii ahvatlevalt ootamas ja paelus Lille pilku, pingutasin üle koera tõkkele tõmbamisega ja viga oligi käes, sry, my bad! Kokkuvõttes 5 kp. ja 15 koht 55 konkurendi seas. Esmapilgul rada ei tundunudki raske, aga see oli petlik, tulemuse said kirja vaid 25 koera, sama rada hiljem maksikoertele osutus veel hullemaks pähkliks. Kiirused suuremad ja DSQ-d kiiremad tulema.
Järgmine rada oli Mia Laamaneni poolt kavandatud ja seekord välitingimustes, rajaga tutvumise ajal valas paduvihma, meie jooksu ajal selline mõõdukam vihm, esimesed startijad jooksid aga lausvihmas, mingit võistluse katkestamist ei toimunud. See rada aga koosneski valdavalt lõksudest, kuna oli selge, et disklaffist pääsu pole nagunii, tulemus ei ole samuti oluline, võtsin märksa suuremaid riske kui tavaliselt, juhtisin koera tagant ( Jaakko viimane koolitus), usaldasin koera tunneli ja A valikus ja uskumatu, kõik toimis, kontaktidki said tehtud. Ainukesena vedas meid alt slaalom, kus tuli koer peaaegu 180 kraadi tagasi pöörata, nagu ma pöördele mõtlesin, siis ilmselt mu keha tuli selle mõttega kaasa ja Lill tuli üks pulk enne lõppu slaalomist välja, parandamisega muidugi kaotasime väärtuslikku aega, tulemuseks siiski 5 kp ja kokkuvõttes 12 koht. Vaatamata sellele jäi endal väga hea tunne, Lill oli väga tubli ja kontaktne ja meie teineteise mõistmine suurepärane.