Teine päev algas võistkondliku agilityrajaga, Lill tegi normaalse jooksu, koerajuhi süül poomilt kontaktiviga, ajaline kaotus läti kiireimatele sheltidele ca. 7 sek :-(
Paari koha peal oleks saanud pisut aega säästa paremini juhtides. Setu jooks läks üle kivide ja kändude, hüpped tulid raskelt, hoolikalt enne tõket sammu sättides ja ilma igasuguse terjerliku hasardita. Tunnelist väljudes jäi üks vale tõke ette ja DSQ jälle käes.
Suure üllatusena sai meie midi võistkond esikoha, vaatama minu ja Setu bläckile, Liivika ja Natalja tegid puhtad rajad. Meie miniteam uhke nimega Naiskond, platseeerus aga kolmandaks.
Rahvusvahelise võistluse hüpperajal tabas koerajuhti skleroos, kobistasin enne eelviimast tõket, Lillega suutsin siiski olukorra päästa, tõrget ei teeninud, aga ajakaotus oli vähemalt 2,5sekundit.
Sama koha peal Setuga enam nii hästi ei läinud ja saime nende võistluste neljanda disklaffi järjest. Kuna meil hüppamisega probleem, siis jälgin koguaeg koera lati kohal- nagu see midagi aitaks- ja siis ei jõua jälgida enam tõkkeid.
Agilityrajaks oli ilm päris kurjaks läinud, kõigepealt siis Lill, kelle jooks sujus ilusasti, kuni tuli mööduda toimkonna liikmest, kelleks juhtumisi oli Lille vaenlase nr. 2 ( Elli- Lille lihane tütar) perenaine. Lill tõmbas ninaga õhku, tiirutas ümber tunneli, veendus, et seal Ellit siiski pole ja siis jooksime edasi. Aga sel jooksul enam erilist mõtet ei olnud, kui Lill ühest tõkkest mööda tuli, siis ei hakanud teda sinna enam tagasi saatma, parem juba korralik DSQ protokolli.
Astusime selle katse nö.üle.
Setu sooritas puhta raja, aeg oli aga kehvake, parimatele kaotus 4 sekundit.
Vähemalt tuleb tõdeda, et sai õige otsus tehtud Setu MM-l osalemise suhtes. Lille puhul võib kindel olla, et ei Millat ega Ellit Dornbirnis pole, loodetavasti ka hiiri, rotte mitte, nii et üritame teha oma parimat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment