Kahjuks ei õnnestunud vahetuid võistlusmuljeid jagada, sest Austrias wifi paraku ei kuulu endast mõistetavate asjade hulka. Esmakordselt sai võistlema sõidetud lennukiga, õhulend Riiast Münchenisse kestis 2 tundi ja õnneks ei ilmutanud Lill mingeid märke ebameeldivast kogemusest. Ronis lennujaamas puurist välja, sirutas korra esimesi, korra tagumisi jalgu ja oligi valmis uuteks seiklusteks saba uljalt püsti. Teekond jätkus rongisõiduga Bregenzisse, väga mugavalt viis kiirrong meid 2,5 tunniga kohale. Hotelli leidmisega läks pisut aega, aga oligi meeldiv jalutada peale 12 tunnist autos, bussis, lennukis, rongis loksumist. Hotell oli väike hubane majake Bodensee järve kaldal.
Treeninguteks oli ette nähtud neljapäev nagu tavaliselt ja meie trenniaeg oli suhteliselt hommikul. Enne seda tuli läbida vetkontroll, mis sedakorda sisaldas ka kirbukontrolli. Asjaajamine oli parasjagu segane, ei olnud korraldajatel kindlat nägemust, millal nad soovivad saada võistlusraamatuid, millal peavad koerad mõõtmisele minema jne. Mõõtmisest niipalju, et kõik mini ja midikoerad, kui neid polnud just Helsinkis mõõdetud, mõõdeti üle. Ehkki Lille on mitu korda kontrollitud, oli natuke ärev tunne- no järsku on vahepeal näiteks rohkem lihast kasvatanud õla peale- aga õnneks oli kõik korras, endiselt mini mis mini.
Trennis üllatasid paljusid koeri uudsed agility takistused, papist kolmnurksed tunnelid, mis olid mõeldud piireteks, koerad aga pidasid neid tõelisteks agility takistusteks ja vupsasid sinna sisse.
Õnneks võistluspäeval olid nad asetatud niiviisi, et avavus ei olnud kutsuvalt paista. Lillele meeldis suur plats ja palju liikuvaid objekte liigagi, suures erutuses oli nii klähvimist kui kontaktpindade ülehüppamist. Olukorras, kus maius on keelatud, on ka raske koera maha rahustada. Piiksuv laud tekitas suurt hämmeldust, Lill püüdis piiluda laua alla, et tuvastada piiksujat, kui seda näha polnud, siis leppis olukorraga. Kahjuks ei tulnud meil trennis kohe üldse kontaktpinnad välja ja Lille meel oli samuti nii ärevil, mis ei tekitanud võistluse suhtes mingit eneseusku. Lisaks oli mul kadunud hääl, ilmunud ka tatitõbi ja Lill oleks endiselt meeleldi imetanud oma imaginaarseid kutsikaid-ei olnud meie team just oma parimas vormis
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment