Esimeseks etteasteks oli võistkondlik hüpperada, kohtunikuks B.Hüppe. Tagntjärgi võib öelda, et see oli minide ainuke mitte karjuvalt keeruline rada, vähemalt minu ja Lille teamile oli rada suhteliselt sobiv. Omad lõksud seal muidugi olid, näiteks mitmed koerad tulid tunnelist valele poole välja ja keerasid siis samasse tunnelisse tagasi. Olime oma meeskonna kolmandad startijad, kuna Snäppy ja Lexi olid saanud juba diskvallid kätte, siis poleks olnud mingit põhjust pabistada. Miskipärast aga rajale astudes kadus enesekindlus, põrand oli ligemal kui tavaliselt, jalad lühikesed ja käed pikad. Tehtud me selle jooksu saime, paar kaart läks küll suuremaks kui oleksin tahtnud, üks latt tuli ka alla, kuna jäin eest lõikamisega hiljaks, aega aga siiski mahtusime. Endal jäi sest jooksust hädine tunne, oleks võinud palju paremini ja sujuvamalt minna.
Aga noh, hea, et meil ei läinud nii nagu juuresoleval pildil! Uskuge või mitte, aga need pole meie!
No comments:
Post a Comment