Agility maratoni kolmas ja viimane võistluspäev, kui varasemad päevad olid ülikuumad, siis Ülenurme staadionil oli temperatuur tappev ja kohtunik Valciukase rajad kohased mistahes tiitlivõistlustele. Esimene rada oli esimesest viimase tõkkeni paras pähkel, ei ühtki lihtsat kohta ja kõigele lisaks oleksin veel peaaegu valesti õppinud raja lõpu! Lill oli hajevil, kas mõjus kohtumine mõned päevad eemal olnud perenaisega, leitsak või mis, jooksma hakkas ta peale pikkushüpet. Alla kukkus meil kolmanda hüppetakistuse pulk, aga kõigist lõksudest pääsesime puhtalt. Viimasel hetkel veel muutsin oma otsust, kummalt poolt slaalomit ise joosta ja see oleks peaaegu kätte maksnud raja unustamise näol. Kokkuvõttes siis 5 kp. ja tänu nigelale kiirusele teine koht. Pole paha nii keerulise raja ja tapva ilma kohta. Küsimärgiks jääb, kas nö.Lille normaalkiirusel ka hakkama oleksime saanud
Teine jooks jäil meil paraku jooksmata, Lill lahkus rajalt, telgi taga olnud veekraan mõjus ilmselt motiveerivamalt kui 20 eesootavat takistust. Väga kahju, sest ka teine rada oli paras väljakutse, mida oleks proovida tahtnud.
No comments:
Post a Comment