Tunnelite teine etapp

Eesmärgiks oli testida stardis püsimist- eesmärgi täitmine- 0%.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli asi juba võistluspaigal jalutades väga imelik, Lill tõmbas ninaga lõhnu, silmad läksid pilukile ja selline sihilindel eesmärgile pürgiv nägu oli Lillel peas. Oli selge, et see ei ole mitte eesootav tunnelirada, mis teda selliseks ajas. Aga milles asi on, aru ei saa. Starti minnes vedas Lill samuti hoopis teises suunas masas lebotavate Pärnakate pundi poole. Oli selge, et stardis istumisest ei saa juttugi olla, ainuke võimalus on startida koos koeraga. Seda tegingi ja teine tunnel oligi vale takistus, koos koeraga minnes ei olnud mul piisavalt võimalust teda valest takistusest eemale juhtida. Ja siis lahkus Lill rajalt, ikka sinna Pärnakate juurde. Meelitasin ta tagasi, jooksime umbes pool rada ja siis juhtus see, mis pole mul veel kunagi võistlustel juhtunud- koer sittus rajale. See oli viimane tilk karikasse, lahkusime rajale ja läksime Pärnakate juurde uurima, mis võluvägi end seal nende juures peidab. Ja mis selgus- puuris, kus täna oli koer, oli eile olnud tuhkur ja pisinärilised on Lille kõige suurem kirg.
Teine rada ei olinud meil ka suurt parem, Lill jäi nuuskima ja oli endiselt hajevil, ehkki küll rajalt ei lahkunud.
Kuna rada oli tuksis, võtsin suurema riski  s.t olin ise pisut kaugemal A-lt alla tulles, see õigustas end. Samuti slaalomisse tagantlõikamise tegin raskema nurga alt kui oleksin muidu julgenud, see end ei õigustanud.
Siiski oli see see super päev tänu mu tublidele õpilastele, Margus ja Fess lausa pjedestaalil, Raulil ja Trudyl imelilus teine rada, sekundi kaotus esimesel rajal ilmselt võttis nelit medali, Indi ja Ove tegid oma parimad jooksud, Paulalt üks puhas rada, teisel rajal läks väikseks murul rullimiseks, aga pealtvaatajatel peab ju ikka lõbus olema.