Sunday, August 29, 2010
Luige 28.08
Laupäevased agilityrajad olid eelmisel õhtul kuulatud loengu praktiline tõestusmaterjal. Ja tegelikult pidas täiesesti paika- leia koerale optimaalne, mugav, joostav trajektoor, keskendu lahendustele ja asjad laabuvad iseenest. Minu varvastega juhitava koera puhul pidas see täielikult paika. Esimene agilityrada õnnestus joosta puhtalt ja suhteliselt lihtsalt tuli esikoht 0 karistuspunktiga meile. Soome shelti oli küll ajaliselt peaaegu 3 sekundit kiirem, aga paraku hüppas maha okseri.
Teisel rajal ei õnnestunud pihta saada poomikontaktile ja lisaks saime tõrke slaalomisse sisseminekul. Väikse koera jaoks, kel kaared lühikesed, oli muidugi tõkke ja slaalomi vahemaa vaevu 4 meetrit. Tagantjärgi tarkus-oleks pidanud koeral laskma minna suuremale kaarele, sellega oleks kaotanud küll aega, kuid loodetavasti sisenemine slaalomisse oleks läinud õigesti.
Positiivne oli see, et Lill nagu polnudki tema ise, ei mingit ülekeemist, väga rahulikud stabiilsed jooksud olid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Lill polnud tõesti nagu tema ise ;), ma ei tundnud teda isegi raja kõrval ära ;). Naisterahva juustes pidi müstiline vägi peituma, ehk seda on ka naisterjeri karvastikus...
ReplyDeleteLill tõesti see kord ei läinud oma reeglite järgi: üks korralik kontaktne jooks ja siis keeb üle. Ja mõlemad päeva oli tubli :)
ReplyDeleteHm, hakka või Lille tervise pärast muretsema??
ReplyDelete