Tundub, et vihmasesoon agiltys on nüüd ühele poole saanud, taevas säras päike ja soojakraadegi oli pigem ülearu, nagu teada vanasõna pahast seast räägib, virisemiseks leiab ikka põhjust, pahal sportlasel on kehv suusailm kogu aeg.
Seekord olid võistlusele regatud nii Setu kui Lill, Setu küll ainult teisele ja kolmandale võistlusele, paraku oli mul see fakt täiesti meelest läinud ja seetõttu tegin Setu juba soojakski ning valmistusin starti minema, kui viimasel hetkel meenus, et polegi vaja. Rada oli iseenesest väga ambitsioonikas ja disklaffita pääsesid sellest vähesed, seetõttu oli mul pärast kahju, et just seda rada Setu joosta ei saanud. Lillega oli kõik hingematvalt ideaalne kuni takistuseni 13, kus valik tuli teha A ja tunneli vahel, selles vene ruletis tegime me vale valiku ja saimegi DSQ kätte, eks ka see, et peale kontaktpinda tavaliselt ikka on mingi preemia, aga ons keegi peale tunnelit preemiat saanud? (küsimus agility koerte ringile) , kallutas ka Lille valikut kontaktpinna kasuks. Nojah, sinna see läks, aga vähemalt niikaugele jõudsime ja mitmest lõksust tulime ka edukalt mööda.
Teine agilityrada polnud enam sugugi nii edukas, kuidagi rabedalt läks ja siis tuli viga slaalomis, huvitaval kombel paljudel tuli, ei olnud seal mingit salakavalt nurka, aga ilmselt sai saatuslikuks kiirus, sealt saime esimese tõrke, siis veel teisegi ja ka ühe vea, kokku 21,9 karistuspunkti koos ajaveaga ja 6. koht 11 konkurendi seas.
Sedriku komistuskiviks sel rajal sai vana vaenlane okser, hea, et pulk terveks jäi, kontaktid olid OK, ajaviga 1,35s. , mis andis meile kokkuvõttes teise koha 7 konkurendi hulgas. Sel rajal ei saanud ma ka aru, et Sedrikul hüppamisega erilisi probleeme oleks.
Viimaseks siis hüpperada, mille üheks keerukamaks kohas oli peale kotti koera ökonoomselt slaalomisse saatmine, üldiselt tegid kõik seal suuri kaari. Endal ei õnnestunud sõjaplaan teha peale tunnelit valss, tagantjärgi tarkus- tõke, mis oli enne tunnelit, nõudis täit tähelepanu viimase hetkeni, seetõttu lihtsalt valsile ei jõudnud. Rakendus plaan B, mis ka õnneks toimis, paraku lippas Lill hiljem mööda täiesti otse olevast pikkushüppest, ega ma talle mingit käsku ka tegelikult ei öelnud, aga enda õigustuseks öeldes, A3-s võitlev koer võiks ikka otse nina ette jäävad takistused võtta. Sellise tõrke parandamine nõudis muidugi aega, nii et normaalsele tulemusele võisime kriipsu peale tõmmata.
Setu võttis hüpperajale minnes ideaalse stardiasendi, aga paraku kukkus rinnuli teisele tõkkele, käis kohutav raks, pulk jäi terveks, aga Setu ilmselt sai korralikult haiget, edasi jooksis ta aeglaselt ja ettevaatlikult, ajaviga tuli üle 6s., kokkuvõttes jäime kolmandaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment