Kauaoodatud meistrikad on lõpuks peetud, tundub, et vihm hakkab juba tavapäraseks agility võistlustel muutuma, hommik algas uduvihmas, päeva peale ilm pisut paranes.
Süstisin endasse entusiasmi, et veekindlatele koertele (pidades silmas enda habemikke loomulikult) on vihmane ilm pigem eeliseks. Hüpperada kulges meil täpselt nii nagu plaanitud.
Lill tegi superjooksu, 0 kp. ja Charlie järel teine koht. Kuna agility rajale starditakse pööratud järjestuses, siis olin tulemusega ülirahul, ei pea kandma favoriidirolli, mis võib koormavaks osutuda. Setu tegi ka hea jooksu, saime küll slaalomis ootamatu tõrke, pärast asja vaagides selgus, et ega see nii ootamatu polnudki, Setu võimas kaugushüpe viis ta nii kaugele, et vale sisenemine slaalomisse oli sisse kodeeritud. Parandamisega kaotasime ka aega üsna minimaalselt. Samas mitmed kaasvõistlejad, kes oma koera sel hüppel pidurdasid, kukutasid jälle lati maha. Ka Setule hüpperajalt seega teine koht ja lootustandev positsioon agility rajale.
Paraku agilityrajal asjad enam ei sujunud üldse. Esimene oli Lille start, kes tundus olevat väga kontaktne, paraku sööstis ta raketikiirusel platsile nuuskima nii nagu rihma ära võtsin, ta pöördus küll hüüdmise peale tagasi, aga rajal klähvis, kamandas ja nii me ka ühe tõkke valelt poolt võtsime. Peale disklaffi suutis Lill veel poomi langeva osa pealt alla hüpata ja tegi seda ka korduskatsel. Tegelikult oleksime pidanud saama disklaffi juba sel hetkel kui retkelt tagasi pöörduva koera uuesti istuma surusin, aga siis meile veel disklaffi ei antud, ilmselt suutsime ka sümpaatset kohtunikuprouat, kes muide ka kunagi welshi terjeriga on võistenud, üllatada.
Setu agility rada algas esimese pulga kukutamisega, üritasin küll koera piisavalt kaugele ootama panna, aga ilmselt jäi meievaheline vahemaa pikaks ja kui Setu üritab kiiresti distantsi koerajuhiga lühendada, on seda ennegi juhtunud. Kahjuks mõjub selline aps väga demotiveerivalt ja ilmselt ei pingutabud ka mina enam nii nagu oleks pidanud.Edasise rajaga saime küll hakkama, peale pikkushüpet aga tekkis meil üks teineteise mittemõistmine, kuhu võis nii 1,5 sek. kuluda, kontaktivigu õnneks ka ei tulnud ja nii kuulus meile kokkuvõttes meistrikate kolmas koht. Vahed esinelikus olid küll nii väikesed ja rebimine oli päris tihe.
Süstisin endasse entusiasmi, et veekindlatele koertele (pidades silmas enda habemikke loomulikult) on vihmane ilm pigem eeliseks. Hüpperada kulges meil täpselt nii nagu plaanitud.
Lill tegi superjooksu, 0 kp. ja Charlie järel teine koht. Kuna agility rajale starditakse pööratud järjestuses, siis olin tulemusega ülirahul, ei pea kandma favoriidirolli, mis võib koormavaks osutuda. Setu tegi ka hea jooksu, saime küll slaalomis ootamatu tõrke, pärast asja vaagides selgus, et ega see nii ootamatu polnudki, Setu võimas kaugushüpe viis ta nii kaugele, et vale sisenemine slaalomisse oli sisse kodeeritud. Parandamisega kaotasime ka aega üsna minimaalselt. Samas mitmed kaasvõistlejad, kes oma koera sel hüppel pidurdasid, kukutasid jälle lati maha. Ka Setule hüpperajalt seega teine koht ja lootustandev positsioon agility rajale.
Paraku agilityrajal asjad enam ei sujunud üldse. Esimene oli Lille start, kes tundus olevat väga kontaktne, paraku sööstis ta raketikiirusel platsile nuuskima nii nagu rihma ära võtsin, ta pöördus küll hüüdmise peale tagasi, aga rajal klähvis, kamandas ja nii me ka ühe tõkke valelt poolt võtsime. Peale disklaffi suutis Lill veel poomi langeva osa pealt alla hüpata ja tegi seda ka korduskatsel. Tegelikult oleksime pidanud saama disklaffi juba sel hetkel kui retkelt tagasi pöörduva koera uuesti istuma surusin, aga siis meile veel disklaffi ei antud, ilmselt suutsime ka sümpaatset kohtunikuprouat, kes muide ka kunagi welshi terjeriga on võistenud, üllatada.
Setu agility rada algas esimese pulga kukutamisega, üritasin küll koera piisavalt kaugele ootama panna, aga ilmselt jäi meievaheline vahemaa pikaks ja kui Setu üritab kiiresti distantsi koerajuhiga lühendada, on seda ennegi juhtunud. Kahjuks mõjub selline aps väga demotiveerivalt ja ilmselt ei pingutabud ka mina enam nii nagu oleks pidanud.Edasise rajaga saime küll hakkama, peale pikkushüpet aga tekkis meil üks teineteise mittemõistmine, kuhu võis nii 1,5 sek. kuluda, kontaktivigu õnneks ka ei tulnud ja nii kuulus meile kokkuvõttes meistrikate kolmas koht. Vahed esinelikus olid küll nii väikesed ja rebimine oli päris tihe.
No comments:
Post a Comment